Ma olen harilikult selle vastu, kui võõrkeelsest filmist tehakse kohe Hollywoodi järg. Norrakate „Pearahaküttide" puhul see mind ei häiri. Nii antakse võimalus välja lihvida viimasedki filmi konarused ja teha väga heast filmist suurepärane.
Rogeri (Aksel Hennie) elu on suurepärane: tal on kaunis naine, hea töökoht tippjuhtide otsija ehk pearahakütina ja uhke kodu. Tal on ainult üks probleem: Roger on 1.68 pikk. Ta kardab, et abikaasa Diana (Synnøve Macody Lund) ei suudaks armastada nii lühikest meest niisama ning seetõttu ostab ta naisele pidevalt kauneid ehteid, mille jaoks saab ta raha oma klientide kodudest maale varastades. Üks selline vargus läheb aga untsu ning nüüd peab Roger põgenema endise palgasõduri Clasi (Nikolaj Coster-Waldau) eest.
Skandinaavia põnevikud on moes. „Pearahakütid" teevad sügava kummarduse „Lohetätoveeringuga tüdruku" ees, sest ilmselt tänu selle saaga edule on ka Norra filmi nii suur huvi tabanud. Ja õnneks on tähelepanu langenud väärilisele teosele, mis pakub endas ohtralt musta huumorit, kuid kui asi tõsiseks läheb, keeratakse naer maha ning adrenaliinikraanid lahti.
Selliste filmide puhul on püramiidi vundamendiks peaosatäitja. Kui Hennie ei oleks hea, ei kukuks „Pearahaküttidest" midagi välja. Ma ei mäleta, millal suutis sõna otseses mõttes sügavas pasas suplev näitleja viimati mind nõnda köita.
Ülejäänud osa püramiidist koosneb tugevast stsenaariumist (mille aluseks Jo Nesbø kriminaalromaan) ja headest kõrvalosadest. Eriti väärib ära märkimist Rogeri partnerit Ovet kehastav Eivind Sander, kes on kiilaka seksmaniakina nõnda veenev, et mind ei üllataks, kui Norra politsei ta peale filmi esilinastust tähelepanu alla võttis.
Kui Cheopsi püramiidi kuldtipp on aastatuhandete jooksul lihtsalt äravarastatud ja -kulunud, siis „Pearahaküttidele" jääb see viimane viimistlus peale panemata. Osad süžeekäigud on etteaimatavad ning lõpus vajaksid kõikide liinide kokkusidumine natukene mehisemat kätt, sest praegu läheb kõik liiga sujuvalt. Ma ei pahandaks üldse, kui film oleks selle võrra näiteks kümme minutit pikem.
Seetõttu ongi hea, et „Pearahaküttide" inglisekeelne film on juba Hollywoodis töös. „Lohetätoveeringuga tüdruk" näitas, et heade filmide Ameerika versioonid ei pea olema kehvemad. „Tätokas" lihvis maha mitmed Rootsi filmi konarused, kuid kahjuks pani endale sisse tüüpilise Ameerika vea, ehk asjade üleseletamise, nii et tulemus oli ainult originaaliga võrdne. Loodetavasti suudab „Pearahaküttide" hollivuudi-versioon seda viga vältida ja olla suurepärane. Praegune film on lihtsalt väga hea!
