"Ted": "Family Guy" on naljasoonevähendamisoperatsioonil käinud (14)

Väike John Bennet soovib üle kõige, et tal oleks sõber. Ühel maagilisel ööl juhtubki ime ja ta kaisukaru ärkab ellu. Oh õnnelikku lapsepõlve!

John kasvab aga suureks (Mark Wahlberg) ja karvane Ted (MacFarlane ise) kasvab ... topilisemaks. Mees ja karu suitsetavad kanepit, on tüüpilised luuserid ja laseks ilmselt terve oma elu rõõmsalt vilet, kui Johni tüdruksõber Lori (Mila Kunis) ei seaks ultimaatumit: tema või karu.

Alustame kõige tähtsamast: jah, ematapmisplaanidega Stewie oli lahedam kui praegune homokalduvustega beebi. Üldiselt on aga „Family Guy" väga muhe sari, kus korra minutis ikka naerda saab. Enamasti seetõttu, et multifilm ei kipu end millegi nii labasega kui stsenaarium vaevama ja topib viieminutilise loo kõrvale 15 minutit seosetuid sketše.

„Ted" on aga kinuvilm ja mitte nii labane kui mingi närune telesari. MacFarlane on otsustanud, et oma suure ekraani debüüdiks võtab ta kätte filmiõpiku ja rikub ainult valitud reegleid, mitte kõiki nagu ta teleris harjunud tegema. Tulemuseks on pettumus.

Ärge saage valesti aru, „Ted'is" on mitu väga naljakat kohta, kus MacFarlane teeb seda, mida ta kõige paremini oskab: pilab popkultuuri. Kõige-kõige roll on täita (meeste- ja) naistelemmikul Ryan Reynoldsil, kes ei lausu sõnagi, sest nagu „Perepeas" kunagi öeldi: „Kui nad midagi ütlevad, siis me peame neile rohkem maksma!"

Üldiselt on aga film pigem naeruvaba ja ma arvan, et ma tean probleemi: MacFarlane'i katus ei sõida piisavalt. Kui ma enne hindasin mehe sarjade sisuks 1 osa mõtet ja 3 jaburdust siis „Ted'i" puhul kipub see suhe pigem 5/1 teisele poole olema. MacFarlane vaevab end meeste igivana dilemma ehk naised versus sõbrad jutustamisega ja ta unustab vindi õigel hetkel üle keerata. Mis iseenesest ei olekski ju väga halb, kui süžee muidu hea oleks. Ei ole.

Wahlberg on viimastel aastatel oma piire kompinud ja teinud nii tõsiseid draamasid kui komöödiaid. Tundub, et mehe oskused on siiski natukene tõsisemate rollide poole kaldu, kuigi "Ted'i" põhjal järeldusi teha ei saa. John on väga lapik tegelane, kes filmi jooksul suurt arengut ei tee. Luuserina ta alustab ja lõpetab samal tasemel, ainult et tüdruk ei ole tema peale enam pahane. Kui juba peategelane tammub terve filmi ühe koha peal, siis ei ole ka filmil muud väärtust peale peerunaljade.

MacFarlane on väga naljakas mees. Simon Pegg on ka väga naljakas mees. Ometi on neil üks suur vahe. Pegg on säranud sarjas „Spaced", filmides „Shaun of the Dead" ja „Hot Fuzz" ja neid peab vaheldumisi ja järjest umbes neli korda läbi vaatama, et näha ära kõik vihjed, mis on teistele teostele tehtud. MacFarlane ei oska olla tagasihoidlik ja tuletab meile pidevalt meelde: „Kutid, ma olen seesama tüüp, kes „Family Guy'd" teeb!!!"

Hetk, mil ma ametlikult andsin alla ja otsustasin, et see film ei lähe paremaks oli keset Tedi korraldatud kokaiinipidu. Wahlberg/John teeb oma parima Tedi-jäljenduse, kes pidi omakorda üht multikategelast jäljendama. „Ei, ma ei kõla nii Peter Griffini moodi!" vaidleb Ted vastu. Me teame, miks sa kuulus oled, ära topi meile seda veel kurgust alla!

Iga puussepp jäägu oma liistude juurde ei ole tänapäeval enam väga populaarne väljend, sest inimesed peaksid iga kolme aasta tagant ameteid vahetama ja olema multitalendid ja kõike muud 21. sajandi pläma. Seth MacFarlane võiks aga teha seda mis oskab ja suurelt ekraanilt eemale hoida. Kahju.