„Haarangu" esimeses pooles ei leia süžeest tikutulegagi jälge ja ometi oli tegu haaravaima filmiga, mida ma sel aastal näinud olen. Järsku kallatakse film aga ämbrist dialoogiga üle ja lõpptulemus kisub viimase kevadlibeduse mõjul kraavi.
Jakarta slummis on täielikult pättide võimu all korterimaja, mida politsei eriüksus nüüd tagasi hakkab vallutama. Kõik! Rohkem polegi vaja, sest järgneb: VERI! PÜSSID! NOAD! KAKLUSED! Aga kellegi arvates siiski on vaja, nii et lisanduvad korrumpeerunud politseinikud ning peategelase (Iko Uwais) perekonnadraama.
Kui „Haarangu" algusest oli möödas vast pool tundi, olin ma ülirahul, et saan üle mitme nädala blogi kirjutades ette võtta ühe tõeliselt hea filmi. Tõenäoliselt oli selle hetkeni tegu hea filmiga, aga võib-olla pettis mu meeli lihtsalt liiga kõrge testosteroonitase.
Miks mu (mehised!) hormoonid möllasid? „Haarangu" algust võiks võrrelda „Lõpp-punkti" filmisarjaga, sest kunagi ei või kindel olla kes või kuidas järgmiseks hukkub. Plussiks veel ka see, et me ei tea, kas keegi üldse ellu jääb. (Jah, ka peategelane, kes filmi algul kaisutab oma naise titekõhtu ei pea ju tingimata ellu jääma.)
Poolteist tundi pika filmi võib jagada kolmeks. Esimesed 40 minutit on tegu ülalkirjeldatud „ilanire suunurgast tilkumas" naudinguga. Räägime nüüd lühidalt järgmisest 30 minutist.
Oi jeerum, sina jeerum! Miks arvab lavastav stsenarist Gareth Evans, et kui meie okulaarnärvi on stiilse vägivallaga nõnda kaua paitatud, siis me vajame natukene puhkust? Avatakse naeruväärsed süžeeliinid, millele lisandub valusööste põhjustav dialoog. Kuna tegu on indoneesiakeelse filmiga oleksid Maarjamaa tõlgid võinud oma kujutlusel lennata lasta, sest millegi igavamaga niikuinii hakkama poleks saadud.
Kõige rängem viga, mille filmi „tõsine" jupp teeb, on aga totaalne tempo tapmine ja kui viimased 20 minutit käima lähevad, kus jälle märul pea välja pistab, ei suuda see enam vaatajat nõnda kaasa kiskuda, kui algul.
Filmi algfaasis oleks ora kaelas kahe kangelasega kakelnud mees tundunud järjekordse vahva vindina, mida saab üle keerata. „Haarangu" „suure kaklusstseeni" kulminatsioonina tundub see lihtsalt filmitegija iseenda paroodiana.
„Haarang" oleks ideaalselt töötanud lühifilmina, mille lõpus kõik politseinikud hukkuvad. Üritus märuli- või õigem oleks vist öelda kaklusfilmile lisada mingit emotsionaalset tuumikut oli hukule määratud juba esimesest kõri läbistanud püssikuulist saati, kuid kahjuks lavastaja seda ei mõistnud.
Lõpptulemusena on „Haarang" nagu turult ostetud kaerahelbepakk: väljast kena ja kirev, aga seestpoolt tuim nagu papitükk. Kahju!
Lõpetan siiski kiitusega: Hollywood, nii tuleb märulistseene filmida! Isegi kui kaameranurk vahetub iga kahe sekundi järel on kõigis rakurssides mõte sees!
Ma tahtsin anda sellele filmile oma jubeda lõpu eest kehva hinde, aga, no pagan, see algus oli lihtsalt nii lahe! Kõik vägivalla ja kaklusfilmide armastajad hakkavad „Haarangut" jumaldama, kõik draamade austajad jälestama.
