Kuigi ilmad on ikka idakaldalikult palavad, näitab kalender juba septembri keskkohta. Selle aasta suvi lendas mööda imekiirelt, jättes maha mitu ilusat mälestust.
Aeda sai mitu korda uut muru külvatud, niidetud ja kastetud, et see põrgukuumuses oma erkrohelist värskust ei kaotaks. Eestimaalt saabuva aukülalise jaoks istutasin majaesise trepi kõrvale lillekastidesse sinist salviat, valgeid pillergoone ja musti petuuniaid. On jah nüüd sihukesed lilled olemas, nii tumetintlillad, et tõesti paistavad mustad välja. Trikoloori lehvides jättis kogu kompositsioon igatahes isale hea mulje ja loodetavasti ütles ka lillede keeles, kui väga me teda külla ootasime.
Kogu maja sai seest ja väljast puhtaks küüritud nii põhjalikult, et paar pisikest ämblikku on minu peale siiani pahased. Punuvad oma võrgu nüüd just minu auto kõrvale, kuhu igal hommikuhakul silmanäoga põkkun. Aknad puhtaks pestud, särasid nad läbipaistvas hiilguses umbes päeva-paar, enne kui kutsud oma niiskete ninadega sinna taas triibud peale joonistasid. Noh, las olla. Eks nemad taha ka end vahel kunstipäraselt väljendada.
Suvi läbi sai kõik võimalikud ja võimatud antiigipoed ja täiturud läbi kammitud, antiiksinivalgekirjusid taldrikuid juurde otsides. Helena arvab, et seda Meisseni portselaniks kutsutakse. Olin pähe võtnud idee, et peolaud 60 inimesele tuleb just nendega katta. Kummutisahlitest päevavalgele tulnud esivanemate lauahõbe meenutas kõiki vanaemasid ja vanatädisid, kes mulle aegamööda neid aardeid pärandanud.
Tean iga eseme elulugu. Keerdkujudega kahvlit tarvitati ainult heeringamopsi vaagnal. Kõige suurem hõbelusikas oli alati kartulisalati kühveldamiseks. Veimevaka pitsiga ja pilutatud laudlinasid ei raatsinud aiapeo jaoks siiski tarvitada ja punase veini plekkidega riskeerida, nii tirisin õmblusmasina kapipõhjast välja ja vuristasin valgeid siidist linasid õmmelda. Allserva palistuse sisse õmblesin raskuseks vasest ühepenniseid. Kui tuuline ilm, ei lenda kogu kupatus minema. Mis parata, perfektsionisti moto on "karda kõige hullemat, looda kõige paremat, ole valmis selleks, mis tuleb".
Suur osa suvest kulus muidugi kleidi otsimisele, leidmisele, ümbermõtlemisele ja siis teise kleidi otsimisele, leidmisele ja ümberkohendamisele.
Peomenüü tellisime kohaliku grillmeistri käest. Nagu juba tavaks saanud suuremate sündmuste puhul, pruulis mees ise koduõlut, mida siis mitu päeva pudelitesse villisime ja oma firmamärgiga sildid peale kleepisime. Et jätkuks ikka pidulistele külakostiks kaasa ka võtta. Tordi tegi meie oma orgaanilistest pruunidest kanamunadest mehe hea sõber Robert Bennett, kuulus Philadelphia kondiiter, kelle hõrgutised katavad alati nii Eaglesi jalgpallitiimi kui Flyersi hokiklubi bankettide peolaudasid.
Meie valge šokolaadi ja vaarikaželeega torti kaunistasid martsipanist magnooliaõied, sest just selle ilusa puu juures olime otsustanud anda oma pulmavanded.
Kuigi viimasel hetkel hakkas vihma tibutama, olime ka selleks valmis. Tervet tagaaeda katsid suured valged peotelgid, mida valgustasid valged hiina laternad ja küünlasära. Mul olid veel lokirullid peas, kui esimesed külalised saabuma hakkasid. Magamistoa akna all kiiruga meiki peale pintseldades ei uskunud ma oma silmi, kui palju autosid meie väikesele tänavale saabunud oli. Klassiõed Helena ja Kristina lendasid lausa Californiast kohale, mõlemad esimest korda eemal oma tütretirtsudest. 35 aastat sõprust ja ühiseid mälestusi... Kolm musketäritari... Mul on elus väga vedanud.
Õues ootab mind mees, kes kolm aastat tagasi avas mulle ja mu poistele oma koduukse ja oma südame. On vedanud isegi sellega, et peale 13 abieluaastat ja sõbralikku lahutust saatis poiste isa meile mõlemale omapoolsed õnnesoovid.
Mulle meeldivad säravad asjad, ma ei saa sinna midagi parata. "Nagu harakale," nöögib ema mind sõbralikult siiani. Monotoonselt maavillane minimalistika ajab mind igavusest haigutama. Nii valisin hõbedased kristallidega rihmikud, mida jalga pannes loodan, et kohe kontsapidi murukamarasse kinni ei jää. Või kleidivolangidesse ei takerdu. Meenub isa jutustatud lugu oma emast, kes linnapreilina maale metsavahile mehele läinud, algusaegadel tippis ikka kõrge kontsaga kingadega lauta lehma lüpsma.
Jäänud on vaid paar minutit, et valged liiliad sinise lindiga kimbuks siduda, nagu vanatädi Selma oma 1930. aasta pulmapildil. Ma ei olegi pettunud, et vihma tibutab ja unistuste suveöö täiskuu nägemata jääb. Nagu tüüpiline jaanipäev - planeerid südasuvise peo ja ladistab hoopis vihma sadada. Vähemalt ei pea suusajopet selga panema.
Aiast hakkab kostma sõbranna Alexandra mängitud viiulihelisid. On aeg. Isa käe kõrval Stepheni poole kõndides valdab mind rahu. Justkui teeksin õige sammu. Kikivarvul, ettevaatlikult. Et kontsad niiskesse murukamarasse kinni ei jääks. Ja et ma enam kunagi ei komistaks.
