„Lõvikuningas 3D" toob meelde lapsepõlve ja tutvustab uuele põlvkonnale aega, kui arvutid olid filmikunstnikele kõigest abimeesteks.
Kui ma pean sulle selgitama „Lõvikuninga" süžeed, siis ei ole see arvustus ilmselt sinu jaoks! Okei, lühidalt siis: „Hamlet" lõvidega. Kuna tegu on Disney filmiga, siis on lõpp natukene rõõmsam kui Shakespeare'i näidendis.
Vaevalt, et leidub inimest, kes on juba oma 20. sünnipäeva tähistanud ning kes ei oleks „Lõvikuningat" näinud. Ma ei mäleta, kas ma nägin seda esimest korda Kosmoses või Koolilaada raames Linnahallis („Babe'i" ja „Üksinda kodus" nägin ma ka seal ära), kuid väga hea on näha vana sõpra taas suurel ekraanil.
Ühtlasi pakub see suurepärase võimaluse uuele põlvkonnale tutvuda Disney meistriteosega. Veelgi parem: lõpuks on see ka meisterlikult eesti keelde tõlgitud. Muidugi kõigile meile, kes me juba filmi näinud oleme, soovitan ma siiski inglisekeelset varianti.
Mitte et emakeelsel filmil midagi viga oleks, aga ma kardan kuulda Elton Johni ja Tim Rice'i geniaalseid laule meie keelde ümber panduna. Maitse asi!
Kas 3D annab filmile midagi juurde? Kui ma nüüd aus olen, siis ma eelistaks vaadata "Lõvikuningat", mille värvid ei ole läbi prilliklaaside tuhmunud. Samas tuleb teha kummardus 3D ümbertöölejate ees, kes ei ole hakanud armastatud filmiga mässama, vaid annavad selle lisadimensiooni juurde stiilselt ja lihtsalt. Kui savanni ees on küngas, siis ei sulandu küngas vaikselt savanniga kokku nagu see ilmselt tänapäevases filmis käiks, vaid tegu on kahe täiesti eraldiseisva sügavuskihiga. Tuleb tunnistada, et lõpptulemus oli väga lahe!
Üks suur boonus 3D elamusel siiski on. Ette pandavad prillid on nii suured ja rasked, et esiteks ei näe nende varjust keegi pisaraid, mis SELLEL hetkel niikuinii voolama hakkavad ning raskus lubab pisarate pühkimist okulaaride sättimisega välja vabandada.
