Reese Witherspooni Laurenist on kahju. Tal võib küll olla raskusi Chris Pine'i FDRi ja Tom Hardy Tucki vahel valimisega, kuid kelle iganes ta valib, lõpetavad mehed ikkagi kahekesi voodis. „Nüüd läheb sõjaks" on täielik jama.

FDR ja Tom on spioonid. Nad on ühtlasi ka parimad sõbrad, seda kuni hetkeni, kui mõlemad hakkavad Laureniga kohtingutel käima. Siis ei tunne enam sõber spiooni ja kõik USA luureteenistuse vahendid suunatakse ühe naise võlumiseks.

Oijeerum! „Nüüd läheb sõjaks" saab hakkama filmide kõige suurema patuga: treiler on nii hea, nii ahvatlev, et lausa kutsub kinno! Ja kui sa oled pimedasse saali jõudnud, siis sa saad aru, et kõik vähegi naljakas on treilerisse sisse visatud ning sina oled kaotanud just poolteist tundi oma elust.

Kõik algab lootustandvalt: FDR (Mis kuradi nimi on FDR?) ja Tuck on ülesandel Hong Kongis, kus peavad tabama väga pahad ja kurjad vennad. Naljakas, tempokas ja laibarohke.

Järgmine stseen tutvustab meile Laurenit ja, kuigi ta on kirjutatud suhteliselt tüütuna, suudab Witherspoon karakterisse piisavalt elu sisse puhuda, et meid köita.

Ja siis seletatakse meile pikalt ja laialt, miks on spioon nr1 vallaline, miks on spioon nr2 vallaline, miks on naine vallaline ja kõik see võtab nii palju aega, et lõpuks on tempokus ja sarm kadunud.

Spioonimängude algusega, läheb kõik küll natukene paremaks, kuid mitte midagi säravat ei ole ses filmis siiski. Kui (hetero) romantiline komöödia suudab oma kahe meespeaosatäitja vahel tekitada parema keemia kui neil kummalgi on Witherspooniga, on asi väga kahtlane.

FDR ja Tuck on üksteise kaaslased perekonnasisestel sünnipäevadel ja mehed päästavad pidevalt üksteise elusid. Mind ei üllataks, kui Hong Kongis ei oleks nad ööbinud mitte ainult samas numbritoas vaid ka ühes voodis.

Käärima läinud kirsiks kõrbenud tordil on spioonidelt oma venna surma eest kättemaksu himustav saksa nimega kurikael (Til Schweiger), kes muidugi Laureni röövib ning pakub filmile kohutavalt labase märulistseeniga lõpplahenduse.

Mitte midagi halba pole mul öelda näitlejate kohta, kes on ainus põhjus, miks „Nüüd läheb sõjaks" üldse vaadatav on. Põhisüü filmi mõttetuses lasub stsenaristidel Timothy Dowlingul ja Simon Kinbergil. Kusjuures just Kinbergi puhul tundub stsenaariumikirjutamine olevat kulli ja kirja viskamine, sest mehe kontol on sellised filmid nagu „Sherlock Holmes" ja „Härra ja proua Smith", aga ka „X-meeste" kolmas ja „xXx" teine osa.
Mainimist väärib ka lavastaja McG, kes tundub olevat heade filmide vastu allergiline.

Romantilised komöödiad vajavad värsket verd, selles ei saa küll keegi kahelda. „Nüüd läheb sõjaks" annab oma ideedega lootust, et see värskus on tulemas, kuid ekraanitagused jõud suudavad hea ideega otse sohu joosta.

Kurb on Oscari-nädalat alustada nii kehva filmiga.

On aasta 2035. Tallinna 29 saaliga hiigelkinos linastub hologrammfilm „Ansip". Eesti pikima valitsusajaga peaminister pidi oma ametiajal võitlema majanduslanguse ja pealinnas mässavate huligaanidega ning talle ei meeldinud kunagi idee astmelisest tulumaksust. „Mitte väga hea," kirjutan ma ilmselt siis, nagu arvan praegu „Raudse leedi" kohta.

Kõige kindlam moodus leida oma nime Oscaritele nomineeritud näitlejate seast on kehastada Suurbritannia monarhi. Margaret Thatcher ei ole kroonitud pea, aga ta on piisavalt püha lehm, et Meryl Streep sai nimetamise ikkagi kätte, olgugi, et film väga hea ei ole.

Filmi headusel pole midagi pistmist Streepi osatäitmisega, mis on, nagu alati, tipptasemel, ega ka minu arust vanameistri varjutanud Alexandra Roachi rolliga noore Thatcherina. Probleem on hoopis filmi ülesehituses

Kolm aastat Inglismaal elanud inimesena tean, et Thatcherit kas armastatakse või vihatakse. Halli ala ei ole. „Raudne leedi" üritab rääkida oma loo just sel hallil alal võtmata mingeid pooli ja see imeb filmi igasugusest kirest tühjaks.

Streep kohtus oma rolliks ette valmistudes mitmete Thatcherit tundnud inimestega, kes esindasid nii poolt-, kui vastuleeri. Ma soovin, et nende vestluste ajal oleks olnud temaga kaasas lavastaja Phyllida Lloyd koos oma kaameraga. „Raudne leedi" oleks palju parem film, kui sellesse süstiksid särtsu mõned hingega Thatcheri 12 peaministriaastale kaasa elanud inimesed.

Peatuksin korraks ka filmi tehnilisel poolel. „Mamma Mia!" võis mul küll suurepärase tuju tekitada, kuid see tee sellest veel head filmi. On selgelt näha, et Lloyd ei ole filmilavastaja.

Kõige rohkem noriksin ma „Raudse leedi" puhul valitud kaameranurkadega. Lloyd kipub dramaatilistel hetkedel, nagu pommiplahvatus hotellis või vastasseisud oma ministritega, eelistama aeglaselt üle näo liikuvaid plaane, mis uinutavad vaatajat, kui tegelikult peaksime me olema üles köetud. Taaskord jääb silma filmi läbiv kiretus.

Ma ei teinud arvustuse alguses nalja: Maggie Thatcheri käekäik meenutab tõesti meie enda Andrus Ansipi oma. Õnneks Ansipi tegemised siiski vast kinolinale ei jõua. Pole peaministril Thatcheriga vähegi võrreldavat karismat ning lisaks on Eesti rahvas liialt passiivne, et nõnda kedagi vihata (või armastada, ärme seda poolt igaks juhuks unusta.)

„Raudne leedi" oli selle aasta üks oodatuimaid biograafilisi filme ja ta valmistas mulle pettumuse. Õige pea jõuab meile kinodesse teine oodatud teos, „J. Edgar", kus Leonardo DiCaprio kehastab endist FBI peadirektorit J. Edgar Hooverit. Jutud lombi tagant räägivad, et ka see film pole midagi erilist. Nojah, ega iga aasta ei saagi „Milki" või „Kuninga kõnet" tulla.

„Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus," kõlab surematu lause Ämblikmehe algusaegadest. „Videopäevikud" koputab meie kollektiivsele südametunnistusele: käituge kõigiga hästi, sest muidu kaasneb võimuga lihtsalt hirm ja viha.

Andrew (Dane DeHaan) on üksik noormees, kelle ema on suremas, isa joob ja koolis teda kiusatakse. Et tal on alati käes videokaamera kutsutakse ta kaasa, kui Matt (Alex Russell)  ja Steve (Michael Jordan, aga mitte SEE Michael Jordan) avastavad maapõues kummalise (ja ilmselt maavälise) helendava kaadervärgi. Järgmisel päeval leiavad noored, et neil on tekkinud imelised võimed ja nüüd on küsimus ainult selles, kuidas neid kasutada.

Ülikoolis olles pidin ma vaatama dokumentaalfilmi „Tarnation", mis koosnes filmitegija enda poolt terve oma elu jooksul salvestatud kaadritest. Kriitikud jumaldasid filmi. Minu arvates oli tegu rõvedalt nartsissistiku teosega, mis ekspluateeris lavastaja haiget perekonda ja kõik dokfilmimaailma toodud uuendused ei suutnud seda kompenseerida.

„Videopäevikute" algus meenutas mulle „Tarnationit". See oli tüütu, häiriv ja ma kirusin ennast filmivaliku üle. Siis aga jõudis mulle kohale, et ma ei vaata praegu filmi supervõimetega noorukitest, kes on liiga ametis enda imetlemisega, et maailma tähele panna. Tegelikult on „Videopäevikud" väga hea draamafilm tänapäeva teismeliste elust, mis siis, et neil supervõimed on.

Meile räägitakse kahest väga olulisest teemast: perevägivald ja koolikiusamine. Et filmi sihtrühm on just teismelised noored, ongi teemad väga asjakohased.

„Videopäevikute" õppetund perevägivallast: noored, otsige abi! Üksinda kannatades kogute kogu viha endasse ja lõpuks te plahvatate. Ülivõimeteta ainult metafooriliselt, aga tervislik pole see ikkagi.

„Videopäevikute" õppetund koolikiusamisest: näete seda kutti, kes on teistest erinev ja natukene imelik? Tegelikult on ta täiesti normaalne inimene ja kui te teda tundma õpite, avastate ehk, et ta isegi meeldib teile. Ja kui tal juhtuvad supervõimed olema, saate tema abiga mõne seelikusaba alla piiluda.

Filmi tõmbenumber on aga muidugi just ulmenurk. Siin saab „Päevikute" trumbiks üks ootamatu kavalus. Terve film on üles võetud käsikaameratega ja enamasti vaid Andrew enda omaga. See tähendab, et enne filmi grandioosset lõppvaatust on meil enamasti vaid üks või kaks erinevat kaameranurka kasutada ning meid säästetakse närvesöövast iga-sekundilisest kaadrivahetusest. Efektid paitavad silmi väga kenasti!

Kogu kompotist keedetakse kokku film, mis ei ole pooltki nii tüütu, kui ma arvasin. Veelgi enam, see on lausa hea, mis treileri põhjal („Lõbus, aga, kammoon, mingi mõttetu teismelikas ju!") kindlasti mu lootusi ületas.

Ma lisaksin siia lõppu veel ühe mõtte. Eile õhtul Õhtulehe toimetusest koju liikudes märkasin, et õige trollibuss on just lõpp-peatuses ootamas ja ma hakkasin rõõmsalt selles suunas astuma. Ootamatult tuli samasse peatusesse aga buss ning troll pani uksed mu nina ees kinni, et peatuses ruumi teha. Bussid tulevad alati siis, kui neid kõige vähem oodatakse, kas pole?

„Lõvikuningas 3D" toob meelde lapsepõlve ja tutvustab uuele põlvkonnale aega, kui arvutid olid filmikunstnikele kõigest abimeesteks.

Kui ma pean sulle selgitama „Lõvikuninga" süžeed, siis ei ole see arvustus ilmselt sinu jaoks! Okei, lühidalt siis: „Hamlet" lõvidega. Kuna tegu on Disney filmiga, siis on lõpp natukene rõõmsam kui Shakespeare'i näidendis.

Vaevalt, et leidub inimest, kes on juba oma 20. sünnipäeva tähistanud ning kes ei oleks „Lõvikuningat" näinud. Ma ei mäleta, kas ma nägin seda esimest korda Kosmoses või Koolilaada raames Linnahallis („Babe'i" ja „Üksinda kodus" nägin ma ka seal ära), kuid väga hea on näha vana sõpra taas suurel ekraanil.

Ühtlasi pakub see suurepärase võimaluse uuele põlvkonnale tutvuda Disney meistriteosega. Veelgi parem: lõpuks on see ka meisterlikult eesti keelde tõlgitud. Muidugi kõigile meile, kes me juba filmi näinud oleme, soovitan ma siiski inglisekeelset varianti.

Mitte et emakeelsel filmil midagi viga oleks, aga ma kardan kuulda Elton Johni ja Tim Rice'i geniaalseid laule meie keelde ümber panduna. Maitse asi!

Kas 3D annab filmile midagi juurde? Kui ma nüüd aus olen, siis ma eelistaks vaadata "Lõvikuningat", mille värvid ei ole läbi prilliklaaside tuhmunud. Samas tuleb teha kummardus 3D ümbertöölejate ees, kes ei ole hakanud armastatud filmiga mässama, vaid annavad selle lisadimensiooni juurde stiilselt ja lihtsalt. Kui savanni ees on küngas, siis ei sulandu küngas vaikselt savanniga kokku nagu see ilmselt tänapäevases filmis käiks, vaid tegu on kahe täiesti eraldiseisva sügavuskihiga. Tuleb tunnistada, et lõpptulemus oli väga lahe!

Üks suur boonus 3D elamusel siiski on. Ette pandavad prillid on nii suured ja rasked, et esiteks ei näe nende varjust keegi pisaraid, mis SELLEL hetkel niikuinii voolama hakkavad ning raskus lubab pisarate pühkimist okulaaride sättimisega välja vabandada.

Ma üldiselt ei usu muinasjuttudesse, üritan asju ikka ratsionaalselt vaadata. "My Week with Marilyni" ("Minu nädal Marilyniga") puhul hakkasin muidugi mõtlema, tea, kas ikka päris nii oli... Noormees nägi ehk asjas enamat, vaevalt Marilyn temasse nii kiindus. Aga mine sa võta kinni. Taolisse muinasjuttu võib ju isegi uskuda, sest tegu on lõppude lõpuks ju ikkagi vaid filmikunstiga.

Marilyn Monroe on vaieldamatult fenomen, keda teavad ka praegused põlvkonnad. Miski, mis ei kustu. Kui kipub ka veidi ununema, küll teda meelde tuletatakse. Antud film räägib loo Colin Clarkist (Eddie Redmayne), kes puutus Marilyniga kokku 1956. aastal, kui Suurbritannias filmiti linateost "The Prince and the Showgirl", kus mängis sir Laurence Olivieri (Kenneth Branagh) kõrval ka Marilyn (Michelle Williams). Colin töötas filmi juures lavastaja kolmanda assistendina, kelle põhiroll peaks olema teed (ikkagi Suurbritannia ju) serveerida ja muidu jooksupoiss olla. Juhtub aga nii, et poisist saab toona 30aastane olnud ja äsja näitekirjanik Arthur Milleriga (Dougray Scott) abiellunud Marilyni silmarõõm. Clark ise oli siis 23aastane. Pole vist raske arvata, kuidas lugu lõpeb, kelle süda murdub. Viitab sellele ju ka pealkiri. Ükski unelm ei kesta igavesti.

Filmi lugu ise on seega lihtne, kohati ehk sinisilmne ja naiivnegi. Aga samas armas ja mõtlemapanev. Michelle Williams on oma rolli eest palju kiita saanud, võitis ta selle eest ju Kuldgloobusegi. Võiks ju mõelda - mis seal siis oli, veidi nutta, ravimeid neelata, siis aga meelast Marilyni mängida. Aga see asja võti ongi. Michelle oligi Marilyn. Asi pole vaid selles, et ta end iga paari päeva tagant blondeeris, aga temas on see miski. Olen päris palju Marilyni filme vaadanud ja Michelle vastas täpselt sellele Marilynile, keda minagi ette olen kujutanud. Habras, kuid samas see haprus ongi see, mis teda üldse elus hoidis. Ka filmis tuleb välja, et kuigi ta räägib pidevalt, et tahab, et inimesed näeksid ka tõelist inimest, mitte Marilyn Monroed, siis tegelikult ta ongi see Marilyn Monroe, kes tähelepanust elab.

Hea rolli tegi ka Kenneth Branagh Olivierina - ta üritas meeleheitlikult suhtuda Marilyni üleolevusega ja vihata tema püsimatust, kuid hiljem oli selgelt näha, et tegelikult vaatas ta Marilyni aukartusega. Uue põlvkonna staar. Meeldejäävad olid ka Judi Dench, Dominic Cooper ja Zoë Wanamaker.

Filmis oli osa ka Emma Watsonil. Mängis noort neiut, kes samuti Clarki ihkas, kuid Marilyni nähes loomulikult kohe kõrvale tõmbus. Tea, kas viga minus, aga mul on ikka raskusi, et teda teistes rollides tõsiselt võtta. Ta on ja jääb "Harry Potteri" Hermione'iks. Jah, ka Branagh ja Wanamaker on võluripoisi filmides mänginud, kuid nende puhul see ei häiri. Nendes on ümberkehastumise oskust selgelt rohkem.

Filmis Colinit mänginud Eddie Redmayne'i nägin kinolinal esmakordselt, tundub, et hea start. Näis, mis tal veel pakkuda on.

Juba mainitud muinasjutulisus. Film põhineb nimelt reaalse Colin Clarki märkmetel. Esiti ilmus 1990ndate keskel tema päevik "The Prince, the Showgirl and Me", aga sealt puudus üks nädal. Selle nädala sündmused avaldati mõned aastad hiljem raamatus "My Week with Marilyn" ning käesolev film jutustabki selle nädala loo.

Tea, kas müügiedu nimel sai palju juurde kirjutatud ja olukorda ilusamaks ja romantilisemaks muudetud? Kas Marilyn reaalselt - kas või aastake hiljem - säärast noormeest üldse mäletas?

Ahh, las olla. Väheke fiktsiooni polegi tegelikult nii halb.

Steven Spielberg üritab „Sõjaratsuga" luua järjekordset eepilist filmi, kuid laseb märgist sama mööda, kui esimese maailmasõja aegne vintpüss. Aga ta tabab märgi taga olevat plekkpurki ja kõik arvavad, et seda ta sihtiski, ning vanameister on jätkuvalt geenius.

Ted (Peter Mullan, kes hakkab kohe särama „Türannosauruses") ostab hobuse. Tema poeg Albert (Jeremy Irvine) armub Joey nimelisse looma ning kui isa võlgade katteks Joey sõjaväele maha müüb, vannub Albert, et näeb oma sõpra veel kunagi.

Kolm aastat kulus aega pärast Indiana Jonesi neljandat seiklust, et Steven Spielberg suudaks endale taas kaameraläätse peegeldusest otsa vaadata. 2011 istus ta lavastajatoolil kahel korral. „Tintin" sai küll parima animatsiooni kuldgloobuse, kuid Oscaritel peab leppima vaid muusika nominatsiooniga. „Sõjaratsut" ootab ees kuus potentsiaalset kuldmehikest.

Nimi Spielberg toob filmisõbra ette kindlasti väga palju armastatud stseene erinevatest filmidest. Üritan siis „Sõjaratsut" kuidagi kirjeldada: see on „Reamees Ryani päästmise" taust, „Schindleri nimekirja" inimlikkus, kuid kõige enam on see „E.T." peresõbralikkus. Kokku on kompott, mis tahab paljut, saab hakkama rohkega, kuid on ikkagi liiga vähe, et teha sellest tõeliselt eepilist filmi.

Filmi suurim viga pole sugugi kinni Spielbergis. Michael Morpurgo romaan, millel film põhineb, räägib loo läbi Joey silmade. Hobune kõlbab pealelugejaks ainult Disney maailmas ja seega on Joey lihtsalt vagun, kuhu sisse filmivaataja topitakse ja me vaatame, kuidas inimesed tema kõrval vahetuvad. See on probleem kahtepidi: a) me ei samastu hobusega ja b) me ei jõua kaasa tunda ühelegi inimesele, sest nad on ekraanil liiga vähe.

AGA! Filmi suurim viga on ühtlasi ka ta parim relv. Kui me ei pane mängu oma emotsioone, siis jääb meie ajul üle piisavalt aega, et mõistatada müsteeriumi üle, mis oli Esimene maailmasõda. Lahinguväljal kohtusid mõõgad ja kuulipilujad, hobused ja tankid. Eestlastel on sellest ajast tänu Vabadussõjale lugusid jutustada küll, kuid muus maailmas on esimene ilmasõda kinolinal kahetsusväärselt vähe kajastust leidnud.

Vast kõige kuulsam I ms film (ja kirjatükk) on „Läänerindel muutuseta". Remarque'i raamat kirjeldab meile, kuidas hobused jooksid ringi oma soolikaid järgi vedades. „Sõjaratsus" pole sisikonna väljutamisest juttugi, sest film on väga siivsalt koguperedraamana üles ehitatud.

Oma vaimusilmas kujutasin ma ette, kuidas ma kahekümne aasta pärast istun oma lastega teleka ees ja reklaamipaus enne sõjakoleduste algust valetan neile, et film sai läbi ja nad peavad magama minema. Siis istun ise tugitooli, õlu käes ja hakkan verd nautima. Kahjuks jäi see sõjaõudus, mida Spielberg nii köitvalt „Reamees Ryanis" näitas „Ratsus" olemata ja mind kui täisealist vaatajat jäi see norima.

„Sõjaratsu" ei ole kindlasti maestro Spielbergi säravaim saavutus, aga ta pole ka igav. Ometi jääb mulle hinge närima tunne, et kuigi kaks ja pool tundi pikk film ei ole kordagi igav, oleks ta siiski olnud nii palju põnevam, kui see ei oleks suunatud tervele perele.

„Türannosaurus" tuleb kinno (tagasi) halval ajal. Suure tõenäosusega astute te saalist välja ja vaatate, et ohhoo, väljas on pime ja väga monotoonselt valge ning pole kuhugi valgusküllasesse kohta peita end selle raske sisetunde ees, mille teos teis tekitas. Aga vaatama peab seda filmi sellegipoolest.

Joseph (Peter Mullan) joob. Ja kui ta joob, siis ta peksab. Et mitte inimestele liiga teha elab mees oma viha välja muudel viisidel. Näiteks pageb ta vihahoos täikapoodi ja peidab end raevust värisedes riidepuude taha. Seal vappudes kohtab ta poemüüjat Hannah't (Olivia Colman), kes elab oma abikaasa Jamesiga (Eddie Marsan) pealtnäha ideaalset elu. Mida minut edasi, seda rohkem hakkab krohv mõranema ning me heidame intiimse pilgu kahe väga häiritud inimese maailma.

„Türannosaurus" saab väga julge alguse. Esimesest stseenist alates ütleb lavastaja ja stsenarist Paddy Considine meile, et ta ei ootagi, et Joseph meile meeldiks. Me ei pea isegi talle kaasa tundma. Ainus, mida ta meilt palub, on teda mõista.

Considine ei ole mulle näitlejana kunagi meeldinud, aga see on maitse küsimus. Fakt on see, et kaamera ja trükimasina taga ei saa mehe andes mingit kahtlust olla. „Türannosaurus" on ood inimese loomalikule küljele, mis siiski peidab endas ka helgemaid toone.

Mullan-Marsan on ekraanil teineteise vastandid. Mõlemad teevad tipptasemel osatäitmised, kuid nullivad üksteist natukene ära. Mis tegelikult ei olegi väga halb, sest nii saab särada filmi tõeline täht.

Põhja-Inglismaa on tuntud oma kaevanduspiirkondade poolest. Kuskil kaunis metsasalus jalutades ei tea loodusnautija kunagi, kui armiline on tema jalge all olev maapind. Just selline on Hannah: pealt kullakarvaline, seest siiruviiruline. Colman näitleb kõik naise erinevad tahud alates viisakast keskklassi prouast kuni sinikates nutva inimvareni ülima viimistlusega välja.

Mul oleks tahtmine kirjutada palju palju palju rohkemat, kuid vahetevahel on kõige parem emotsioon pärast filmi, kui sa oled täiesti sõnatuks võetud!

„Türannosaurus" on poolteist tundi pikk, ning ega ta pikem olla ei saakski, sest ta on vaatajale emotsionaalselt kurnav. Õnneks ei ole head filmid siit maailmast välja surnud, nagu filmi nimekaim.

Lühidalt ka sisust. "Märtsi iidid" räägib sellest, kuidas noor pressiesindaja (Ryan Gosling) upitab George Clooney mängitavat poliitikut eelvalimistel demokraatide presidendikandidaadiks. Skandaalid, petmine ja manipulatsioonid. Kokkuvõttes saab idealistlikust pressiesindajast tüüpiline küünik.

Just Goslingi tegelase muutumine on filmi huvitav osa. Kes näinud "Drive'i", mäletab Goslingu sealset tegelast. Hirmuäratavalt rahulik, kuid viimaks vallanduvad kõik tema emotsioonid vägivalla näol. Mis tema peas toimub, ei saagi vaataja teada.

"Märtsi iidide" tegelane on tegelikult sarnane. Ka teda on raske mõista. Erinevalt "Drive'i" tegelaskujust räägib ta väga palju, kuid sõnade taha me ju ei näe. Ja füüsilise vägivalla asemel väljendub tema viha ja raev vaimse vägivalla näol. Ja filmi lõpus on kadunud kõik tema ideaalid.

Filmi lavastanud Clooney rolli kohta pole eriti midagi öelda. See oli lihtne roll, mis eriti palju ruumi näitlejatööks ei jätnudki. Küll olid meeldejäävad teised kõrvalosatäitjad Philip Seymour Hoffman (Goslingi boss, vana kooli PR-mees) ja Paul Giamatti (Clooney poliitiku vastaskandidaadi pressiülem). Naisrollides olid keskmiselt head Marisa Tomei (New York Timesi ajakirjanik) ja Evan Rachel Wood (kampaaniapraktikant). "Keskmiselt head" all mõtlen seda, et ka nende rollid ei jätnud väga palju ruumi selleks, et näitleja saaks end meeldejäävaks mängida.

Filmi algus oli huvitav, näidati, kuidas käib tegelikult esinemisteks valmistumine ja rahva tunnetel mängimine. Kes kellele sõnad suhu paneb ja millest lähtutakse. Oli ka nii-öelda mustast lobitööst - kuskilt kuuldakse vastase skandaalist, mis siis meediale ette söödetakse. Kui see ka tõele ei vasta, suva see. Selgitusi peab vastaskandidaat meedias ikka jagama ja mainele see hästi ei mõju. Tegelikult tahtnuks seda räpast mängu lähemaltki näha. Ma tean üleüldiselt, kuidas USA presidendi valimiste süsteem töötab, kuid... Ahh, mis ma ikka seletan. Tegelikult on mu teadmised vägagi pealiskaudsed. Ja kui ma ei tea, mis toimub väliselt, siis kuidas saakski teada, kuidas sealsed tagatoad töötavad...

Film väikese pilgu sellele annab, kuid jääb siiski pealiskaudseks. "Ringvaates" ütles kunagine Res Publica peasekretär, praegune PR-mees Ott Lumi, et telgitaguste kohta on see ikkagi väheütlev. Ja eks muudetakse asju tavavaatajale ka lihtsamaks, meelelahutus ikkagi.

Mina olen tavavaataja, aga kohati jäi see kripeldama. Filmi keskel toimub pööre, seksiskandaal. Ülejäänud film keerleb suuresti selle ümber ja kulmineerub... Olgu, seda ütlema ei hakka. Filmi lõpp oli veidi pettumus. Oodanuks teist lahendust.

Üldiselt võib filmi soovitada, kui tahta heade näitlejate head meelelahutust. Poliitikahuvilistele see parim õppematerjal pole.

Muide. Olen foorumitest lugenud ka sellise asja kohta nagu "Goslingi üledoos". Tõesti, lisaks sellele ja mainitud "Drive'ile"seikles ta meie kinodes ka komöödias "Armastusest joobunud". Minu meelest on ta hea näitleja ja las seikleb. Vähemasti oskab ta rolle valida. Erinevalt mõnest tuntud näitlejast, keda kohati mõnes filmis lausa raske vaadata (vihjeks: Johnny Depp, Robert De Niro).

Ma olen harilikult selle vastu, kui võõrkeelsest filmist tehakse kohe Hollywoodi järg. Norrakate „Pearahaküttide" puhul see mind ei häiri. Nii antakse võimalus välja lihvida viimasedki filmi konarused ja teha väga heast filmist suurepärane.

Rogeri (Aksel Hennie) elu on suurepärane: tal on kaunis naine, hea töökoht tippjuhtide otsija ehk pearahakütina ja uhke kodu. Tal on ainult üks probleem: Roger on 1.68 pikk. Ta kardab, et abikaasa Diana (Synnøve Macody Lund) ei suudaks armastada nii lühikest meest niisama ning seetõttu ostab ta naisele pidevalt kauneid ehteid, mille jaoks saab ta raha oma klientide kodudest maale varastades. Üks selline vargus läheb aga untsu ning nüüd peab Roger põgenema endise palgasõduri Clasi (Nikolaj Coster-Waldau) eest.

Skandinaavia põnevikud on moes. „Pearahakütid" teevad sügava kummarduse „Lohetätoveeringuga tüdruku" ees, sest ilmselt tänu selle saaga edule on ka Norra filmi nii suur huvi tabanud. Ja õnneks on tähelepanu langenud väärilisele teosele, mis pakub endas ohtralt musta huumorit, kuid kui asi tõsiseks läheb, keeratakse naer maha ning adrenaliinikraanid lahti.

Selliste filmide puhul on püramiidi vundamendiks peaosatäitja. Kui Hennie ei oleks hea, ei kukuks „Pearahaküttidest" midagi välja. Ma ei mäleta, millal suutis sõna otseses mõttes sügavas pasas suplev näitleja viimati mind nõnda köita.

Ülejäänud osa püramiidist koosneb tugevast stsenaariumist (mille aluseks Jo Nesbø kriminaalromaan) ja headest kõrvalosadest. Eriti väärib ära märkimist Rogeri partnerit Ovet kehastav Eivind Sander, kes on kiilaka seksmaniakina nõnda veenev, et mind ei üllataks, kui Norra politsei ta peale filmi esilinastust tähelepanu alla võttis.

Kui Cheopsi püramiidi kuldtipp on aastatuhandete jooksul lihtsalt äravarastatud ja -kulunud, siis „Pearahaküttidele" jääb see viimane viimistlus peale panemata. Osad süžeekäigud on etteaimatavad ning lõpus vajaksid kõikide liinide kokkusidumine natukene mehisemat kätt, sest praegu läheb kõik liiga sujuvalt. Ma ei pahandaks üldse, kui film oleks selle võrra näiteks kümme minutit pikem.

Seetõttu ongi hea, et „Pearahaküttide" inglisekeelne film on juba Hollywoodis töös. „Lohetätoveeringuga tüdruk" näitas, et heade filmide Ameerika versioonid ei pea olema kehvemad. „Tätokas" lihvis maha mitmed Rootsi filmi konarused, kuid kahjuks pani endale sisse tüüpilise Ameerika vea, ehk asjade üleseletamise, nii et tulemus oli ainult originaaliga võrdne. Loodetavasti suudab „Pearahaküttide" hollivuudi-versioon seda viga vältida ja olla suurepärane. Praegune film on lihtsalt väga hea!

Adam Sandler ja Eddy Murphy oskavad mõlemad olla väga head näitlejad. Kui Murphy endale seeliku selga tõmbab, lendavad kõik oskused aknast välja. Äkki pole probleem näitlejais vaid kleidis, sest Sandler astub täpselt sama reha osta.

Jack ja Jill on kaksikud. Jacki kehastab Adam Sandler. Jilli kehastab Adam Sandler. Järgnevad peerunaljad, liigsed kehakarvad ja halva filmi kohta üllatavalt hea Al Pacino.

„Happy Gillmore" ja „Väike Nicky" ei ole head filmid, aga neid on pagana lõbus vaadata - Adam Sandler oskab meelt lahutada. „Reign over Me" on suurepärane draama - Adam Sandler oskab näidelda. Miks ta „Jacki ja Jilli" tegemise juures mitte midagi varasemast ei mäletanud?

„Jack ja Jill" on halb. Mitte ükski nali ei üllata. 95% naljadest ei too muiet näole. Filmi esimene huumorikatsetus on beebide peeruhuumor ja ausalt öeldes, läheb kõik sealt saati allamäge.

Mina süüdistan selles Sandlerit. Jack ja Jill on üksteise negatiivid. Kui Jill on vali, ebaviisakas ja tüütu peerumasin, siis Jack on viks ja viisakas pereinimene. Mida Jack aga ei ole, on humoorikas! Ta on oma õe vastu lausa nii vastik, et vaataja ei suuda end temaga samastada, sest meist keegi ei taha nõnda kalk olla. See on aga probleemne, sest me ei suuda unustada, et Jacki ja Jilli kehastab sama näitleja ja see ajab meid segadusse. (Kes suudab selle unsutada, kistakse reaalsusesse, kui Jack Jilli riided selga paneb.)

Ma tahaks sellele filmile anda KÕIGE madalamaid hindeid, mida saab, aga ma ei suuda. Seda ühel väga karvasel põhjusel: Al Pacino!

Ma ei tea, kuidas Sandler Pacino ära rääkis selles hullumeelses projektis osalema, aga kahtlemata on legendaarne näitleja filmi kõige positiivsem kild. Iseend parodeeriv vanameister armub kõrvuni Jilli ning saab kätt proovida hullumeelse jälitajana, hullumeelse näitlejana ja hullumeelse libekeelena. Ta on küllaltki hull, aga hea! „Jack ja Jill" tasuks peaaegu vaatamist ainult Pacino pärast.

PEAAEGU! Oodake, kuni filmi kunagi telekast näidatakse ja siis keerake hetkedel kui Pacinot ekraanil pole heli maha.

„Jack ja Jill" on kehv film, aga juba filmipostrilt on näha kahte Adam Sandlerit. Nii et kui te kinno lähete, siis saate ainult end süüdistada, kui te negatiivselt üllatute!