Lühidalt sisust. Brandon (Michael Fassbender) on 30ndates aastates seksisõltlasest newyorklane. Tööalaselt on ta edukas, kuid eraelus läbikukkumine. Ta kardab lähisuhteid kui tuld. Tema kummalise mugavustsooni - seks, eneserahuldamine ja pornofilmid ei saa ju maailmast kunagi otsa - purustab noorema õe Sissy (Carey Mulligan) saabumine.
Meie kinodesse jõuavad väärtfilmid paraku tihtipeale tunduvalt hiljem kui nad mujal tähelepanu koguvad. Ka "Häbist" on palju räägitud ja kirjutatud. Eriti on rõhutatud, et tegu olla Fassbenderi elu rolliga. Miks ta Oscarita jäi, on nii mõneski kohast kritiseeritud. Ma suhtun kiidulauludesse üldiselt pisut kahtlevalt. Ka filmi treiler mind jalust ei rabanud. Ehk oligi parem. Nüüd vaatasin ära ja mõistan selle filmi väärtust.
See näitab lihtsat elutõde. Me kõik kardame haiget saada ja üheks relvaks on läheduse vältimine. Midagi stiilis: mina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu minust. See on hea mõtteviis, aga reaalses elus ei toimi. Mingit tugipunkti otsime me kõik. Ja Brandoni jaoks on see seks. Ta ei suuda enam teisiti. Samas ei ole ta valmis seda endale tunnistama. Kui õde näeb tema nii-öelda räpast poolt, viskab Brandon minema oma lugematud sekslelud, pornoajakirjad ja isegi sülearvuti. Puhastus? Seejärel tormab ta edasi seksiotsingutele, sest ilma ju ei saa.
Probleemi ignoreerimist näitab seegi, kui Brandon on nii-öelda päris kohtingul ja ütleb, et tema pikim suhe kestis neli kuud. Kui kaaslane seletab, kuidas suhted toimivad ja pingutama peab, ütleb Brandon siiralt: ma pingutasingi! Neli kuud...
Kui Brandoni päästepaat on seks, siis tema noorem õde Sissy vajab samavõrd lähedust ja armastust. Ta sõltub sellest, et keegi temast hooliks. Ennekõike mehed. Kui ta seda hoolivustunnet meestelt ei saa, siis ta murdub. Filmis on huvitavad just Brandoni ja Sissy dialoogid. Nad räägivad justkui täiesti erinevatest asjadest. Nad hoolivad teineteisest, kuid kumbki ei oska seda väljendada. Korra ütleb Sissy: me pole halvad inimesed, me tuleme halvast kohast.
Mida see "halb koht" täpsemalt tähendab, vaataja teada ei saa. See oli üks vähestest asjadest, mis mind filmi puhul veidi häirima jäi. Kust nad ikkagi olid pärit? Mis nendega juhtus? Seksuaalne ärakasutamine lapsepõlves? Ka venna-õe vahelised seksuaalsuhted? Neile küsimustele vastust ei saa. Taustsüsteemi pole, on vaid praegune reaalsus.
Praeguse reaalsuse raamistik on õnneks hea. Siduv asi filmi juures on metroo, sealt saab tegevus alguse ja seal ka lõppeb. Filmi esimeses pooles on ka metroos stseen Sissy ja Brandoniga, mis tuletab meelde vana tõde "kui püss on seinal, küll ta lõpuks ka pauku teeb". Kui Sissy püss ka antud juhul metroos ei paugu, siis mujal...
Kokkuvõtteks: soovitaks vaadata! Tuju ta ei tõsta, kuid paneb mõtlema, kui üksi võib inimene tegelikult suurlinnas olla. Kuidas sõltumatuse asendab hoopis sõltuvus.
Ahh jaa, olen siin nüüd tükk aega kirjutanud, kuid rohketest alastistseenidest ja seksiorgiatest polegi pikemalt rääkinud. Rohkelt on neid tõesti, kuid nagu alguses ka mainisin - kõrvaltegelased. Mis neist ikka nii palju vadrata.
Fassbender on muidugi super.