2007. aasta „Põrguline" oli kehv film, aga ta ei üritanudki midagi erilist teha. „Põrguline: kättemaksu hing" tahab olla tänapäevane tumedate toonidega koomiksifilm, kukub selles haledalt läbi ning on kokkuvõttes veelgi kehvem.
Johnny Blaze (Nicholas Cage) peidab end ühes Ida-Euroopa riigis (Rumeenia, kui interneti tõlkeprogramme uskuda). Järsku koputab ta uksele munk Moreau (Idris Elba), kes ütleb et saab Blaze'i vabastada teda piinavast Põrgulisest, kui mees ainult aitab temani 13-aastase Danny (Fergus Riodan). Ahjaa, Danny on kuradi (Ciaran Hinds) poeg, nii et see ei saa niisama lihtne olema.
„Põrguline: kättemaksu hing" on poolteist tundi pikk. Esimest korda vaatasin ma kella lootuses, et ehk see kõik juba lõppeb, 40. minutil. Nii tüütu on see film.
Enne kui algab minu virisemistiraad, toome välja ka filmi ainsa positiivse külje: Nicholas Cage. Cage on loodud kehastama koomiksitegelasi. Tema miimika ja näitlemine on lihtsalt nõnda üle vindi keeratud, et see lihtsalt sobib ideaalselt maailma, mis on ise samamoodi üle vindi.
Mis ei ole nii hea ja sobiv koomiksimaailma on Ghost Rider ehk Põrguline ise. Kui me teda selles filmis esimest korda kohtame, kostitatakse teda ühe korraliku pliivalanguga. Põguline kõnnib rahulikult edasi ja isegi granaadirünnak ei tee talle suuremat kahju.
Ämblikmees on lihast ja luust ja võib iga hetk kuuliga pihta saada. Supermees on purustamatu, aga krüptoniidi läheduses nutab kui tita. Mis on Põrgulise haavatavus? See, et ta vahetab kohati leekides pea Nicholas Cage'i oma vastu? See mees on ju surematu. Niisiis on Põrgulisel huvisurmav probleem: ta on võitmatu.
Aga veel rohkem kui Põrguline rikuvad filmi ära lavastajad Mark Neveldine ja Brian Taylor, mehed kes on „Adrenaliini" filmide taga. „Adneraliinid" on oma žanris suurepärased filmid: meid ei huvita mingi süžee, vaid me tahame näha Jason Stathami tänaval seksimas ja pahasid taga ajamas. Sama lugu oli tegelikult ka esimese „Põrgulisega", sest see ei olnud hea film, kindlasti mitte, aga oma ajuvabadusega pakkus ta mõningast meelelahutust.
„Põrguline: kättemaksu hing" üritab aga oma toonilt olla kõvasti rohkem hall ja tõsine (mungad, kangelase sisekaamos jne.), nagu tänapäeva koomiksifilm „Pimeduse rüütli" kannul olema peab, aga samal ajal mahutada sinna sisse veel ka Cage'ile omane hullumeelsus. Tulemus on sünergia puudumise tõttu kohutav ja viimase piisa karikasse kallab naeruväärselt labane süžee.
Üks kaitsekõne teosele on, et see on lihtsalt labane popkornifilm. Üks popkornitops annab ärasööjale umbes 1500 kalorit. Poolteist tundi pea vastu seina peksmist kulutab umbes 225 kalorit. (Pärast võib vaja minna paratsetamooli.) Mina valiks trenni tegemise ja unustaks ära, et selline film nagu „Põrguline: kättemaksu hing" üldse olemas on.
