"Alvin and the Chipmunks: The Squeakquel", 2009 Perefilm

Järjes 2007. aasta filmile "Alvin ja koopaoravad" saadab Alvini, Simoni ja Theodore'i isa Dave (Jason Lee, "Minu nimi on Earl") oma hoolealused keskkooli. Et loomakeste elu veel keerulisemaks teha, tuleb neil lisaks keskkooli populaarsusvõistlusele võistelda ka samasse kooli saabunud tüdruk-koopaoravatega, kes poiste endise ülemuse Iani (David Cross, "Kung Fu Panda") õhutusel poistest paremad üritavad olla.

Kui ma esimest korda "Alvini ja koopaoravate" järjest kuulsin, mõtlesin ma õudusega, et ma pean ära vaatama kaks kohutavat filmi. Julgustust ei saanud ma ka IMDb'st, kust teise filmi hindeks hetkel vaid 2,7/10. Seega olin ma meeldivalt üllatunud, kui esimese osa kõrgel heeliumhäälel laulmine küllaltki lõbusaks osutus. Tegu ei olnud väga hea filmiga, kuid meelelahutust pakkus ta küllaga. Sama võiks öelda ka järje kohta.

Kui esimene osa keskendus lihtsalt imele, milleks on rääkivad koopaorvad, siis teises osad pidid filmitegijad välja mõtlema midagi uut, mis vaatajad kinno meelitaks. Lavastaja Betty Thomase ("Dr. Dolittle") käe all lisati loole moraal pereväärtustest ja sõprusest. Kui ma algul arvasin, et filmitegijad on eksinud, kui filmi tegevuse keskkooli asetsesid, sest filmi sihtrühm on ikkagi pigem lasteaia-algklasside lapsed, siis tegelikult jõuab filmi mõte kohale tegevuskohast hoolimata.

Teine, mis filmi esimesest palju vaadatavamaks teeb, on muusikavalik. Kui esimeses osas keskenduti spetsiaalselt koopaoravatele loodud muusikale, jäid sõnad tihti piiksuva hääle tõttu arusaamatuks. Seekord laulavad nii poiss- kui tüdruk-koopaoravate bändid tuntud popviise ja neil, kes neid lugusid teavad, peaks muie kindlasti näole tulema. Kahjuks sellega aga filmi head küljed piirduvad.

Kui koopaoravate poolele filmist on lisatud moraali ja karakteritele sügavust, siis inimnäitlejad jäävad animeeritud loomakestest kaugele maha. Esimese filmi alguses oli Dave'i mängiv Jason Lee kinni oma "Earli" karakteris, ent õnneks suutis end filmi lõpuks paremasse vormi viia. Seekord aga otsustatakse Dave juba esimese paari minutiga lükata kaugele kõrvalossa ja esiplaanile tuuakse ta nõbu Toby (telest tuntud Zachary Levi, "Chuck"). Temagi vaevleb algul kehva näitlemise käes, ent erinevalt Leest ei suuda end  väga parandada. Toby on mõeldud tobuna, kes võtab julguse kokku ja päästab päeva, kuid kahjuks jääb temast alati hale mulje.

Ka rahaahne kontserdiboss Ian käib täpselt sama rada, mis esimeses filmis: leiab koopaoravad, teeb nad kuulsaks, läheb ahneks, kaotab koopaoravad. Inimnäitlejad ei paku filmile mitte midagi uut.

Kui lisada siia hulka veel mitmed probleemid loogikaga, tulebki tõdeda, et ega "Alvin ja koopaoravad 2" filmikunsti tipp pole. Aga mis kõige tähtsam, ta tõi mulle naeratuse näole. Veelgi olulisem: ta on palju parem kui teine selle aasta rääkivate näriliste film "M-Komando".

See on film väikestele lastele, kuid ma loodan, et ka vanemad saavad vähemalt muusikaliste vahepalade ajal natukene naerda. Tegelased räägivad veel ka kodumaises keeles, nii et kinokülastajad, kes veel lugeda ei oska, muretsema ei pea. Mina isiklikult eelistan vaadata ehtsate näitlejatega filme ikkagi nende originaalkeeles, aga maitse asi.

Ma ei saa hinnata filmi, mis elab laulust lauluni kõrgemalt, kuid ma võin seda soovitada kui lõbusat ajaviidet koos pere pisimatega.

2,5/5

Ulmepõnevik, 2009 

2009. aastal on tulnud välja kaks suurt filmi, mida on pikki aastaid oodatud. Kui Quentin Tarantinol kulus oma "Vääritute tõbraste" valmistamiseks kümme aastat, siis James Cameron pidi oma "Avatari" lavastamiseks ootama veel kauem, 12 aastat. Algselt soovis Cameron "Avatari" ette võtta kohe pärast "Titanicu" lõpetamist, kuid 1999. aastal olid arvutieffektid nii kulukad, et filmi maksumuseks oleks kulunud 400 miljonit dollarit. Õnneks on arvutid viimase kümnendiga palju paremaks läinud ja "Avatar" saadi kinolinale "tagasihoidliku" 240 miljoni eest (kuuldavasti).

Selliste kauaoodatud filmide puhul on alati oht ajada enda ootused liiga suureks ja seetõttu pettuda. Veel hullem, film võib kannatada "Tähesõdade" sündroomi käes. Kui "Tähesõjad: Osa I - Nähtamatu oht" 1999. aastal kinodesse jõudis, tõsteti see kiiresti poodiumile, sest uut osa George Lucase eeposest oldi nii kaua oodatud. Alles hiljem, filmi teist-kolmandat korda üle vaadates hakkasid filmisõbrad selle kui tobeduse peale vaikselt itsitama. Nüüd on Jar-Jar Binks figureerimas pea igas 'tüütute filmitegelaste' nimekirjas. Ma tõesti südamest loodan et "Avatar" selle tõve käes ei vaevle, sest see mida ma kinos nägin, oli väga võimas.

Aasta on 2154. Sam Worthington ("Terminaator: Lunastus") mängib Jake Sully't, endist merejalaväelast, kes aheldatud ratastooli ja kes nõustub võtma üle oma kaksikvenna töökoha Pandora nimelisel planeedil. Nimelt on Sully venna jaoks ehitatud/kasvatatud avatar, kunstlik keha, mis näeb välja nagu Pandora põlisrahvus Na'vid ning mida juhitakse üksnes mõttejõul. Avatari projekti juhib Dr. Grace Augustine (Sigourney Weaver, "Tulnukas"), kes üritab läbi avataride Na'vide kultuuri ja elu mõista, kuid kui teadlase asemel satub ühte avatari hoopis sõjaväelane näeb kolonel Miles Quaritch (Stephen Lang, "Mehed, kes jõllitavad kitsesid") selles võimalust lõpuks saada nende kultuurist teada piisavalt palju, et nad maapealt pühkida. Nimelt asub Na'vide kodukoht kõige rikkama unobtaniumi leiukoha peal planeedil ja kilo seda mineraali on väärt miljoneid. Pärismaalaste sekka sulandudes leiab aga Jake rohkem kui ta oskas oodata. Na'vid on osa loodusest, austavad ja kardavad oma maad, midagi mida inimesed juba aastasadu ei oska. Kõige selle juures armub ta ka oma õpetajasse Neytiri'sse (Zoe Saldana "Star Trek"). Kui tuleb valida pooli, otsustab Jake võidelda oma avatari kehas oma liigikaaslaste vastu.

Kui rääkida Avatarist lähemalt, siis mitte kuidagi ei saa mööda vapustavast maailmast, mille arvutivõlurid on loonud. Kui enne filmi näidati eelvaadet "Ookeanimaailm 3D" filmist, siis päriselu ei kannata võrdlustki sellega, mis Cameroni käe all on loodud. Kõik taimed mis kinoekraanilt vastu vaatavad on uskumatult reaalsed ja panid vähemalt minu küll lootma, et nad kusagil kosmoseavarustes võisid ka päriselt eksisteerida. Pandora näol on loodud unenäomaailm, kus elavad maagilised elukad. Seda on varemgi proovitud kinolinal luua: näiteks Mos Eisley baari esimesest "Tähesõdade" filmist, kuid kui sinna oli kokku topitud võimalikult suur hulk erinevaid tulnukaid lihtsalt effekti pärast, siis "Avatari" liigirohkus tundub loomulik. Lisaks on Na'videl võime läbi oma juuksepatside teiste Pandore elukate ja ka taimedega suhelda muutes nad loodusega sümbioosseks.

Moraali poolest jääb "Avatarist" kõlama kolm põhilist tooni: austage loodust, ärge ohverdage end kapitalismile ja põlisrahvuste hävitamine on vale. Viimane peaks just kõige tugevama vastukaja leidma Ameerikas, sest tehnoloogia viimase sõnaga Na'vide maad ära võtma tulnud sõdurid meenutavad kangesti Ameerika esimesi koloniste. Aga kindlasti tuleb Na'visid esmalt vaadelda kui tänapäeva inimeste unustatud osa: me ei vaevu enam hoolima emakesest maast, sest kõik on poest raha eest kättesaadav. Meil ei ole Na'vide bioloogilist annet loodusega suhelda, nii et me peame proovima eriti kõvasti, et seda esivanemate sidet tagasi saada. Ja kui me aitame maad, aitab Tema meid vastu, nii ütleb film.

"Avatar" on kaks ja pool tundi pikk, aga ma vaatasin esimest korda kella alles lõputiitrite algul, et uurida kas tõesti on aeg nii kiirelt möödunud. Cameroni loodud maailm viib meid oma unenägudesse ja me suudame korraks unustada väljas möllava pakase või halluse. Kahjuks pean ma ütlema, et ilmselt ei tule "Avatarist" Ristiisa-tüüpi filmi, mis on oma meistriklassiga olnud teistele filmidele kümnendeid eeskujuks. Küll saab sellest aga film, mille pildikvaliteediga kõiki tulevasi filme võrdlema saab hakata. Nii reaalne tehismaailm on lihtsalt esmakordne.

Näitlejad teevad oma rollides parima mis nad suudavad. Kuigi Weaverit on hea taas pärast "Tulnuka" seeriat tõsises ulmefilmis näha, jääb tema näitlemine peaosatäitjatest ilmselt lahjemaiks, aga seegi on pigem kiitus kui kriitika. Lang mängib oma maniakaalset sõdurit perfektselt, tundudes kohati normaalse inimesenagi, kuigi hinges mässab vereiha. Worthingtoni Jake Sully jääb kohati natukene pealiskaudseks, kuid kõik muutub kui temast saab Jakesully, Na'vi. Kõige muljetavaldavam on aga siiski Saldana roll Neytitina. Arvuti poolt loodud tegelasena on ta nägu lihvitud täiuslikkuseni, lastes ometi ära tunda näitlejanna näojuuned ja emotsioonid ja neid emotsioone ei karda ta varjata.

"Avatar" on vapustav film. Ma pean soovitama, et täiselamuse saamiseks tuleks seda vaadata 3D kinosaalis. Ja kui te lähete, siis ma tean, et te saate kauni, kohati kurva, kuid kindlasti mõtlema ja rääkimapaneva kogemuse.

5/5

The Men Who Stare at Goats
Komöödia 2010

Ajakirjanik Bob Wilton (Ewan McGregor, "Inglid ja deemonid") otsib teed Iraaki, et näidata oma eksnaisele, et ta on tõeline mees. Ühes Kuveidi baaris kohtub ta Lyn Cassady'ga (George Clooney, "Põletada pärast lugemist"), kes pakub talle võimalust end reisil saata. Cassady näol on nimelt tegu ühe Ameerika sõjaväe psüühilise sõduriga, kes kunagi pani kitse südame seisma ainult looma vahtides. Tema ülesanne Iraagis on leida üles oma endine mentor (Jeff Bridges, "Raudmees"), kes kutsus teda kohale vaimuna ilmudes.

"Mehed, kes jõllitavad kitsesid" algab lubadusega, et selles loos on palju rohkem tõtt, kui vaatajad oskaksid arvata. Ma kahtlustan, et see tõsi piirdub sellega, et nii Ühendriigid kui ka NSVL eksperimenteerisid psüühiliste võimetega sõduritega. Ülejäänu kõlab lihtsalt liialt uskumatuna, aga eks see olegi filmi löögirusikas: panna vaataja mõtlema, mis täpselt tõsi on. Kas inimesed on võimelised mõtte jõul pilvi laiali ajama?

Selle filmi näol ei ole päris tavalise road-movie'ga, mis elatub samuti absurdihuumori peal, vaid keskendub pigem psüühiliste sõdurite ajaloole. Wiltoni ja Cassady reis läbi Iraagi on pigem kõrvallugu. Seda, et tegu ei ole tavalise odava komöödiaga, tõestab juba ka peaosaliste kaliiber. George Clooney on alates "Ocean'si" triloogiast elatist teeninud just tarkade mustade komöödiatega. Kahjuks ei ole "Kitsed" tema karjääri tippteos ja jääb kindlalt "Põletada pärast lugemist" varju.

Ka McGregori, Bridgesi ja filmis paha tegelast mängiv Kevin Spacey ("Psühhiaater") näitlemine jääb nende eelmistele filmidele alla. Superstaaridest koosneva koosseisu näitlemine jätab lihtsalt puise mulje. Üheks vastapandumatuks naerukohasks on Cassady selgitus, kes täpselt on Jedi sõdalased, mehele, kes uues "Tähesõdade" triloogias mängis Obi-Wan'i.

Iga lugu saab jagada kolmeks vaatuseks: sissejuhatus, lugu ja lõpetamine. Just see kolmas vaatus jääb käesolevas filmis nõrgimaks. Kui Wilton lõpuks ometi teiste põhitegelastega kokku pannakse, kaob loost igasuguse tempo. Ma ei suuda väga tõsiselt võtta filmi, kus kitsede puurist vabastamisele pühendatakse rohkem tähelepanu ja tähtsust kui piinatud vangide vabastamisele. Filmi lõpp tundub kiirustatud ja ebaloogilisena.

Aga ometi: "Mehed, kes jõllitavad kitsesid" ei paku pea ühtegi kohta, kus võiks valjusti naerma puhkeda ning näitlemine ja süžeegi ei ole just parim, ent filmi lõppedes on kinokülastajatel ikkagi ees rahulolev muie. Tegu on filmiga, mis ei vaja sisusse süvenemist ja sobib seega väga hästi vihmase (või lumise) pärastlõuna täiteks. Kui ainult lõpp parem oleks...

3/5

500 Days of Summer
Romantiline komöödia

Ma pean alustuseks selgitama pealkirja: tegu on hea filmiga, ma pole lihtsalt kindel, kas tegu on romantilise komöödiaga.
Tom (Joseph Gordon-Levitt, "10 põhjust sind vihata") töötab õnnitluskaartide kirjutajana. Ühel kaunil päeval asub tema kontorisse tööle Summer (Zooey Deschanel, "Kõigele 'Jah'"), kes juhumisi käitub nagu mees, kellele meeldib sama muusika, mis Tomile, ja kes on talle suurepärase sõbra eest. Järgnevate päevade ja kuude jooksul nende suhe areneb ja neist saab üha rohkem ja rohkem "paar". Kui aga nende "suhe" lõpuks puruneb, otsib Tom meeleheilikult koosveedetud 500 päeva hulgast põhjust, mis ikkagi valesti läks. Ja võimalust kõike heastada.

"500 päeva armastust" otsustab esimestest minutitest alates, et ta ei taha olla tavaline romantiline komöödia. Uustulnukast lavastaja Mark Webbi käe all rullub vaataja silmade ees lahti kõige harilikum armastuslugu, mis iial kinoekraanil nähtud. Ainult et vaataja teab, et seekord ei lõpe lugu õnnelikult.

Vaatajad kisutakse kaasa tüüpilisse Hollywoodi armastuslukku, aga neile ei pakuta võimalust seda nautida, sest loo lõpp on juba filmi esimeste minutitega teada. Kui jutuvestja lubab meile, et tegu on looga, kus poiss kohtub tüdrukuga, ent tegu ei ole armastuslooga, peaks isegi keskmine kinokülastaja kahtlema hakkama, mis täpselt temaga (vaataja JA Tomiga) järgmise pooleteist tunni jooksul juhtuma hakkab.

Kuigi Cristoperh Nolani põnevik "Memento" on täiesti teist tüüpi film, jagab see ometi "500 päeva armastusega" üht tähtsat iseloomujoont: filmisõbral ei lubata jälgida lugu algusest lõpuni, vaid teda jõlgutatakse mitme erineva hetke vahel. Tegu on väga taibuka moodusega, kuidas hoida vaatajat filmist huvitatuna, sest kui ta tähelepanu peaks hajuma, ähvardab teda olulisest hetkest oma kangelaste elus ilma jäämine.

Idee alustada jutuvestmist lõpust, annab ühtlasi lavastajale palju vabamad käed oma loo rääkimiseks, sest filmi ei pea tegema vaataja jaoks võimalikult arusaadavaks. Kahjuks osutub seesama jutustusviis Webbi ainsaks komistuskiviks. Kui lavastaja pole seotud tavalise lineaarse ajakulgemisega, annab see talle tihti võimaluse eksperimenteerimiseks. Webb ei suuda aga päriselt otsustada, mida ta täpselt oma pildikeelega teha tahab. Filmis leiavad oma osa nii mustvalge mõlgutus, pooleksjagatud ekraaniga vestlus, kui ka kõige imelikuma episoodina Tomi pärast esimest Summeriga koosveedetud ööd tervitav puhkpilliorkester.

Ja ometi on just keeruline pildikeel see, mis teeb selle filmi keskmisest eraldi- ja kõrgemalseisvaks. Tõsisele filmihuvilisele võib kogu temale pakutav stiilide virr-varr tunduda segadusseajavana, ent tavalisele kinokülastajale pakub see hoopis võimaluse tutvuda kõikide lavastajale saadavalolevate võimalustega loovutamata samas suurt osa süžeest.

Selles siis peitubki "500 päeva armastuse" võlu: tegu on filmiga, mis murrab end nii mitu korda oodatud lahendustest välja, et ta pakub vaatajale võimaluse nautida filmikunsti. Lugu, mida film jutustab, jääb ise natukene lahjemaks, ent kannab oma osa muredeta välja. Ka näitlejad on oma esitustega tipptasemel.

Ja ometi jääb mind häirima selle filmi määratlemine. Ametlikult on filmi žanriks pandud romantiline komöödia, kuid see tundub õnneliku lõputa natukene imelik. Pigem oleks tegu humoorika vaatega ühe suhte loost. Minge vaatama ja kes teab, ehk tunnete ühes neist 500 päevast ennastki ära!

4/5

Twilight Saga: New Moon (2009)
Romantiline fantaasia

Aeg üheks mu ajakirjanikukarjääri raskeimaks ülestunnistuseks: mulle meeldis "Videvik". Alati on kerge seada endale filmi vaatama minnes madalad eesmärgid ja seejärel meeldivalt üllatuda. Seetõttu pidasin ma "Videvikku" kui mitte heaks, siis vähemalt lõbusaks filmiks. Selle järg "Noorkuu" aga ei paku võrreldes esimese filmiga midagi uut.

Teine film algab sealt, kus esimene lõppefs: Bella (Kristen Stewart) ja Edward (Robert Pattinson) on õnnelikult armunud ja tähistavad tüdruku sünnipäeva. Juhuslik verepiisk ajab aga Edwardi perekonna hulluks ja ta otsustab tüdruku kaitsmiseks linnast põgeneda. Peale kuid norutamist leiab Bella lohutust indiaanlasest sõbra Jacobi (Taylor Lautner) juures, kes aga lähemal vaatusel osutub libahundiks. Bella üritab küll libahuntidega sõbrustades oma vampiirsõpru unustada, kuid armastus Edwardi vastu on liiga tugev ja nii jookseb ta oma armastatut päästma, kui kuuleb et too plaanib enesetappu.

Filmi võiks tinglikult jagada kolme ossa. Esimeses osas kurdab Bella Edwardile oma soovist saada vampiiriks ja kui poiss ta lõpuks maha jätab, saab temast kohutav emo, kes vahib päevade kaupa aknast välja ega hooli millestki (isegi mitte koolilõpetamisest). Teine osa räägib täpselt sama loo, mis "Videvik", kuid stsenaariumis tõmmati vampiirid maha ja kirjutati selle asemele libahundid. Ja kolmas osa räägib lihtsalt Bellast, kui ta oma Edwardit taga otsib. Sinna on lisatud ka paar võitlustseeni, et jääda truuks oma lubadusele, et filmis leiab halamise kõrval ruumi ka märul.

Mul pole midagi paha öelda näitlemise kohta. Kõige parema töö teeb nagu "Videvikuski" Pattinson, kes tundub oma rollis päris usutav (nii palju, kui päikese käes sätendav vampiir võib usutav olla). Nii Stewart kui Lautner teevad oma karakteritega parimat, kuid selles filmis on nad lihtsalt kohutavalt üles ehitatud. Lautneri Jacob jäi esimesest filmist meelde just oma tagasihoidliku maneeri ja pikkade juuste tõttu. Seekord aga aetakse tal juuksed maha ka kästakse maha kiskuda ka särk. Tundub, et filmitegijad otsustasid esimese filmi südametemurdja Pattinsoni pikaajalise puudumise kompenseerida paljude teiste poolpaljaste meestega. Pole mingit põhjust, miks libahundipoisid ei võiks särki kanda, kuid mille peale siis teismelised tüdrukud ohkaks...

Ja nii jõuamegi selle filmi suurima probleemini. Ükskõik mida ma ka ei ütleks, teismelised tüdrukud, kes Edwardit armastavad, lähevad seda filmi vaatama niikuinii. Ja millise sõnumi nad sealt saavad? Tüdruk, kes esiteks soovib saada elavaks surnuks ja teiseks norutab kuid järjest oma toas ega räägi kellegagi, sest ta poiss jättis ta maha. Ainus viis, kuidas ta oma armastatut vaimusilmas näeb, on oma eluga riskides.

Selle filmi sihtrühm on noored tüdrukud, kes on just esimest korda armumise eas. Mida võivad nad teha, kui nende filmi-iidol näitab neile ette, et ongi vastamata armastuse tõttu sobilik kool ja sõbrad unustada? Veelgi hullem, oma eluga riskida?!

Kokkuvõtteks võiks öelda et olgu filmi sõnum milline tahes, tegu ei ole ka pildikeele ega näitlemise poolest filmikunsti tippsaavutusega. Pigem jääb filmist mulje, et see on kiiresti valmiskäkerdatud, et saaks masu-ajal kinokülastajatelt raha ja saaks minna järgmise osa juurde. Sest olgu see film kui kehv tahes, kaks järge tuleb kindlasti veel.

1,5/5