1945. aastal kolisid natsid Kuule. 2018. tulevad nad sealt kosmosetsepeliinidega tagasi, et kindlustada aaria rassi ülemvõim. Neetult vinge filmidee, kas pole?
Välja kukub „Iron Sky" aga mageda plönnina. Kui filmi põhiideeks on kuunatsid, siis peab terve film olema tehtud kõvasti põske hammustades. Vuorensola ja stsenaariumi eest vastutanud põhjanaabrid on aga unustanud kreisile ideele ja üle vindi näitlemisele lisada piisavalt huumorit.
Jah, Sarah Palin presidendina, (Stephanie Paul) pakub mõne naerukoha ja ülim relv USA arsenalis on George W. Bushi nimeline kosmoseristleja, aga selline film ei saa elada poliitikasatiiri peal, eriti kui selle kõige keskmes on nõnda nõrk ÜRO-paroodia.
Filmi peakangelased ei ole ju ameeriklased vaid ikka saklastest natsionaalsotsialistid. Ometi ei ole filmis mitte ainsatki juudinalja. Kuunatside peateadlane on nii ilmne Albert Einsteini kloon, et ma ootasin terve filmi, et keegi kasvõi sealt paralleele tõmbaks. Selline film peab üritama oma vaatajaid solvata naljadega, mitte nende puudumisega.
Üks rassinali muidugi filmis leidub, kui natsid püüavad kinni Kuule saadetud musta modelli ja astronaudi James Washingtoni (Christopher Kirby), siis nad kasutavad tema peal albinoseerijat. Tulemus on veidi mustem valge mees, kui oli Michael Jackson. Kui su filmi nali töötab kehvemini kui „Valgete tibide" filmis (KAKS musta meest kahe valge naisena), siis on sul ikka suured jamad kaelas!
Näitlejaid ei saa stsenaariumis muidugi süüdistada. Eriti tublid on kolm naisrolli: Paul presidendina Julia Dietze natside Maa-ekspert Renatena ja Peta Sergeant presidendi kampaaniajuht Vivianina. Kõik mängivad oma rollid nii nibin-nabin üle, et me naerame, aga ei pea neid tüütuks.
Meestega on asi lootusetum. Washington on juba kirjutatud nõnda stereotüüpse getomustana, et on peaaegu võimatu teda mittetüütuks pidada. Natside praegune führer Kortžfleisch (Udo Kier) ja tema järeltulija Adler (Götz Otto) on aga natukene liiga vaoshoitud. Kui „Iron Sky" laenab nii palju Kubrick'u „Dr. Strangelove'ist", miks mitte nimitegelast, maniakaalset natsi Strangelove'i?
Üks rosin (või neile, kellele rosinad ei maitse näiteks crème brûlée) on filmis veel siiski: visuaalselt on see lihtsalt lust vaadata. Natsid on jäänud oma tehnikaga pidama möödunud sajandi keskpaika ja nutitelefon on neile uudiseks. Seetõttu toimub nende maailmas kõik hoobade ja lülitite kaudu ja kui me näeme nende suurt lahingulaeva Götterdämmerungi on selle liikuvad osad tõeline silmarõõm.
Kahjuks ei piisa aga Gött... ah, suurest laevast ja järgnevast kosmoselahingust, et „Iron Sky'd" päästa. Lavastaja Timo Vuorensola on teinud filmi kindla peale. Kuunatsidega on see kohutav eksimus. Kui riskeerida on tulemus kas väga hea, mispuhul saad sa kuulsaks, või väga halb, mispuhul saab filmist kultusklassika. Keskpärase „Iron Sky" unustavad inimesed õigepea.
Tahtsin oma kommentaariga pakkuda otile suhestumisvõimalust (et mis tunne on, kui tema arvamuse suhtes mõttetult nõme ollakse), ja nagu nimetust kommentaarist näha - ülesanne täidetud.
Aga ma eriti ei kritiseeri, pole filmi ise näinud.
Kriitik on alla igasugust arvestust tühma.