„Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus," kõlab surematu lause Ämblikmehe algusaegadest. „Videopäevikud" koputab meie kollektiivsele südametunnistusele: käituge kõigiga hästi, sest muidu kaasneb võimuga lihtsalt hirm ja viha.
Andrew (Dane DeHaan) on üksik noormees, kelle ema on suremas, isa joob ja koolis teda kiusatakse. Et tal on alati käes videokaamera kutsutakse ta kaasa, kui Matt (Alex Russell) ja Steve (Michael Jordan, aga mitte SEE Michael Jordan) avastavad maapõues kummalise (ja ilmselt maavälise) helendava kaadervärgi. Järgmisel päeval leiavad noored, et neil on tekkinud imelised võimed ja nüüd on küsimus ainult selles, kuidas neid kasutada.
Ülikoolis olles pidin ma vaatama dokumentaalfilmi „Tarnation", mis koosnes filmitegija enda poolt terve oma elu jooksul salvestatud kaadritest. Kriitikud jumaldasid filmi. Minu arvates oli tegu rõvedalt nartsissistiku teosega, mis ekspluateeris lavastaja haiget perekonda ja kõik dokfilmimaailma toodud uuendused ei suutnud seda kompenseerida.
„Videopäevikute" algus meenutas mulle „Tarnationit". See oli tüütu, häiriv ja ma kirusin ennast filmivaliku üle. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma ei vaata praegu filmi supervõimetega noorukitest, kes on liiga ametis enda imetlemisega, et maailma tähele panna. Tegelikult on „Videopäevikud" väga hea draamafilm tänapäeva teismeliste elust, mis siis, et neil supervõimed on.
Meile räägitakse kahest väga olulisest teemast: perevägivald ja koolikiusamine. Et filmi sihtrühm on just teismelised noored, ongi teemad väga asjakohased.
„Videopäevikute" õppetund perevägivallast: noored, otsige abi! Üksinda kannatades kogute kogu viha endasse ja lõpuks te plahvatate. Ülivõimeteta ainult metafooriliselt, aga tervislik pole see ikkagi.
„Videopäevikute" õppetund koolikiusamisest: näete seda kutti, kes on teistest erinev ja natukene imelik? Tegelikult on ta täiesti normaalne inimene ja kui te teda tundma õpite, avastate ehk, et ta isegi meeldib teile. Ja kui tal juhtuvad supervõimed olema, saate tema abiga mõne seelikusaba alla piiluda.
Filmi tõmbenumber on aga muidugi just ulmenurk. Siin saab „Päevikute" trumbiks üks ootamatu kavalus. Terve film on üles võetud käsikaameratega ja enamasti vaid Andrew enda omaga. See tähendab, et enne filmi grandioosset lõppvaatust on meil enamasti vaid üks või kaks erinevat kaameranurka kasutada ning meid säästetakse närvesöövast iga-sekundilisest kaadrivahetusest. Efektid paitavad silmi väga kenasti!
Kogu kompotist keedetakse kokku film, mis ei ole pooltki nii tüütu, kui ma arvasin. Veelgi enam, see on lausa hea, mis treileri põhjal („Lõbus, aga, kammoon, mingi mõttetu teismelikas ju!") kindlasti mu lootusi ületas.
Ma lisaksin siia lõppu veel ühe mõtte. Eile õhtul Õhtulehe toimetusest koju liikudes märkasin, et õige trollibuss on just lõpp-peatuses ootamas ja ma hakkasin rõõmsalt selles suunas astuma. Ootamatult tuli samasse peatusesse aga buss ning troll pani uksed mu nina ees kinni, et peatuses ruumi teha. Bussid tulevad alati siis, kui neid kõige vähem oodatakse, kas pole?
