Ämblikmehe uus tulemine paneb esmalt kinotoolis ebameeldivalt nihelema. „Pimeduse rüütel", „Tasujad" ja isegi „Raudmees" on koomiksifilmide maailma muutnud nii kardinaalselt, et lapsik superkangelane tundub võõrana. Õnneks on film piisavalt pikk, et meid taas mugavalt tundma panna.
Peter Parkerit (Andrew Garfield) hammustab radioaktiivne ämblik. Seekord on tema tüdruksõber mitte punapäine vaid blond (Emma Stone) ja vastane mitte kaheksa vaid ühe käega doktor (Rhys Ifans).
Uus „Ämblikmees" jõudis kinodesse 10 aastat pärast esimest Sam Raimi/Tobey Maguire'i ämblikfilmi. Minu käest on mitu korda küsitud, miks on uus Ämblikmees ja kus on Maguire. Harilikule kinohuvilisele on nii värske filmi uusleiutamine häiriv, kuid on mõistetav, miks Sony praeguse superkangelasfilmide buumis on kiiresti uue tootega valmis saanud.
Ometi ei ole Mark Webbi („(500) päeva armastust") „Ämblikmees" selline nagu kõik teised praegused koomiksifilmid. „Tasujad" olid säravad, märulipõhised ja naljakad. Kahe nädala pärast (Oo, liiv, miks langed sa kellas nõnda aeglaselt!) kinno jõudev „Pimeduse rüütli tagasitulek" saab olema sünge karakterdraama. „Imeline Ämblikmees" on, parema kirjelduse puudumisel, lapsik.
Eks sellele seab nõudmised ka peategelane. Maguire'i (Jah, ma tean, et ma võrdlen liialt, kuid, pagan, „Ämblikmees 3" oli ainult viis aastat tagasi!) täiskasvanud Peter Parker on asendunud keskkoolijütsiga, kes laseb oma hormoonidel möllata ja ei oma veel kainet mõistust. See kumab läbi ka inim-ämbliku saamisloos.
Ämblikmehe mütoloogia alguses on kaks väga tähtsat hetke, millest näiliselt ei saa mööda hiilida: ämblikuhammustus ja Peteri onu Beni hukk. Esimese lahendus (Peter hiilib üksinda mööda Oscorpi ringi ja nuhib oma isa saladustes) on kindlasti parem, kui esimese filmiproovi juhuslik hammustus ekskursiooni käigus.
Teine, mis ja kas juhtub onu Beniga ... Ma mõtlesin pärast filmi kaua, kas mulle meeldib, kui filmitegijad mulle valetavad. Ma otsustasin, et mulle meeldib. Millest ma räägin, mõistate kui olete kinos ära käinud.
Garfield sobib Peter Parkeriks. Tema olekusse on mingi omane lohakus ja kohmakus sissekodeeritud ja ta kannab oma 17-aastase teismelise rolli kenasti välja. Ifans on hirmuäratav Sisalik ja Peteri mentorina kannab ta samuti, suuresti tänu läbikumavale inglise aktsendile, rolli välja.
Näitlejatest suurim probleem on Emma Stone, kes on väga hea näitlejanna, kuid mitte hetkekski ei usu ma, et ta on 17 aastat vana. Käitumismaneerid on ju õiged, aga tema nägu on vanemgi kui passi näidatav 23.
3D on mõttetu! Jah, Webb viib meid paar korda koos Ämblikmehega New Yorki pilvelõhkujate vahele lendama ja see näeb vaimustav välja, aga need on piisavalt lühikesed hetked ning mind ei suuda Webb kuidagi veenda, et 3D on hea idee. Muidu tuleb lavastaja ees teha sügav kummardus, sest ta on hakkama saanud väga ilusa ja visuaalselt nauditava filmiga.
Kui lisada juurde ka kaasahaarav süžee, mis näitab, kuidas pubekas kasvab olude nõudmisel suureks, kaotamata oma lapsikut sarmi, tulebki kinosaalist väljuda rahuloleva muigega. Nurinaks annab minu arvates enim põhjust treilerite lubatud Peteri vanemate kadumise müsteeriumi uurimine, milleks filmis suurt aega ei leita, kuid mida oleks juba saaga esimeses jaos võinud natukene pikemalt lahata.
Eestimaa suvi on nagu alati täis kehva suusailma ja kuna Batmanini on veel mõni nädal aega on „Ämblikmees" enam kui piisav aperitiiv. (Muidugi alkoholivaba, sest Peter on alaealine!)
Ühe virisemise lisaksin veel siia lõppu: „Film ei ole veel läbi." See tekst ilmub enne lõputiitreid subtiitrina ekraanile. EI! Tiitritejärgsed stseenid on preemiaks inimestele, kes on piisavalt viisakad ja vaatavad ära ka filmitegijate nimed. Kes ei viitsi oodata vaadaku pärast juutuubist piraatkvaliteediga variante. Ei tohi neile nõnda ette öelda, et midagi on veel oodata!
