Ma üldiselt ei usu muinasjuttudesse, üritan asju ikka ratsionaalselt vaadata. "My Week with Marilyni" ("Minu nädal Marilyniga") puhul hakkasin muidugi mõtlema, tea, kas ikka päris nii oli... Noormees nägi ehk asjas enamat, vaevalt Marilyn temasse nii kiindus. Aga mine sa võta kinni. Taolisse muinasjuttu võib ju isegi uskuda, sest tegu on lõppude lõpuks ju ikkagi vaid filmikunstiga.
Marilyn Monroe on vaieldamatult fenomen, keda teavad ka praegused põlvkonnad. Miski, mis ei kustu. Kui kipub ka veidi ununema, küll teda meelde tuletatakse. Antud film räägib loo Colin Clarkist (Eddie Redmayne), kes puutus Marilyniga kokku 1956. aastal, kui Suurbritannias filmiti linateost "The Prince and the Showgirl", kus mängis sir Laurence Olivieri (Kenneth Branagh) kõrval ka Marilyn (Michelle Williams). Colin töötas filmi juures lavastaja kolmanda assistendina, kelle põhiroll peaks olema teed (ikkagi Suurbritannia ju) serveerida ja muidu jooksupoiss olla. Juhtub aga nii, et poisist saab toona 30aastane olnud ja äsja näitekirjanik Arthur Milleriga (Dougray Scott) abiellunud Marilyni silmarõõm. Clark ise oli siis 23aastane. Pole vist raske arvata, kuidas lugu lõpeb, kelle süda murdub. Viitab sellele ju ka pealkiri. Ükski unelm ei kesta igavesti.
Filmi lugu ise on seega lihtne, kohati ehk sinisilmne ja naiivnegi. Aga samas armas ja mõtlemapanev. Michelle Williams on oma rolli eest palju kiita saanud, võitis ta selle eest ju Kuldgloobusegi. Võiks ju mõelda - mis seal siis oli, veidi nutta, ravimeid neelata, siis aga meelast Marilyni mängida. Aga see asja võti ongi. Michelle oligi Marilyn. Asi pole vaid selles, et ta end iga paari päeva tagant blondeeris, aga temas on see miski. Olen päris palju Marilyni filme vaadanud ja Michelle vastas täpselt sellele Marilynile, keda minagi ette olen kujutanud. Habras, kuid samas see haprus ongi see, mis teda üldse elus hoidis. Ka filmis tuleb välja, et kuigi ta räägib pidevalt, et tahab, et inimesed näeksid ka tõelist inimest, mitte Marilyn Monroed, siis tegelikult ta ongi see Marilyn Monroe, kes tähelepanust elab.
Hea rolli tegi ka Kenneth Branagh Olivierina - ta üritas meeleheitlikult suhtuda Marilyni üleolevusega ja vihata tema püsimatust, kuid hiljem oli selgelt näha, et tegelikult vaatas ta Marilyni aukartusega. Uue põlvkonna staar. Meeldejäävad olid ka Judi Dench, Dominic Cooper ja Zoë Wanamaker.
Filmis oli osa ka Emma Watsonil. Mängis noort neiut, kes samuti Clarki ihkas, kuid Marilyni nähes loomulikult kohe kõrvale tõmbus. Tea, kas viga minus, aga mul on ikka raskusi, et teda teistes rollides tõsiselt võtta. Ta on ja jääb "Harry Potteri" Hermione'iks. Jah, ka Branagh ja Wanamaker on võluripoisi filmides mänginud, kuid nende puhul see ei häiri. Nendes on ümberkehastumise oskust selgelt rohkem.
Filmis Colinit mänginud Eddie Redmayne'i nägin kinolinal esmakordselt, tundub, et hea start. Näis, mis tal veel pakkuda on.
Juba mainitud muinasjutulisus. Film põhineb nimelt reaalse Colin Clarki märkmetel. Esiti ilmus 1990ndate keskel tema päevik "The Prince, the Showgirl and Me", aga sealt puudus üks nädal. Selle nädala sündmused avaldati mõned aastad hiljem raamatus "My Week with Marilyn" ning käesolev film jutustabki selle nädala loo.
Tea, kas müügiedu nimel sai palju juurde kirjutatud ja olukorda ilusamaks ja romantilisemaks muudetud? Kas Marilyn reaalselt - kas või aastake hiljem - säärast noormeest üldse mäletas?
Ahh, las olla. Väheke fiktsiooni polegi tegelikult nii halb.
