On aasta 2035. Tallinna 29 saaliga hiigelkinos linastub hologrammfilm „Ansip". Eesti pikima valitsusajaga peaminister pidi oma ametiajal võitlema majanduslanguse ja pealinnas mässavate huligaanidega ning talle ei meeldinud kunagi idee astmelisest tulumaksust. „Mitte väga hea," kirjutan ma ilmselt siis, nagu arvan praegu „Raudse leedi" kohta.
Kõige kindlam moodus leida oma nime Oscaritele nomineeritud näitlejate seast on kehastada Suurbritannia monarhi. Margaret Thatcher ei ole kroonitud pea, aga ta on piisavalt püha lehm, et Meryl Streep sai nimetamise ikkagi kätte, olgugi, et film väga hea ei ole.
Filmi headusel pole midagi pistmist Streepi osatäitmisega, mis on, nagu alati, tipptasemel, ega ka minu arust vanameistri varjutanud Alexandra Roachi rolliga noore Thatcherina. Probleem on hoopis filmi ülesehituses
Kolm aastat Inglismaal elanud inimesena tean, et Thatcherit kas armastatakse või vihatakse. Halli ala ei ole. „Raudne leedi" üritab rääkida oma loo just sel hallil alal võtmata mingeid pooli ja see imeb filmi igasugusest kirest tühjaks.
Streep kohtus oma rolliks ette valmistudes mitmete Thatcherit tundnud inimestega, kes esindasid nii poolt-, kui vastuleeri. Ma soovin, et nende vestluste ajal oleks olnud temaga kaasas lavastaja Phyllida Lloyd koos oma kaameraga. „Raudne leedi" oleks palju parem film, kui sellesse süstiksid särtsu mõned hingega Thatcheri 12 peaministriaastale kaasa elanud inimesed.
Peatuksin korraks ka filmi tehnilisel poolel. „Mamma Mia!" võis mul küll suurepärase tuju tekitada, kuid see tee sellest veel head filmi. On selgelt näha, et Lloyd ei ole filmilavastaja.
Kõige rohkem noriksin ma „Raudse leedi" puhul valitud kaameranurkadega. Lloyd kipub dramaatilistel hetkedel, nagu pommiplahvatus hotellis või vastasseisud oma ministritega, eelistama aeglaselt üle näo liikuvaid plaane, mis uinutavad vaatajat, kui tegelikult peaksime me olema üles köetud. Taaskord jääb silma filmi läbiv kiretus.
Ma ei teinud arvustuse alguses nalja: Maggie Thatcheri käekäik meenutab tõesti meie enda Andrus Ansipi oma. Õnneks Ansipi tegemised siiski vast kinolinale ei jõua. Pole peaministril Thatcheriga vähegi võrreldavat karismat ning lisaks on Eesti rahvas liialt passiivne, et nõnda kedagi vihata (või armastada, ärme seda poolt igaks juhuks unusta.)
„Raudne leedi" oli selle aasta üks oodatuimaid biograafilisi filme ja ta valmistas mulle pettumuse. Õige pea jõuab meile kinodesse teine oodatud teos, „J. Edgar", kus Leonardo DiCaprio kehastab endist FBI peadirektorit J. Edgar Hooverit. Jutud lombi tagant räägivad, et ka see film pole midagi erilist. Nojah, ega iga aasta ei saagi „Milki" või „Kuninga kõnet" tulla.
Kallis trick.track, Turner? Really? Kui sa ei tea kes Streep on siis häbi sulle!!!