Parim maailmas leiutatud rasestumisvastane vahend „Lapsed" („The Children") tuli välja 2008. aastal. Vahepeal olin ma jõudnud mõelda, et äkki laste saamine ei olegi mõeldamatu. Nüüd tuletab Lynne Ramsay „Me peame rääkima Kevinist" meelde, et „väikesed rõõmurullid" on „täiskasvanute õudusunenäo" sünonüüm.
Eva (Tilda Swinton) saab Frankliniga (John C. Reilly) lapse, kes teismeliseas osutub psühhopaadiks. Kas Eva on Kevini ohver või looja? Film põhineb ka siinmail ilmunud Lionel Shriveri raamatul.
„Me peame rääkima Kevinist" alguses sipleb Eva veremeres. Lavastaja Lynne Ramsay näitab meile, kuidas Evat tomatitega määritakse, aga on täiesti selge, tegu on verega. Ja Evale tundub see meeldivat.
Filmi alguses elame me lineaarset lugu armastavate filmisõprade õudusunenäos. Üritades meeleheitlikult klammerduda Eva juuksepikkuse või riietuse külge vajame me selgust, mis täpselt siin maailmas toimub. Ja vaikselt hakkab lavastaja Ramsay meie maailma ja peategelase ellu korda looma.
Eva elu on olnud huvitav. Me saame teada, et ta on reisinud üle terve maakera ja kirjutanud mitmeid raamatuid. Oma uhkes uues majas kabineti sisustades katab ta seinad oma reisidel kogutud kaartidega. Ja siis kukub kogemata tema ellu Kevin, võtab kätte värvipoti ja pritsib kõik need kaardid sinist löga täis. Kevin hävitab Eva elu ja unistused.
Just selle pärast ei saa olla päris kindel, kas me näeme ekraanil tõde. Eva jutustab meile Kevini loo läbi oma silmade, kus tema on süütu ohver ja juba lapsest saati on üks väike koletis kõik teinud, et talle piina põhjustada. Kas tõesti on kõik kinni väikese lapse peas ja mitte kuidagi ei ole asjasse segatud ema, kes põlgab teda oma eluplaanide untsukeeramise pärast?
Sama hea kui Ramsay on kaamera taga, on Swinton kaamera ees. Kes pole veel praeguseni aru saanud, kui hea näitlejanna (rolli eest Kuldgloobusele kandideerinud) Swinton on, siis ma ei hakka siin ruumi raiskama, sest kiitmist vajavad teisedki.
Kevinit kehastavad filmis kolm näitlejat. Pisikene Kevin on Rock Duer ja ma olin tema etteastest nõnda lummatud, et ma tundsin kaasa vanematele näitlejatele, sest Duerit oli väga raske lüüa. Kaheksa-aastast Kevinit kehastav Jasper Newell saab sellega aga hakkama ja no sellest paremaks enam minna ei saa, aga Teismeline Kevin ehk Erza Miller on oma passiivsest vihast pulbitseva psühhopaatsusega sama hea, kui eelkäijad.
„Kevinit" vaadata on vaatajal füüsiliselt ebamugav ja seda kahel põhjusel. Esiteks värvib Ramsay Eva pidevalt punaseks. Olgu see tomatimeres, värviga üle kallatud verandal või poes purkide vahel ringi rännates, aga ta alati kaetud verega. Ja kuigi me filmi edenedes saame tema vihast selle värvi peale üha rohkem aru, ei saa me kunagi unustada tema rõõmu kõige esimeses „verises" stseenis
Teiseks on filmil täiesti geniaalne helikeel. Kuidas panna valed helid tööle õigetel hetkedel on omaette kunst ja filmidest natukene enam huvituvad inimesed peaksid kindlasti „Me peame rääkima Kevinist" ajal kõrvad lahti hoidma. Emotsioonid, mida kõlav muusika või lärm meis tekitab, lööb järgmine stseen pea alati puruks ja see ei meeldi meile kui vaatajaile.
Lugupeetud lugeja, kui Sinu kaasa on hakanud tegema vihjeid, et võiks mõelda laste saamise peale, aga sa pole veel valmis, on „Me peame rääkima Kevinist" ideaalne kohtingufilm. Kindlasti ei sobi teos vaatamiseks noorte laste vanematele, aga kõigile teistele peaks see olema peaaegu kohustuslik.
PS! Vimane sõna veel võrdluseks „Näljamängudega". Mõlemas filmis näeme me umbes võrdses koguses vägivalda ja ei näe väga paljut, kuid „Me peame rääkima Kevinist" suudab selle kõige pöörata põnevuseks. „Näljamängudes" oli see lihtsalt igav.
