Mikael Blomkvist (Michael Nyqvist) on läbipõlemise äärel kõikuv ajakirjanik, kes palgatakse uurima 40 aastat tagasi toimunud noore naise kadumist. Oma uurimise käigus saab ta tuttavaks vaimselt ebastabiilse Lisbethiga (Noomi Rapace), kes Blomkvisti läbi ja lõhki uurinud ning nüüd ei suuda enam mehest loobuda. Teel tõeni avastab paar amatöördetektiive mitmekümneaastataguseid mõrvu, vägistamisi ja kokkumänge. Lisaks jälgib kogu nende uurimist pealt ka tegelik mõrtsukas, kes valmis mõne lasuga uurimist lõpetama.

„Lohetätoveeringuga tüdruk" on film, mis alguses ei saa vedama, aga selle asemel, et tüütavaks muutuda, harjutab ta vaataja oma rütmiga ära. Tegu on kindlasti hingesugulasega briti krimisarjadele, mitte Hollywoodi märulitele. Ometi pakub film kuhjaga põnevust ja seda just tänu oma kavalalt lihtsale ülesehitusele: selle asemel, et oma peategelased kohe alguses punti panna, keskendub Niels Oplevi lavastatud teos kõigepealt karakterite ehitamisele. Kui tavaliselt kipuvad põnevike algused olevat küllaltki malbed, siis „Lohetätoveeringuga tüdruk" hoiab vaataja elevuses küsimusega, millal Mikael ja Lisbeth kokku saavad. Ja kui see lõpuks juhtub, lisab põnevust mõrvari järgmine käik.

Kuigi filmi peategelaseks on siiski Blomkvist, on enamus filmi ümber keerelnud kõmust keskendunud Lisbethi tegelaskujule. Suures osas on see ka põhjendatud, sest niivõrd mittefunktsioneeriv inimene nagu Lisbeth vajab suuremat sissejuhatust ja seega leiab ka laiemat kõlapinda. Alustades tema püromaanikalduvustega lapsepõlvest ja lõpetades teda vägistava sotsiaaltöötajaga ei ole raske aru saada, miks Lisbethi peetakse üheks viimase aja kirjanduse parimaks naiskarakteriks.

Rapace mängib oma rolli suurepäraselt. Temas on midagi sarnast Tony Shalhoubile, kes kehastab ameerika telesarjas „Monk" nimiosalist. Mõlemad mängivad oma ühiskonnast eraldatud tegelast usutavusega, mille tõttu ei oska ühtegi teist näitlejat selles rollis ettegi kujutada. Mitte ühtegi halba sõna ei ole mul öelda ka Nyqvisti kohta, kuid ta jääb oma tagasihoidlikkusega tahes tahtmata Rapace'i (taltsutatud) hullumeelsusele alla. Minule avaldas aga kõige rohkem muljet kadunud Harrieti kehastanud Julia Sporre, kelle ekraaniaeg oli enamasti limiteeritud fotodele, kuid kelle vaevudešifreeritav udune pilk pani mul külmajudinad mööda selga alla jooksma.

Kui rääkida filmi sisust, siis see on otseloomulikult provokatiivne. Väga tähtis osa filmi sissejuhatamisel on Lisbethi sotsiaaltöötajal, kes teda jõhkralt ära kasutab. Kui too oma teenitud karistuse saab, rahustab see vaataja esimese tipphetke möödumisega niivõrd maha, et vägistamise teema kipub peast sootuks kaduma, enne kui see väga valusalt tagasi kistakse. Vaatajatele kinnitatakse, et kurjategija on saanud teenitud karistuse, enne seda kui tegelikku koletist süžees alles ehitama hakatakse. Seetõttu võib eeldada, et ka suurem kuri saab karistatud ja filmisõber saab keskenduda juhtnööridele, mitte kramplikult üksnes mõrvari isikut arvata üritada. Mina hindan siiski Lisbethist rohkem Blomkvisti-liini, mis suudab ilma midagi suurt tegemata ikkagi vaatajaid köita.

Kahjuks pole „Lohetätoveeringuga tüdruk" veatu. Müsteeriumi lõpplahendus on kahjuks siiski väga etteaimatav. Lisaks on küsitavad ka mõned kaameranurgas ja montaaž. Enim jäi häirima aga fakt, et kuna tegu on kolmeosalise sarja esimese peatükiga, siis keskendusid viimased paarkümmend minutit juba järgmise osa ülesehitusele ja minu kui vaataja tähelepanu hävis. Kaks ja pool tundi pikk film ei saa endale nii pikka lohisemist lubada.
„Lohetätoveeringuga tüdruk" on meeldiv vaheldus Hollywoodile ja pani mu huviga ootama filmisarja teist osa, ent teist korda vaadata ma seda ei viitsiks.

3,5/5

The Princess and the Frog 2009 Animatsioon

Tiana rabab džässiajastu New Orleansis kahel töökohal, et teha teoks oma isa unistus oma restoranist. Ühel hetkel saabub tema teele konnaks muudetud prints Naveen, kes kostüümiballiks ülesriietanud Tianat ehedaks printsessiks peab ja teda end suudlema meelitab. Lubadusega saada endale ihaldatud restoran võtab Tiana julguse kokku, kuid, et ta pole õige printsess, muutub hoopis ise konnaks. Läbi New Orleansi ja ümbritsevate soode põgenedes üritavad noored end inimeseks tagasi muuta ja avastada, mida nad tegelikult elult soovivad.

„Printsess ja konn" on esimene klassikaliselt (käsitsi) animeeritud Disney film viimase viie aasta jooksul. On väga kummaline, kui meeldiv on minna kinosaali vaatama animeeritud filmi ilma 3D prillideta. Viimaste aastate jooksul on 3D revolutsioon just animafilmide puhul muutunud nii massiliseks, et tuleb tikutulega otsida teost, mis ongi mõeldud täiesti tavalisele kinoekraanile.

Kuid ühe mõõtme puudumine pole õnneks selle filmi suurim pluss. Esimest korda üle tüki aja on märgata Walt Disney animatsioonistuudio tagasipöördumist oma juurte juurde. Viimased paar aastat on nende filmid olnud pigem olnud üsna nõrk võitlus Pixariga, kuid kui Disney 2006. aastal Pixari omandas, kadus konkurentsil mõte. Seega said mõlemad keskenduda oma tugevamaile külgedele ja kuigi „Printsess ja konn" ei ole sama hea film kui „Üles", võib selle vanamoodsast uudsusest saada väike konkurent animafilmi Oscarile, mida vägisi juba „Üles" kaela riputatakse.

„Printsessi ja konna" animaatorid on öelnud, et nende eeskujudeks on olnud „Bambi" ja „Leedi ja Lontu". Seega kipub ka selles filmis rohkem tähelepanu olema pööratud just loomsetele karakteritele. Nagu Disney filmidele kohane on ka siin kangelasele väärikad abimehed olemas alligaator Louis ja putukas Ray näol, kes Tianat ja Naveeni aitavad, üritades samal ajal oma unistusi teoks teha.

Kui nimed Louis ja Ray teile, kallis kinokülastaja, midagi ei ütle, siis ilmselt ei pruugi „Printsessi ja konna" muusikavalik olla päris teie maitsele. Üks asi mis mulle vanade Disney filmide juures enim meeldib, on nende muusikalised numbrid, mis tunduvad multifilmi juures nii loomulikuna ja üldse mitte võltsina nagu paljudes muusikalides. „Printsess ja konn" viib vaataja 1920'ndate New Orleansi, kus džäss on kuningas ja selle rütmis käib ka kogu film. Mulle taoline muusika meeldib ja ma nautisin ka filmi muusikalisi numbreid, kuid see on juba maitse asi. Louis ja Ray vihjavad muidugi Armstrongile ja Charlesile

Üks varajaste Disney filmite tunnuseid oli tundmatute näitlejate palkamine tegelastele hääle andmiseks. Minu arvates ongi animafilmide võlu kui neid saab vaadata ilma pead murdmata, kes täpselt pildi taga räägib. Samas ma pean tõdema, et enamus inimesi ilmselt ei vaeva selle mõttega oma pead. Seega mina ütlen, et kui inglisekeelses versioonis on peategelased küllaltki tundmatud, võiksid eestikeelsed näitlejad olla sama tundmatud, kuid kahjuks on meie teatripõld piisavalt kitsas ja paljud hääleandjaid juba mitu korda läbi käidud. Ent nagu ma mainisin, tõenäoliselt see teie kinoelamust ei sega.

Tiana on esimene Disney mustanahaline kangelanna. Erinevalt paljudest teistest töötab ta oma eesmärkide saavutamise nimel ja on üle mitme aastakümne tõeline (kohati ka hoiatav) eeskuju noortele tüdrukutele. Just sellised uuendused, jättes retsepti põhiosas samaks, on need, mis toovad klassikalised Disney filmid 21. sajandisse. Kui lisada veel filmi eelviimane stseen, mida lähiminevikus saab võrrelda liigutavuselt vaid „Üles" algusmontaažiga, tulebki kokku film, mida lapsed saavad vaadata huviga ja vanemad kerge nostalgiaga.

4/5

It's Complicated 2009 Romantiline komöödia

Jane (Meryl Streep) on kolme lapse ema, kes avastab peale laste lahkumist end suurest majast üksinda. Just kartus üksi jäämise ees ajab ta oma poja koolilõpetamisel oma eksmehe Jake'i (Alec Baldwin) käte vahele ja nii alustavad ekskaasad armuafääri. Varsti kohtub Jane aga arhitekt Adamiga (Steve Martin) ning naine peab valima, kas ülesoendatud vana on ikka sama hea kui lootus uuele.

Harva kohtab kinoekraanil filmi, mille sihtrühmasuunitlus on niivõrd kitsas, nagu „See on keeruline". Ma läksin seda vaatama lootes näha heade näitlejatega huvitavat komöödiat, kuid leidsin hoopis filmi, mis suunatud ainult keskealistele naistele, kes otsustanud oma sõbrannadega kino tulla.

Filmi peategelaste kõrval on üsnagi suur osa mängida Jane'i ja Jake'i lastel, kes kõik kahekümnendates eluaastates, või selle piirimail. Filmi lavastaja ja stsenarist Nancy Meyers, kes ka ise Streepi-vanune ja lahutatud, on üritanud neid muuta tüüpilisteks noorteks, andes neile algul dialoogi, mis koosneb enamasti vaid pidudest rääkimisest. Ometi jääb neist mulje kui lastest, kes mitte kuidagi ei suuda leppida oma vanemate lahutusega, millest on möödas juba üle kümne aasta. Ainsa vähegi mõistliku noore tegelase roll jääb John Krasinski' Harley kanda, kes saades juhuslikult Jane'i ja Jake'i afäärist teada , peab seda hoidma saladuses oma tulevase naise (armukeste tütre) eest.

Harley pakub oma kohmakusega ka filmi ilmselt kõige ausamad naerupahvakud. Kuigi Streep ja Baldwin omavad kohati omavahel väga head keemiat, peab vähemalt üks nende karakteritest sel ajal purjus olema. Ka nende poolt pakutavad naljad jäävad enamasti küllaltki mõttetuteks. Näiteks Jake'i kommentaar Jane'i bikiinipiirkonna karvakasvamise kohta  on lihtsalt mõeldud vihjena sellele kui palju eksid aastatega muutunud on, kuid mõjub lihtsalt õõvastavalt.

Näitlejaoskuselt teeb ilmselt parima töö Steve Martin, kelle romantiliselt äpuarhitekt alles üritab paar aastat pärast oma lahutust taas naistele mõtlema hakata. Oma osa mängib ära ka Baldwin, kellele tuleb kindlasti kahjuks Meyersi poolt talle loodud karakter, kellest kohati lihtsalt mölaka tunne jääb. Streep jääb aga Jane'i kingades tihti hätta, otsekui ei oleks ta tegelaskuju see, mis hingepiinades vaevleb, vaid Streep ise ei oska vajalikke emotsioone välja tuua.

„See on keeruline" on film, millest jääb mulje, et stsenarist Meyers on kirjutanud vihase loo omaenda elust. Filmi ilmselge kangelanna on Jane, kes suudab kõike: võidelda kahe mehe tähelepanuga, juhtida kohvikut, olla hea ema ja tegeleda ka oma kodu juurdeehitusega. Adami näol on tegu aga sellise mehega, nagu naised loodavad, et mehed peale lahutust on: õnnetud ja võimetud. Jake on aga ilmselgelt Meyersi viha objekt: pealetükkiva käitumisega libekeel, kes arvab et ta võib saada kõik, mis ta tahab. Isegi Jake'i valitud kaasa (Lake Bell) on tehtud võimalikult mõttetuks bimboks, et juhtida veel rohkem tähelepanu, kui väär oli Jane maha jätta.

Ma ei väida, et „See on keeruline" on ilma oma heade kohtadeta, kuid kahjuks jäävad need osad ebamugavate naljade varju. Filmi olukorda ei tee paremaks ka kahetunnine linastusaeg, mis tundub liiga pikana. Võib-olla on tegu faktiga, et ma ise olen pärit lahutatud perest, aga see filmi sisu tundub minu jaoks liialt uskumatuna ja seega ei saa ma seda ka mingil moel nautida.

Nancy Meyers on teinud filmi, mida ta ise kinno vaatama läheks. Teised naised võiksid seda pigem vaadata siis, kui on juba natukene veini tarvitatud, et siis oma mehi klatšida. Muidu ma seda filmi küll ei soovita.

1,5/5

Keskmine Eesti inimene pole kunagi elus delfiini näinud. Meie kokkupuuted nende maagiliste loomadega tulevad enamasti läbi teleekraani, kus neid näidatakse arukate ja helladena. Oma osa sellise pildi loomisesse on andnud ka Richard O'Barry, kes aastaid tegeles delfiinide dresseerimisega nendesamade telesarjade tarbeks.

Nüüd on aga mehest saanud delfiinide vabastamise eest võitleja. Lavastaja Louie Psihoyos võtab üles O'Barry jõupingutused, toomaks avalikkuse tähelepanu ette tegemised Jaapani Taijii väikelinnas, kus iga aasta püütakse kinni sadu ja hukatakse ligi 23 000 delfiini.

Selliste dokumentaalfilmide puhul on alati vaja olla ettevaatlik, et mitte langeda liiga sügavale ühe poole propagandasse. Kui inimesed on nii kirglikult oma eesmärkide eest väljas, nagu seda on O'Barry, siis annavad nad sõna tihtipeale vaid enda vaatepunkti toetajatele. Vaadates „The Cove'i" tekkis minus tõesti lootus, et see ongi kallutatud vaatenurk, kuid kahjuks räägivad pildid valjemini kui sõnad. Kui piinast hüplev delfiin esmakordselt ekraanile ilmub, võib tema järel vaid uduselt aimata vereniret, kuid ma ei usu et keegi meist suudaks filmi vaatamata ette kujutada, kui punaseks võib üks suur veresaun väikese abaja vee värvida.

Kohalikud üritavad delfiinidega toimuvat hoida saladuses, nii et Psihoyos peab tõe päevavalguse kätte toomiseks kasutama erieffektide meistrite ja profisukeldujate abi, et peita abajat ümbritsevate kaljude vahele salakaamerad ja näidata, mida Jaapani võimud üritavad varjata. Kohati meenutab filmimeeskonna töö pidem spionaaži, kui miskit muud. Näiteks peavad nad kaamerate paigaldamiseks maharaputama kohalike politseinike poolt korraldatud jälituse.

Just selles, et suures osas on tegu salamisi filmitud materjaliga, ongi selle filmi suurim trump. „The Cove" hoiab inimesi läbi salakaamerate uduse pildi huvitatuna oma materjalist, kuni selle hetkeni, mil neil tõesti on mida näidata. Ma võiksin rääkida sellest, kuidas Psihoyos loob meeleolu, tehes peenet vahet, millal kasutada Jaapani ametnike valet ja millal lasta pildil enda eest kõnelda, kuid seda pole vaja - filmi lõpukaadrid on lihtsalt piisavalt šokeerivad, et panna kõiki filmi sõnumit uskuma.

Dokumentaalfilmina on „The Cove - Mere verine saladus" kindlasti üks viimaste aastate parimaid, kuid just tänu oma paljastustele tõuseb ta teistest peajagu ette. Ma loodan, et ükski kinokülastaja ei jää sellest puutumata.

2009 - põnevik

Uudis, et uusima Sherlock Holmesi ekraniseeringu au jääb briti kultuslavastaja Guy Richie ("Rocknrolla") kanda, tuli paljudele üllatusena, sest on ju mees tuntust kogunud pigem gängsterfilmidega. Oma osa jätab Richie taust filmile kindlasti, kuid selle asemel et Holmesi rikkuda, toob ta filmile juurde pigev vajalikku värskust.

Holmes (Robert Downey Jr., „Raudmees") on narkosõltlasest staardetektiiv, kes lõõgastub endast kaks korda suuremaid mehi vaeseomaks pekstes. Holmes igavleb tihti oma Baker Streetil asuvas korteris, sest ta ei leia ühtegi tööotsa, mis ta intellekti vääriks. Seda hetkeni, kuni tema ukse taha satub saladuslik Irene Adler (Rachel McAdams, „Ajaränduri naine"), ainus naine, kes on kunagi suutnud suure Sherlock Holmesi üle kavaldada. Kaks korda. Lisades sellele veel surnust üles tõusnud Lord Blackwoodi (Mark Strong, „Rocknrolla") ja ongi käes müsteerium, mille lahendamisele Holmes vastu ei suuda panna.

Richie loodud Sherlock Holmes läheb kindlasti vastuollu enamuse ettekujutusega klassikalisest kaalutlevast detektiivist. Kui varasemad ekraniseeringud on pigem olnud krimidraamad, siis Richie ei karda teha ajaloo vast kuulsamast loogikust karastunud märulikangelast. Ka Holmesi ustav abiline Dr. Watson (Jude Law, „Doktor Parnassuse imaginaarium") on läinud uuenduskuuri ja paksu, kohmaka ja kohati rumala vanamehe asemel on tegu nüüd Holmesile igati väärilise partneriga. Richie on öelnud, et tema loodud Holmes on palju lähedasem sellega, mida Conan Doyle oma raamatutes kujutas (näiteks puudub Holmesi kuulus kaabu, mille lisas juurde üks agar illustraator), kuid kindlasti on ta juurde lisanud ohtralt märulit, et meeldida laiemale publikule. Terve Conan Doyle'i kirjutatu peale kasutasid Holmes ja Watson oma revolvreid näiteks vaid kuuel juhtumil, siin kulutavad nad aga ära tubli arsenali jagu padruneid.

Näitlejaoskuste poolest tuleb müts maha võtta Downey Jr. ees, kelle Victoria-aegne inglise aksent kõlab suurepäraselt. „Troopiline kõu" ja „Raudmees" on tõestanud, et ta suudab mängida oma tegelaskujusid piisava kiiksuga, ent mitte vinti üle keerates. „Sherlock Holmesi" võlu peitub aga Downey ja Law koostöös. Kui kõik romantilised komöödiad suudaksid järele aimata seda keemiat, mis nende näitlejate vahel on, ei kurdaks ükski mees et teda kinno tassitakse. Holmes ja Watson on koos töötanud nii kaua, et teavad täpselt mis nuppe üksteise juures vajutada, et kaaslasest parim välja pigistada ning Downey ja Law mängivad oma karaktereid täiuslikult. Hetk, kui Holmes üritab Watsonile oma tunnetest tema vastu rääkida, on ühtaegu liigutav ja vapustavalt naljakas.

Holmes on alati olnud mu lemmikdetektiiv ja seda just oma raudse loogika pärast. Terve filmi vältel pakutakse vaatajale mitmeid maaglisi olukordi, kuid kui sündmuspaigale saabub Sherlock Holmes, leiavad need kõik loogilise selgituse. Kui filmile üldse midagi ette heita, siis seda, et kohati üritab see liiga palju selgitusi anda. Näiteks tunnistab Adler üles, kes on see salapärane mees, kes ta Holmesi pead segi ajama palkas, kuigi iga vähemgi Holmesi ajalooga tuttavale isikule on see niigi... elementaarne. Richie Holmes murrab küll mitmeid stigmasid mis varem karakteriga kaasas käinud, kuid mingi piirini teeb ta sellest pigem tavalise Hollywoodi märuli, kui detektiiviloo. Õnneks tulevad väikesed pettumused filmist alles selle viimase viie minuti jooksul ja üleüldist nautimist see ei sega.

Richie on oma ülemuste suureks rõõmuks tagasi hoidnud ka oma tavapärase ropu suuvärgiga, nii et „Holmes" on tõesti meelelahutus kogu perele. Või nagu mina kinosaalis kogesin, vähemalt meesperele.

4,5/5

"The Fourth Kind", Ulmepõnevik 2009

"Neljanda astme kontakt" algab Milla Jovovichi ("Resident Evili" saaga) lubadusega, et kõik filmis nähtu põhineb reaalsetel sündmustel ja et tegelaste nimesid on muudetud nende isukute kaitseks. Nimelt kehastab Jovovich psühhiaater Abbey Tylerit, kes töötab Nome'i väikelinnas Alaskas. Kui suur osa tema patsiente kurdab, et neil kaob öösel kell kolm uni ja nad näevad akna taga valget öökulli, hakkab Abbey asja lähemalt uurima. Mis tema patsiendid hüpnoosi all avaldavad, on enam kui üllatav. Olukord läheb hullemaks, kui naine avastab, et tedagi on öösel röövitud. Kohalik politseipealik (Will Patton, „Kadunud 60 sekundiga") Abbey juttu tulnukatest muidugi ei usu ja ähvardab naise oma lastest ilma jätta. Seega riskeeribki Abbey kõigega, et saada otseühendus maaväliste külalistega, et tõestada oma uskumatut teooriat.

See film põhineb faktidel. Tõsi, selline linn nagu Nome on Alaskas olemas ja viimase 45 aasta jooksul on seal mõningad inimesed kaduma läinud - sellega tõesed faktid ka piirduvad. Lavastaja Olatunde Osunsanmi väidab, et ta kohtus Abbey Tyleriga viis aastat tagasi ja kuulis temalt uskumatut lugu. Tegelikult sellist psühhiaatrit ei eksisteeri. Valed on ka teised filmis mainitud faktid. Näiteks külastas FBI Nome'i tõesti mõnedel korradel, et abistada kadunud inimeste otsingul, kuid kadumise põhjuseks märgiti enamasti "alkohol ja külm ilm", kirjutab filmikriitik Roger Ebert. Minust palju kogenumad kriitikud on selle filmi faktide tõepärasust uurinud ja seetõttu ei vaevu ma isegi kaaluma võimalust, et nende väited ei vasta tõele.

Just filmitegijate tahtmine panna kinokülastajaid uskuma, et see, mis neid ekraanil tervitab, on tõde, on selle filmi suurim eksisamm. Lugu, mida "Neljanda astme kontakt" räägib on huvitav. Ma leidsin end isegi paar korda ehmatatuna, kuid peale iga sellist hetke tulid näitlejate asemel ekraanile kas "ehtne" Abbey Tyler või üks tema "patsientidest", kes selle koleduse oli läbi elanud. Just loo ebasujuv arenemine rikkus kinoelamuse.

Killuke filmiteooriat: inimesed vaatavad filme võimaluse pärast samastuda selle kangelastega. Kui aga vahetada pidevalt tegelaste nägusid (siinpuhul Jovovichi Tyleri ja "teise" Tyleri vahel) kaob inimestel tegelaskujuga kontakt ja nad ei suuda enam karakterist kinni hoida. Seetõttu ongi filmi parem osa selle lõpufaas, kus ekraanil on enamasti vaid Jovovich ja põnevust jagub küllaga.

Osunsanmi üritab selle filmiga teha oma "Blairi nõida", kuid kukub läbi. Ta kasutab küll sama stiili, mis "Blairis" (ainult üks käsikaamera, "ehe" materjal"), kuid ta ei suuda leida tasakaalu "ehtsa" ja näideldud pildi vahel. Näidates ühel pool ekraani niinimetatud "tõtt" ja teisel pool järeleaimamist üritab ta vaatajasse sisendada, et kõik nähtu juhtus päriselt. Reaalsuses aga jääb mulje, nagu oleks mõlemad valed.

Näitlejatöödest pole filmis mõtet eriti rääkida. Äramainimist väärivad vaid mõlemad Abbey Tylerid: Jovovich on tipptasemel olles vahepeal abitu ema, vahepeal hingevalus psühhiaater, kuid vähemalt filmi päris lõpus lööb ta näitelmisoskuse üle "ehtne" Abbey, kes kahjuks on jäänud nimetuks. Vaimuhaiguse piiril kaikuva naise tühi ja lootustotsiv pilk on tema poolt suurepäraselt tabatud.

"Neljanda astme kontakt" oleks pidanud leppima sellega, et tegu on väljamõeldud ulmejutuga. Ma usun, et siis oleks tegu olnud vägagi nauditava kinofilmiga. Sellisena, nagu see film praegu on, kaht elu elavana, sobib ta pigem pimedaks õhtuks väikese teleri ette, mitte kinosaali.

Kuid äkki on tegemist Ameerika valitsuse salaplaaniga? Võimalik, aga väga ebatõenäoline. Nagu ütleb Jovovich: "Igaüks otsustab ise, mida uskuda."

2/5

The Imaginarium of Doctor Parnassus, Fantaasia, 2009

Terry Gilliam ("Vennad Grimmid") istub taas lavastajatooli et tuua kinokülastajate ette eelmisel aastal postuumselt Oscari võitnud Heath Ledgeri ("Pimeduse rüütel") viimane roll.

Doktor Parnassus (Cristopher Plummer, "Üles") sõlmis palju aastaid tagasi saatanaga (suureprane Tom Waits) lepingu: vastutasuks surematuse eest peab Parnassus talle loovutama oma 16-aastase tütre. Sajandeid hiljem saabubki kätte aeg, kui Parnassus on leidnud (ja kaotanud) armastuse ja sealt sündinud tütar Valentina (Lily Cole) on jõudmas saatuslikku ikka. Vaid kaks päeva enne Valentina sünnipäeva satub rändetenduse, mida Parnassus peab, teele näiliselt mälu kaotanud Tony (Ledger), kelle saabumises näeb Parnassus ennet oma tütre päästmiseks. Varsti ilmub välja ka mänguhimuline saatan, kes pakub välja kihlveo: esimene, kes kahe päevaga viis hinge kokku kogub, saab tüdruku endale.

Nimelt on lisaks suremattusele Parnassusel ka võluvõimed. Ta saab oma etenduse „kliendid" saata enda unistustemaailma, kus nad peavad tegema otsuse: minna lihtsat teed saatana juurde või läbi keerulisema valiku uuesti sündida. Siin asub tööle Tony' (keda võlumaailmas mängivad Johnny Depp, Jude Law ja Colin Farrell) libekeelsus, kes inimesi headuse küljele meelitab. Kuid lõpuks on hoopis valelik Tony see, kes oma hinge eest võitlema peab.

Filmi sisu tutvustus sai väga pikk, kuid tegu on keerulise süžeega. Just see jääbki "Imaginaariumi" suurimaks koristuskiviks: läbi tänapäeva Inglismaa ja müstiliste võlumaailmade rännates on kohati raske süžeed jälgida. Ledgeri viimane roll on vähemalt tõeliselt meeldejääv, kui ta oma laitmatu näitlemisega lisab oma kelmist karakteriga kogu segadusele vaid vürtsi. Teistest näitlejatest tasuks esile tõsta Waitsi Hr. Nicki, ehk saatanat, kes käitub nagu saatan sellistes juttudes peabki: ta ei ole väljas puhta kurja peal, vaid naudib mängu. Waitsi näitlemisest on aru saada, et ta tõesti naudib mängu. Kahjuks ei anta meile kunagi võimalust nautida Plummeri näitlejaoskusi, sest hea doktor on alati kas pisarates, purjus või lihtsalt abitu. Muidugi vajavad ka need olukorrad näitlemist, kuid oleks huvitav näha mida suudaks Plummeri doktor kainelt ja selgelt Waitsi saatana vastu.

Gilliam, kelle jaoks on tegu esimese lavastajatööga üle viie aasta, tunneb end palju mugavamalt luues võlumaailmu. Paratamatult tuleb Imaginaariumi poolt loodud maailma võrrelda lihtsate animatsioonidega, mida vaataja nägi tema poolt loodud Monty Pythoni filmides. Esimene kord kui vaataja läbi peegli viiakse on otsekui austusavaldus sellele, sest algul on maailm konarlikult animeeritud, justkui Pyhtonist tuntud jumala käsi. Siis läheb unenägu alles täies tuuris käima ja kahjuks kaotab sellega osa oma võlust. Kuigi see on loodud olema võimalikult ahvaltev seal olijale, tuleb tõdeda, et vaatajale on see kirevus liiast ja juhib meie tähelepanu eemale sealolija rasketest valikutest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi tegu pole kehva filmiga, jääb sellest hoolimata oma kahetunnisest linastusajast tihti sama kokkupressitud tunne nagu inimesed Parnassuse rändetenduse vankriski. Ledgeri surm varjutas filmile oma pitsri, sest see tõesti võiks olla paarkümmend minutit pikem, et oma sisu ja moraali paremini selgitada.

3/5