Oi, ma olin eile kinno minnes elevil, sest „Tasujad" on selle aasta üks oodatuimaid filme. Kas ma pettusin? Natukene. Kas ma olin meeldivalt üllatunud? Natukene. „Tasujad" täidab kõik jahukotid täpselt nii palju, et saadav leivakogus oleks kõhu täitmiseks piisav, kuid ometi hoiaks meid järgnevate palade ootuses näljas.

Raudmees (Robert Downey Jr.), Kapten Ameerika (Chris Evans), Thor (Chris Hemsworth), Hulk (Mark Ruffalo), Must Lesk (Scarlett Johansson) ja Kullisilm (Jeremy Renner) versus Loki (Tom Hiddleston); Nick Fury (Samuel L. Jackson) vaatab kõike kõrvalt. Puldi taga nohikmees Joss Whedon.

„Tasujad" töötavad koomiksina, sest pool tosinat erinevat superkangelast võivad rahumeeli erinevatel lehtedel vastaseid klohmida. Kui üks lemmik sai see kuu vähem kriitpaberiaega, siis järgmisel kuul võib terve lugu ümber tema keerelda. Filmis on asi natukene teistmoodi: kõik peavad saama oma ekraaniaja ja samas peab film suutma hoiduda ülerahvastatusest. Sellepärast ongi „Tasujad" usaldatud nohikulegend Whedonile, kes on „Firefly" ja „Vampiiritapja Buffy'ga" näidanud, kuidas ansamblitaiesed peavad töötama.

Aga nagu „Firefly's" on kapten Mal Reynolds ja „Buffy's" on, noh, Buffy, peab igal meeskonnal olema liider, kelle peale lugu üles ehitada. Hämmastav, aga Samuel L. Jackson, üks lahedamaid mehi maailmas, ei saa selle rolli kandmisega hakkama. Filmi algus, kus Nick Fury kisab, käsib, poob ja laseb on lihtsalt igav. Filmi põhipaha kehastav Hiddleston üritab alles meelde tuletada, kuidas Loki käituma peab, aga isegi siis ei ole Fury'st talle vastast.

Kapten Ameerika saab umbes viis minutit proovida, kuidas on olla filmi tõeline täht, aga siis hakkab mängima AC/DC ja staar on kohal! Alates esimesest hetkest, mil Raudmees lavale ilmub, pole kahtlustki, kes on filmi liikumapanevaks jõuks.

Jah, nii Hemsworth kui Johansson kui Ruffalo saavad kõik oma hetke, kus teritavad keelt ja näitavad, kes nad on ning eriti märkimisväärne on just Kapten Ameerika muutumine sõdurist tõeliseks juhiks ja kangelaseks, kuid mitte keegi ei suuda poole sõrmegagi puutuda Downey Jr. karismat. Ta on lihtsalt nii lahe ja naljakas!

Lahe ja naljakas on tee, mida mööda Marvel on oma kangelastefilme viinud. Tegu on täpselt vastupidise lahendusega DC-universiumile, mis on palju süngem, suuresti tänu Chris Nolani varsti kolmele Batmani-filmile. „Tasuja" ja temale eelnevad kaks „Raudmeest" on „Pimeduse rüütli" polaarsed vastandid ja ometi on mõlemad oma žanris väga head meelelahutajad. Ainus vahe on, et kui „Pimeduse rüütel" oli ka väga hea film, siis „Tasujad" peavad leppima selle väiksema, meelelahutaja tiitliga.

Mis siis valesti on? Inimesele, kes pole eelnevalt näinud kahte „Hulki", kahte „Raudmeest", „Thori" ja „Kapten Ameerikat" on filmi raske jälgida, nagu mu kaaslane märkis. Jah, ma tean, et selline film on esmalt mõeldud fännidele, aga iga film peab töötama ka eraldiseisvana. Erandeid ei tohi olla!

Ja siis on nendele fännidele meeldimine. Ühel hetkel ütleb Loki Thorile, et küll meie isa Odin pidi ikka palju väge kokku kutsuma, et sind siia Maale saata. Punkt. „Thor" lõppes sellega, et piksejumal hävitas ühendussilla Maaga ja nuttis taga oma kallimat, kes jäi temast maha. Ja nüüd mainitakse lihtsalt poole sõnaga, et tegelikult võib Odin rahulikult inimesi Maale saata, aga ta peab lihtsalt natukene keskenduma? Näidake kasvõi, kuidas Odin Asgardis oma pingutuse tagajärjel kokku kukub. Natukene oleks veel vaja olnud, et teha „Tasujatest" tõsiselt hea film.

Pildiliselt on kõik tipptopp ja isegi 3D kohta võib kohati lahe öelda, aga mõttetu aja- ja raharaisk on see tehnika ikkagi!

Ma luban, et kohe võtan kõik positiivselt kokku, aga ühe viimase (ja korduva) virina pean ikka välja laskma. Sul on pahur vanamees, kes on ekraanil kokku kolm minutit ja terve selle aja räägib ta vene keeles. Kurat, palgake sinna inimene, kes vene keelt oskab rääkida! Ei tohi olla nii laisk! Ameeriklastel võib olla kriipivast aktsendist ükskõik, aga siinkandis rikub see illusiooni.

Teeks midagi tänamatut ja paneks Tasujad laheduse järjekorras ritta. 1. Raudmees; 2. Hulk; 3. Must Lesk; 4. Kapten Ameerika; 5. Thor; 6. Kullisilm. Kui kõik nad kokku liita, siis tuleks Tasujad 1,33 kohale, ehk nad ei ole nii lahedad kokkupanduna kui Raudmees üksinda, aga pagana lähedal. Ja pagana lõbusad! (Parima nalja tiitlit Downey Jr. siiski endale ei saa, see läheb rohelisele kaisukarule.)

Parim maailmas leiutatud rasestumisvastane vahend „Lapsed" („The Children") tuli välja 2008. aastal. Vahepeal olin ma jõudnud mõelda, et äkki laste saamine ei olegi mõeldamatu. Nüüd tuletab Lynne Ramsay „Me peame rääkima Kevinist" meelde, et „väikesed rõõmurullid" on „täiskasvanute õudusunenäo" sünonüüm.

Eva (Tilda Swinton) saab Frankliniga (John C. Reilly) lapse, kes teismeliseas osutub psühhopaadiks. Kas Eva on Kevini ohver või looja? Film põhineb ka siinmail ilmunud Lionel Shriveri raamatul.

„Me peame rääkima Kevinist" alguses sipleb Eva veremeres. Lavastaja Lynne Ramsay näitab meile, kuidas Evat tomatitega määritakse, aga on täiesti selge, tegu on verega. Ja Evale tundub see meeldivat.

Filmi alguses elame me lineaarset lugu armastavate filmisõprade õudusunenäos. Üritades meeleheitlikult klammerduda Eva juuksepikkuse või riietuse külge vajame me selgust, mis täpselt siin maailmas toimub. Ja vaikselt hakkab lavastaja Ramsay meie maailma ja peategelase ellu korda looma.

Eva elu on olnud huvitav. Me saame teada, et ta on reisinud üle terve maakera ja kirjutanud mitmeid raamatuid. Oma uhkes uues majas kabineti sisustades katab ta seinad oma reisidel kogutud kaartidega. Ja siis kukub kogemata tema ellu Kevin, võtab kätte värvipoti ja pritsib kõik need kaardid sinist löga täis. Kevin hävitab Eva elu ja unistused.

Just selle pärast ei saa olla päris kindel, kas me näeme ekraanil tõde. Eva jutustab meile Kevini loo läbi oma silmade, kus tema on süütu ohver ja juba lapsest saati on üks väike koletis kõik teinud, et talle piina põhjustada. Kas tõesti on kõik kinni väikese lapse peas ja mitte kuidagi ei ole asjasse segatud ema, kes põlgab teda oma eluplaanide untsukeeramise pärast?

Sama hea kui Ramsay on kaamera taga, on Swinton kaamera ees. Kes pole veel praeguseni aru saanud, kui hea näitlejanna (rolli eest Kuldgloobusele kandideerinud) Swinton on, siis ma ei hakka siin ruumi raiskama, sest kiitmist vajavad teisedki.

Kevinit kehastavad filmis kolm näitlejat. Pisikene Kevin on Rock Duer ja ma olin tema etteastest nõnda lummatud, et ma tundsin kaasa vanematele näitlejatele, sest Duerit oli väga raske lüüa. Kaheksa-aastast Kevinit kehastav Jasper Newell saab sellega aga hakkama ja no sellest paremaks enam minna ei saa, aga Teismeline Kevin ehk Erza Miller on oma passiivsest vihast pulbitseva psühhopaatsusega sama hea, kui eelkäijad.

„Kevinit" vaadata on vaatajal füüsiliselt ebamugav ja seda kahel põhjusel. Esiteks värvib Ramsay Eva pidevalt punaseks. Olgu see tomatimeres, värviga üle kallatud verandal või poes purkide vahel ringi rännates, aga ta alati kaetud verega. Ja kuigi me filmi edenedes saame tema vihast selle värvi peale üha rohkem aru, ei saa me kunagi unustada tema rõõmu kõige esimeses „verises" stseenis

Teiseks on filmil täiesti geniaalne helikeel. Kuidas panna valed helid tööle õigetel hetkedel on omaette kunst ja filmidest natukene enam huvituvad inimesed peaksid kindlasti „Me peame rääkima Kevinist" ajal kõrvad lahti hoidma. Emotsioonid, mida kõlav muusika või lärm meis tekitab, lööb järgmine stseen pea alati puruks ja see ei meeldi meile kui vaatajaile.

Lugupeetud lugeja, kui Sinu kaasa on hakanud tegema vihjeid, et võiks mõelda laste saamise peale, aga sa pole veel valmis, on „Me peame rääkima Kevinist" ideaalne kohtingufilm. Kindlasti ei sobi teos vaatamiseks noorte laste vanematele, aga kõigile teistele peaks see olema peaaegu kohustuslik.

PS! Vimane sõna veel võrdluseks „Näljamängudega". Mõlemas filmis näeme me umbes võrdses koguses vägivalda ja ei näe väga paljut, kuid „Me peame rääkima Kevinist" suudab selle kõige pöörata põnevuseks. „Näljamängudes" oli see lihtsalt igav.

Ma ei ole lugenud „Näljamänge". Ma usun, et see on suurepärane raamat(usari) ja et film järgib selle sisu täpselt, kuid see ei tee sellest veel head eraldiseisvat filmi. Mina vaataks uuesti pigem esimest „Videvikku" kui „Näljamänge", sest see oli parem FILM!

Kapitooliumis elavad rikkad ja mõjuvõimsad hoiavad end ümbritsevaid piirkondi võimu all valides iga aasta ühe tüdruku ja ühe poisi elu ja surma peale peetavate Näljamängudele. Sel aastal esindab 12. piirkonda Katniss (Jennifer Lawrence) ning ta peab elusana koju tagasi jõudmiseks olema viimane ellujääja 24 noore seas.

„Näljamängud" põhinevad Suzanne Collinsi ülemaailmsel bestselleril, mida enamasti kutsutakse noorte- ja just teismeliskirjanduseks. Siin peitubki iva, miks film tavavaataja jaoks kehv on: filmi sihtrühm on elukogenematu.

"Näljamängud" rikuvad ära Ameerika emad. Niipea, kui keegi filmis ühe F-tähega sõna peaks ütlema, tõusevad lapsevanemad tagajalgadele ja nõuavad, ent nende võsukesi kaitstaks kinos möllava roppuse eest. Veri? Mäss, sest vägivald viib noored halvale teele! Seks? Jumal hoidku, kas te tahate mind minestama panna!? „Näljamängud" on nii steriilne, et isegi kuulus teledetektiiv Adrian Monk suudaks seda vaadata. „Alla 12 mittesoovitatav" peaks andma aimu, kui malbe on see teismeliste mõrvafilm.

Kui Katniss saab võitluse käigus veidi haavata määrib tema piirkonnast mängudele tulnud poiss Peeta (Josh Hutcherson) verisele kriimule salvi. Tegu on filmi kõige romantilisema kohaga.
Kui sa oled 14 aastat vana!

Ma mäletan väga hästi esimese armastuse tunnet ja kujutan elavalt ette, kui imalana see kõik mis ma toona tegin vanematele ja targematele paistis. Just see on Katnissi ja Peeta vahel toimuv - imal. Ise vanema ja targemana tean ma, kuidas asjad maailmas tegelikult käivad ja ma ei taha, et mulle ekraanilt meenutatakse minu kunagist rumalust.

„Näljamängude" suurim probleem on ajakasutus. Peaaegu kahe ja poole tunni pikkune film, mis peaks rääkima üksteist veristavatest lastest, veedab esimesed poolteist oma ajast Kapitooliumis jalgu lohistades.

See ei oleks väga hull, sest Katnissi ja Peeta silmade ja suude järgi oleks ideaalne võimalus sotsiaalkommentaariks: kõige vaesemast maakonnast saabunud lapsed visatakse suurlinna elukeerisesse. Aga see võimalus visatakse kähku minema, sest keskendutakse hoopis noorte treeningule, mille näitamine on sisu edasiviimise poole pealt täiesti tarbetu. ME TAHAME VERD!!! Trennis seda näha pole lootust. Soovituseks: nagu laulis Team America „Isegi „Rocky's" oli montaaž!"

Ja siis kui trenn lõppeb, on LÕPUKS käes üksteist nottivate pubekate aeg. Ainult et me ei saa ju võikaid mõrvu ekraanil näha, sest muidu ei lastaks teisi pubekaid seda saali kaema. Surmad on ... steriilsed!

Üks asi, mis „Näljamängudes" on kõvasti parem kui „Videvikus", on naispeaosa ehk neiu Lawrence. Sellel preilil on ees suur tulevik. Ära märkimist väärib ka „Näljamängude" saatejuhi rollis olev Stanley Tucci, kellel on ilmselt parim ulmefilmisoeng pärast Chris Tuckerit „Viiendas elemendis". Enamik noori näitlejaid on aga väga harilikud.

Ma otsustasin, et olen oma arvustuses kuri, kui suri viimane „paha" Näljamängudel osaleja. Mulle kangastus seda stseeni vaadates silme ees Rutger Hauer, oma kuulsat „Blade Runneri" monoloogi pidamas. Ja see oli nii palju parem, kui „Näljamängude" lõpplahendus.

Vaadake parem „Blade Runnerit". Või „Battle Royale'i", kui soovite näha üksteist tapvaid lapsi. Või Arnie „Jooksvat meest" kui huvi on reality-TV satiiri vastu. Need ei ole tingimata paremad filmid, aga palju huvitavamad ning meelt lahutavamad kindlasti!

Lõplik nael „Näljamängude" kirstu on, et ta ei üllata mitte millegagi. Ta ei üllata mind, kui tavalist vaatajat. Ta ei üllata raamatute fänni, sest jälgib selle süžeed väga hoolega. Oleksid filmitegijad julgenud kuskil teha ühe riskantse otsuse, võiksin ma praegu siin seda filmi soovitada, kuid sellisena on need kaks ja pool tundi pigem ajaraiskamine!

PS! Ma tean, et ma olen oma arvamuses suhteliselt üksi. Enne kirjutamist lugesin ma läbi kümmekond väga targa ja austatud kriitiku kirjutist ja rumala egoistina ma arvan, et pigem on lollid nemad, kui mina! "Näljamängud" ei ole hea film!

„Haarangu" esimeses pooles ei leia süžeest tikutulegagi jälge ja ometi oli tegu haaravaima filmiga, mida ma sel aastal näinud olen. Järsku kallatakse film aga ämbrist dialoogiga üle ja lõpptulemus kisub viimase kevadlibeduse mõjul kraavi.

Jakarta slummis on täielikult pättide võimu all korterimaja, mida politsei eriüksus nüüd tagasi hakkab vallutama. Kõik! Rohkem polegi vaja, sest järgneb: VERI! PÜSSID! NOAD! KAKLUSED! Aga kellegi arvates siiski on vaja, nii et lisanduvad korrumpeerunud politseinikud ning peategelase (Iko Uwais) perekonnadraama.

Kui „Haarangu" algusest oli möödas vast pool tundi, olin ma ülirahul, et saan üle mitme nädala blogi kirjutades ette võtta ühe tõeliselt hea filmi. Tõenäoliselt oli selle hetkeni tegu hea filmiga, aga võib-olla pettis mu meeli lihtsalt liiga kõrge testosteroonitase.

Miks mu (mehised!) hormoonid möllasid? „Haarangu" algust võiks võrrelda „Lõpp-punkti" filmisarjaga, sest kunagi ei või kindel olla kes või kuidas järgmiseks hukkub. Plussiks veel ka see, et me ei tea, kas keegi üldse ellu jääb. (Jah, ka peategelane, kes filmi algul kaisutab oma naise titekõhtu ei pea ju tingimata ellu jääma.)

Poolteist tundi pika filmi võib jagada kolmeks. Esimesed 40 minutit on tegu ülalkirjeldatud „ilanire suunurgast tilkumas" naudinguga. Räägime nüüd lühidalt järgmisest 30 minutist.

Oi jeerum, sina jeerum! Miks arvab lavastav stsenarist Gareth Evans, et kui meie okulaarnärvi on stiilse vägivallaga nõnda kaua paitatud, siis me vajame natukene puhkust? Avatakse naeruväärsed süžeeliinid, millele lisandub valusööste põhjustav dialoog. Kuna tegu on indoneesiakeelse filmiga oleksid Maarjamaa tõlgid võinud oma kujutlusel lennata lasta, sest millegi igavamaga niikuinii hakkama poleks saadud.

Kõige rängem viga, mille filmi „tõsine" jupp teeb, on aga totaalne tempo tapmine ja kui viimased 20 minutit käima lähevad, kus jälle märul pea välja pistab, ei suuda see enam vaatajat nõnda kaasa kiskuda, kui algul.

Filmi algfaasis oleks ora kaelas kahe kangelasega kakelnud mees tundunud järjekordse vahva vindina, mida saab üle keerata. „Haarangu" „suure kaklusstseeni" kulminatsioonina tundub see lihtsalt filmitegija iseenda paroodiana.

„Haarang" oleks ideaalselt töötanud lühifilmina, mille lõpus kõik politseinikud hukkuvad. Üritus märuli- või õigem oleks vist öelda kaklusfilmile lisada mingit emotsionaalset tuumikut oli hukule määratud juba esimesest kõri läbistanud püssikuulist saati, kuid kahjuks lavastaja seda ei mõistnud.

Lõpptulemusena on „Haarang" nagu turult ostetud kaerahelbepakk: väljast kena ja kirev, aga seestpoolt tuim nagu papitükk. Kahju!

Lõpetan siiski kiitusega: Hollywood, nii tuleb märulistseene filmida! Isegi kui kaameranurk vahetub iga kahe sekundi järel on kõigis rakurssides mõte sees!

Ma tahtsin anda sellele filmile oma jubeda lõpu eest kehva hinde, aga, no pagan, see algus oli lihtsalt nii lahe! Kõik vägivalla ja kaklusfilmide armastajad hakkavad „Haarangut" jumaldama, kõik draamade austajad jälestama.

2007. aasta „Põrguline" oli kehv film, aga ta ei üritanudki midagi erilist teha. „Põrguline: kättemaksu hing" tahab olla tänapäevane tumedate toonidega koomiksifilm, kukub selles haledalt läbi ning on kokkuvõttes veelgi kehvem.

Johnny Blaze (Nicholas Cage) peidab end ühes Ida-Euroopa riigis (Rumeenia, kui interneti tõlkeprogramme uskuda). Järsku koputab ta uksele munk Moreau (Idris Elba), kes ütleb et saab Blaze'i vabastada teda piinavast Põrgulisest, kui mees ainult aitab temani 13-aastase Danny (Fergus Riodan). Ahjaa, Danny on kuradi (Ciaran Hinds) poeg, nii et see ei saa niisama lihtne olema.

„Põrguline: kättemaksu hing" on poolteist tundi pikk. Esimest korda vaatasin ma kella lootuses, et ehk see kõik juba lõppeb, 40. minutil. Nii tüütu on see film.

Enne kui algab minu virisemistiraad, toome välja ka filmi ainsa positiivse külje: Nicholas Cage. Cage on loodud kehastama koomiksitegelasi. Tema miimika ja näitlemine on lihtsalt nõnda üle vindi keeratud, et see lihtsalt sobib ideaalselt maailma, mis on ise samamoodi üle vindi.

Mis ei ole nii hea ja sobiv koomiksimaailma on Ghost Rider ehk Põrguline ise. Kui me teda selles filmis esimest korda kohtame, kostitatakse teda ühe korraliku pliivalanguga. Põguline kõnnib rahulikult edasi ja isegi granaadirünnak ei tee talle suuremat kahju.

Ämblikmees on lihast ja luust ja võib iga hetk kuuliga pihta saada. Supermees on purustamatu, aga krüptoniidi läheduses nutab kui tita. Mis on Põrgulise haavatavus? See, et ta vahetab kohati leekides pea Nicholas Cage'i oma vastu? See mees on ju surematu. Niisiis on Põrgulisel huvisurmav probleem: ta on võitmatu.

Aga veel rohkem kui Põrguline rikuvad filmi ära lavastajad Mark Neveldine ja Brian Taylor, mehed kes on „Adrenaliini" filmide taga. „Adneraliinid" on oma žanris suurepärased filmid: meid ei huvita mingi süžee, vaid me tahame näha Jason Stathami tänaval seksimas ja pahasid taga ajamas. Sama lugu oli tegelikult ka esimese „Põrgulisega", sest see ei olnud hea film, kindlasti mitte, aga oma ajuvabadusega pakkus ta mõningast meelelahutust.

„Põrguline: kättemaksu hing" üritab aga oma toonilt olla kõvasti rohkem hall ja tõsine (mungad, kangelase sisekaamos jne.), nagu tänapäeva koomiksifilm „Pimeduse rüütli" kannul olema peab, aga samal ajal mahutada sinna sisse veel ka Cage'ile omane hullumeelsus. Tulemus on sünergia puudumise tõttu kohutav ja viimase piisa karikasse kallab naeruväärselt labane süžee.

Üks kaitsekõne teosele on, et see on lihtsalt labane popkornifilm. Üks popkornitops annab ärasööjale umbes 1500 kalorit. Poolteist tundi pea vastu seina peksmist kulutab umbes 225 kalorit. (Pärast võib vaja minna paratsetamooli.) Mina valiks trenni tegemise ja unustaks ära, et selline film nagu „Põrguline: kättemaksu hing" üldse olemas on.

Animafilm peab pakkuma midagi nii väikestele kui suurtele. „Looraks" suudab õpetada lastele looduarmastust ja nende vanematele jutustada majanduskriisist, kuid seda kahjuks vaid ühe (geniaalse) laulu jooksul. Ülejäänu on suhteliselt mage film.

12-aastane Ted on armunud keskkoolitüdruk Audrey'sse. Nagu ikka teevad mehed head vaid selleks, et naistele meeldida. Nii astubki Ted oma turvalisest kodulinnast välja, et leida üles viimased puud, mida Audrey üle kõige näha tahab. Uurimisretkel kohtab ta puude hävingus süüdi olevat Once-leri, kes jutustab talle loo müütilisest Looraksist.

Okei, kaks virisemist kiirelt eest ära ja siis saab filmile keskenduda. 3D ei anna „Looraksile" mitte grammigi juurde ning lauludega filme peaks vaatama originaalkeeles.

„Looraksi" tootnud Illumination Entertainmenti filmikompanii kaks eelmist filmi on „Mina, supervaras", mis oli üllatavalt lõbus, aga küllaltki sisutühi meelelahutus, ning „Hop", millest ma parem ei räägiks. Oma kolmanda filmikatsetusega on säilitatud eelnevate filmide huumorit, kuid üritatud lisada sinna pixarlikku moraali. Kompoti tulemus pole ei üks ega teine.

Dr. Seuss kirjutas oma raamatu 1971. aastal, et õpetada lastele loodusest hoolimist. Filmitegijad arvavad, et tänapäeva põnnid huvituvad aga rohkem märulist ja kirevatest värvidest, kui põnevatest tegelastest, nii et loole on juurde poogitud palju ebavajalikku kraami, osalt ka pikkuse polsterdamise eesmärgil.

Ma pean teist arvustust järjest mainima suurepärast „WALL-E't", sest just sealt laenab „Looraks" enim oma süžeeliine: viimase roheluse päästmine, kuri korporatsioon, armastuse otsingul peategelane jne. „WALL-E" on esimesed pool tundi põhimõtteliselt tummfilm, kus kaks reaalset tegelast. „Looraks" viskab sellesama pooltunniga meie ette nii palju karaktereid, kes ajavad suust välja kõivõimalikku pahna, et on raske massis orienteeruda. Ainus, mis on kindel: nimitegelane on kõrvaltegelane!

Lisaks ei puutu Ted kordagi Looraksiga kokku (Vastupidiselt eestikeelse sisututvustuse väitele!). Looraksi süžeeliinis asendab Tedi Once-ler ja Tedi loos Looraksit ... noh, Once-ler. Ka see tegelaste sigrimigri ei tee filmi jälgimist kuidagi kergemaks.

Originaalloole on lisatud ka suur kuri paha firmaboss, kes ei taha, et puud rikuksid tema värske õhu müümise plaanid. Tegelasena on ta täiesti mõttetu ja lisatud ainult märuli jaoks vabanduse leidmiseks. Lisaks on ta ka elav näide, et kloonitakse Pixari, sest nii võimsat süsimusta potisoengut pole keegi peale Edna E. Mode'i. (Ja ärme unusta ka kasvuprobleemide võrdlust.)

Muudatused pole olnud ainult halvad Once-ler oli originaalis karvane koletis, aga ta on muudetud inimeseks, et me kõik saaksime filmi vaadates aru, et meie, mitte mingi imeloom, on seda planeeti hävitamas. Ja me tõesti oleme. Tore, kui film üritab seda juba varakult lastele selgeks teha, aga kuna ma arvan, et kuna seda arvustust loevad natukene vanemad inimesed, siis „Looraks" meile midagi ei õpeta.

Aeg on vist lõppsõnaks, aga kahjuks ei andnud „Looraks" mitte ühtegi säravat ideed, nii et ma pean lõpetama sõnadega, et ilmselt leiate te telekast midagi lõbusamat vaadata!

PS: „How Bad Can I Be?" oli väga hea laul, aga sedagi ainult koos videoga.

John Carter (Taylor Kitsch) kaotab teadvuse metsikus läänes ja teeb silmad uuesti lahti Marsil. Neljameetrised tulnukad, kaks võitlevat linnriiki ja koduigatsus - hüüdnime Virginia saanud Carter peab nende kõigi vahel valima, et leida oma paik selles maailmas. Või noh, selles teises ... Ühesõnaga, Marsil!

John Carter on film kahes osas. Neist esimene on geniaalse huumoriga vürtsitatud haarav seiklusfilm. Teine on kaelamurdev märul, mis murdmise asemel pigem väsitab.

John Carteri tegelaskujuga said Ameeriklased tuttavaks 1912. aastal. Eestlased tutvuvad mehega esimest korda ilmselt 2012. aastal. Esimese kümne minuti jooksul me näeme, kuidas mees lõugu laksutab, kuidas ta paigal (loe: vangis) ei suuda püsida ning kuidas ta käitub lahingumöllus. Me saame kiiresti teada, mis sorti mees John Carter on, ja seda kõike suudab film teha varjamatu entusiasmi ja lõbuga. Vaataja on võlutud.

Sellele järgnevad meeleolukad esimesed hetked Marsil: Carter peab õppima elama sealses gravitatsioonis ning tema esimesed sammud on ülinaljakad. Peagi kohtab ta neljameetrilisi tulnukaid Tharke, kelle pereloomisrituaalid on väga kentsakad, kuid taas mõnusa huumoriga vürtsitatud.

See filmialgus on lausa nii hea, et hetkeks tekib peas võrdlusmoment parima kosmosevesterniga maailmas, „Tähesõdadega". Arvestades et lavastaja Andrew Stanton on hakkama saanud ilmselt maailma parima animatsioonifilmiga (sügavalt isiklik arvamus) „WALL-E" on lootused eriti kõrged, et ka „John Carterist" tuleb midagi vinget.

„WALL-E" kõrval on Stantoni resümees ka kaks teist Pixari hitti: „Putukalugu" ja „Kalapoeg Nemo". Kõigis neis filmides on näha „John Carterile" sarnane huumor ja uues elukeskkonnas hakkamasaamise raskused. Kus animatsioonid „John Carteri" seiklusfilmist erinevad on märuli puudumine ja tegelase emotsionaalne areng. Siin laguneb „Carter" laiali.

VAU! VINGE! 3D tagaajamised tiivulistel õhumasinatel! Tore ja lõbus silmailu küll, aga lugu kuidagi edasi ei vii. Rääkimata tegelaskujudest, kes niikuinii kuhugi ei liigu vaid jäävad algusest lõpuni suhteliselt üheplaanilisteks.

Ja lõppudelõpuks on ka filmisüžee pagana malbe. Kui sealt huumor ja silmailu maha koorida, jäävad alles kurjad jõud, mis paistavad headena, kuid hauvad oma salaplaane, asjast mittehoolivad võõrad, kelle peategelane oma (õige) eesmärgi nimel võitlema paneb ja kaunis noor naine, kes peategelase südame võidab. Pole midagi väga murdelist, või mis?

Aga mis siin ikka pikalt viriseda. „John Carter" on tegelikult väga meeldiv meelelahutus, mis lubab ajul töötada tühikäigul ja muremõtted korraks unustada. Daniel Craig ja Harrison Ford on väga head ja toredad näitlejad, aga „Kauboid ja tulnukad" oli ulmevesternõudusunenägu. „John Carter" võiks olla parem, aga kui ma alguses ütlesin, et see ei ole hea film, siis ega ta halb ka kohe kindlasti pole!

Lühidalt sisust. Brandon (Michael Fassbender) on 30ndates aastates seksisõltlasest newyorklane. Tööalaselt on ta edukas, kuid eraelus läbikukkumine. Ta kardab lähisuhteid kui tuld. Tema kummalise mugavustsooni - seks, eneserahuldamine ja pornofilmid ei saa ju maailmast kunagi otsa - purustab noorema õe Sissy (Carey Mulligan) saabumine.

Meie kinodesse jõuavad väärtfilmid paraku tihtipeale tunduvalt hiljem kui nad mujal tähelepanu koguvad. Ka "Häbist" on palju räägitud ja kirjutatud. Eriti on rõhutatud, et tegu olla Fassbenderi elu rolliga. Miks ta Oscarita jäi, on nii mõneski kohast kritiseeritud. Ma suhtun kiidulauludesse üldiselt pisut kahtlevalt. Ka filmi treiler mind jalust ei rabanud. Ehk oligi parem. Nüüd vaatasin ära ja mõistan selle filmi väärtust.

See näitab lihtsat elutõde. Me kõik kardame haiget saada ja üheks relvaks on läheduse vältimine. Midagi stiilis: mina ei sõltu kellestki ja keegi ei sõltu minust. See on hea mõtteviis, aga reaalses elus ei toimi. Mingit tugipunkti otsime me kõik. Ja Brandoni jaoks on see seks. Ta ei suuda enam teisiti. Samas ei ole ta valmis seda endale tunnistama. Kui õde näeb tema nii-öelda räpast poolt, viskab Brandon minema oma lugematud sekslelud, pornoajakirjad ja isegi sülearvuti. Puhastus? Seejärel tormab ta edasi seksiotsingutele, sest ilma ju ei saa.

Probleemi ignoreerimist näitab seegi, kui Brandon on nii-öelda päris kohtingul ja ütleb, et tema pikim suhe kestis neli kuud. Kui kaaslane seletab, kuidas suhted toimivad ja pingutama peab, ütleb Brandon siiralt: ma pingutasingi! Neli kuud... 

Kui Brandoni päästepaat on seks, siis tema noorem õde Sissy vajab samavõrd lähedust ja armastust. Ta sõltub sellest, et keegi temast hooliks. Ennekõike mehed. Kui ta seda hoolivustunnet meestelt ei saa, siis ta murdub. Filmis on huvitavad just Brandoni ja Sissy dialoogid. Nad räägivad justkui täiesti erinevatest asjadest. Nad hoolivad teineteisest, kuid kumbki ei oska seda väljendada. Korra ütleb Sissy: me pole halvad inimesed, me tuleme halvast kohast.

Mida see "halb koht" täpsemalt tähendab, vaataja teada ei saa. See oli üks vähestest asjadest, mis mind filmi puhul veidi häirima jäi. Kust nad ikkagi olid pärit? Mis nendega juhtus? Seksuaalne ärakasutamine lapsepõlves? Ka venna-õe vahelised seksuaalsuhted? Neile küsimustele vastust ei saa. Taustsüsteemi pole, on vaid praegune reaalsus.

Praeguse reaalsuse raamistik on õnneks hea. Siduv asi filmi juures on metroo, sealt saab tegevus alguse ja seal ka lõppeb. Filmi esimeses pooles on ka metroos stseen Sissy ja Brandoniga, mis tuletab meelde vana tõde "kui püss on seinal, küll ta lõpuks ka pauku teeb". Kui Sissy püss ka antud juhul metroos ei paugu, siis mujal...

Kokkuvõtteks: soovitaks vaadata! Tuju ta ei tõsta, kuid paneb mõtlema, kui üksi võib inimene tegelikult suurlinnas olla. Kuidas sõltumatuse asendab hoopis sõltuvus.

Ahh jaa, olen siin nüüd tükk aega kirjutanud, kuid rohketest alastistseenidest ja seksiorgiatest polegi pikemalt rääkinud. Rohkelt on neid tõesti, kuid nagu alguses ka mainisin - kõrvaltegelased. Mis neist ikka nii palju vadrata.

Reese Witherspooni Laurenist on kahju. Tal võib küll olla raskusi Chris Pine'i FDRi ja Tom Hardy Tucki vahel valimisega, kuid kelle iganes ta valib, lõpetavad mehed ikkagi kahekesi voodis. „Nüüd läheb sõjaks" on täielik jama.

FDR ja Tom on spioonid. Nad on ühtlasi ka parimad sõbrad, seda kuni hetkeni, kui mõlemad hakkavad Laureniga kohtingutel käima. Siis ei tunne enam sõber spiooni ja kõik USA luureteenistuse vahendid suunatakse ühe naise võlumiseks.

Oijeerum! „Nüüd läheb sõjaks" saab hakkama filmide kõige suurema patuga: treiler on nii hea, nii ahvatlev, et lausa kutsub kinno! Ja kui sa oled pimedasse saali jõudnud, siis sa saad aru, et kõik vähegi naljakas on treilerisse sisse visatud ning sina oled kaotanud just poolteist tundi oma elust.

Kõik algab lootustandvalt: FDR (Mis kuradi nimi on FDR?) ja Tuck on ülesandel Hong Kongis, kus peavad tabama väga pahad ja kurjad vennad. Naljakas, tempokas ja laibarohke.

Järgmine stseen tutvustab meile Laurenit ja, kuigi ta on kirjutatud suhteliselt tüütuna, suudab Witherspoon karakterisse piisavalt elu sisse puhuda, et meid köita.

Ja siis seletatakse meile pikalt ja laialt, miks on spioon nr1 vallaline, miks on spioon nr2 vallaline, miks on naine vallaline ja kõik see võtab nii palju aega, et lõpuks on tempokus ja sarm kadunud.

Spioonimängude algusega, läheb kõik küll natukene paremaks, kuid mitte midagi säravat ei ole ses filmis siiski. Kui (hetero) romantiline komöödia suudab oma kahe meespeaosatäitja vahel tekitada parema keemia kui neil kummalgi on Witherspooniga, on asi väga kahtlane.

FDR ja Tuck on üksteise kaaslased perekonnasisestel sünnipäevadel ja mehed päästavad pidevalt üksteise elusid. Mind ei üllataks, kui Hong Kongis ei oleks nad ööbinud mitte ainult samas numbritoas vaid ka ühes voodis.

Käärima läinud kirsiks kõrbenud tordil on spioonidelt oma venna surma eest kättemaksu himustav saksa nimega kurikael (Til Schweiger), kes muidugi Laureni röövib ning pakub filmile kohutavalt labase märulistseeniga lõpplahenduse.

Mitte midagi halba pole mul öelda näitlejate kohta, kes on ainus põhjus, miks „Nüüd läheb sõjaks" üldse vaadatav on. Põhisüü filmi mõttetuses lasub stsenaristidel Timothy Dowlingul ja Simon Kinbergil. Kusjuures just Kinbergi puhul tundub stsenaariumikirjutamine olevat kulli ja kirja viskamine, sest mehe kontol on sellised filmid nagu „Sherlock Holmes" ja „Härra ja proua Smith", aga ka „X-meeste" kolmas ja „xXx" teine osa.
Mainimist väärib ka lavastaja McG, kes tundub olevat heade filmide vastu allergiline.

Romantilised komöödiad vajavad värsket verd, selles ei saa küll keegi kahelda. „Nüüd läheb sõjaks" annab oma ideedega lootust, et see värskus on tulemas, kuid ekraanitagused jõud suudavad hea ideega otse sohu joosta.

Kurb on Oscari-nädalat alustada nii kehva filmiga.

On aasta 2035. Tallinna 29 saaliga hiigelkinos linastub hologrammfilm „Ansip". Eesti pikima valitsusajaga peaminister pidi oma ametiajal võitlema majanduslanguse ja pealinnas mässavate huligaanidega ning talle ei meeldinud kunagi idee astmelisest tulumaksust. „Mitte väga hea," kirjutan ma ilmselt siis, nagu arvan praegu „Raudse leedi" kohta.

Kõige kindlam moodus leida oma nime Oscaritele nomineeritud näitlejate seast on kehastada Suurbritannia monarhi. Margaret Thatcher ei ole kroonitud pea, aga ta on piisavalt püha lehm, et Meryl Streep sai nimetamise ikkagi kätte, olgugi, et film väga hea ei ole.

Filmi headusel pole midagi pistmist Streepi osatäitmisega, mis on, nagu alati, tipptasemel, ega ka minu arust vanameistri varjutanud Alexandra Roachi rolliga noore Thatcherina. Probleem on hoopis filmi ülesehituses

Kolm aastat Inglismaal elanud inimesena tean, et Thatcherit kas armastatakse või vihatakse. Halli ala ei ole. „Raudne leedi" üritab rääkida oma loo just sel hallil alal võtmata mingeid pooli ja see imeb filmi igasugusest kirest tühjaks.

Streep kohtus oma rolliks ette valmistudes mitmete Thatcherit tundnud inimestega, kes esindasid nii poolt-, kui vastuleeri. Ma soovin, et nende vestluste ajal oleks olnud temaga kaasas lavastaja Phyllida Lloyd koos oma kaameraga. „Raudne leedi" oleks palju parem film, kui sellesse süstiksid särtsu mõned hingega Thatcheri 12 peaministriaastale kaasa elanud inimesed.

Peatuksin korraks ka filmi tehnilisel poolel. „Mamma Mia!" võis mul küll suurepärase tuju tekitada, kuid see tee sellest veel head filmi. On selgelt näha, et Lloyd ei ole filmilavastaja.

Kõige rohkem noriksin ma „Raudse leedi" puhul valitud kaameranurkadega. Lloyd kipub dramaatilistel hetkedel, nagu pommiplahvatus hotellis või vastasseisud oma ministritega, eelistama aeglaselt üle näo liikuvaid plaane, mis uinutavad vaatajat, kui tegelikult peaksime me olema üles köetud. Taaskord jääb silma filmi läbiv kiretus.

Ma ei teinud arvustuse alguses nalja: Maggie Thatcheri käekäik meenutab tõesti meie enda Andrus Ansipi oma. Õnneks Ansipi tegemised siiski vast kinolinale ei jõua. Pole peaministril Thatcheriga vähegi võrreldavat karismat ning lisaks on Eesti rahvas liialt passiivne, et nõnda kedagi vihata (või armastada, ärme seda poolt igaks juhuks unusta.)

„Raudne leedi" oli selle aasta üks oodatuimaid biograafilisi filme ja ta valmistas mulle pettumuse. Õige pea jõuab meile kinodesse teine oodatud teos, „J. Edgar", kus Leonardo DiCaprio kehastab endist FBI peadirektorit J. Edgar Hooverit. Jutud lombi tagant räägivad, et ka see film pole midagi erilist. Nojah, ega iga aasta ei saagi „Milki" või „Kuninga kõnet" tulla.