Kevad pressib end jõuga aknast ja uksest sisse. Varahommikune linnusädin äratab ärritamata, isegi esimene porikärbes toas on teretulnud külaline. Viivuks. Ennu, kui ta köögirätikuga teise ilma saadan.
Californias, Texases ja Floridas elades ei tundnud ma end kunagi koduselt, siin idakaldal tundub maailm taas normaalne. On neli aastaaega, mille järgi oma elu planeerida. Ju see Eesti inimese DNA-sse sisse kodeeritud, et talvel on lumi, kevadel lehed rohelised, suved sumedad ja sügis lõõmab Puškini värvides. Ja kui nii ei ole, on miskit mäda.
Sel kevadel kõpitseme ja kohendame aias eriti hoolikalt. Tara vajas värvimist. Selle tööga said poisid omapead suurepäraselt hakkama, isegi kuue-aastane rüblik pintseldas täismehe eest. Kuigi temal rahaline motivatsioon veel puudub, on tal lihtsalt hea meel, et teda vanema vennaga sama tähtsate tööde juurde lubatakse. Vanem poiss saab iganädalast taskuraha ainult siis, kui kõik tööd ja tegemised toimetatud. Kogub raha omaenda läptopi jaoks.
On lihavõttepühapäev, aeg pisut hinge tõmmata. Sätin end terassile Cosmopolitani kokteili saatel oma enda läptoppi ja juhtmeteta internetti nautima ja sellenädalast blogi kirjutama. Elu on ilus. Hiljuti tuli paari sõbrantsiga aruteluks depressiooniteema. Kahtlemata esineb kliinilist depressiooni, mis tingitud ajukeemia tasakaalutusest, aga kahjuks on tihti depressioon ka lihtsalt omaenda naba jõllitamise ja lihtsalt suure enesekeskse eksistentsi tulemus.
Tean mitut inimest omaenda tutvusringkonnas, kes on kodukanad ja tööl käima ei pea ja siis nõrkevad suurde depressiooni lihtsalt selle tõttu, et neil on kohutavalt igav. Võin julgelt väita, et mul pole elus olnud ühtegi päeva, kus igavust tundnud olen, seda isegi enne laste sündi. Vastupidi, mulle jääb 24 tunnist ööpäevas alati liiga napiks, et kõik planeeritu või vajalik ära teha.
Ajaloost ei leia eriti ohtralt dokumenteeritud juhtumeid, kus näiteks keegi koonduslaagris depressioonis oleks või Aafrika punnkõhuga nälgivat last, kes laktoosi ei taluks. Krõbistavad kuiva piimapulbrit üsna isukalt, kärbsed silmas sumisemas. Siit ka minu teooria, et kui tõeline olelusvõitlus käsil, ei teki depressiooni, eksistentsialistlikku dilemmat ega laktoosi mitte-tolerantsust. Kui sul on hea elu otsas olles liiga igav, mine ja ole vabatahtlik kodutute supiköögis või roogi sõnnikut loomade varjupaigas. Tee midagi!
Minu vanaema jäi väikse lapsega üksi sõja ajal ja et nii endal kui mu emal hinge sees hoida, töötas päeval jaama puhvetis ja öösel rongis piletikontrolörina, ise veel tõsise tervisehädaga võideldes. Mu ema jäi 28aastaselt leseks (minu isa on tema teine abikaasa). Kui need naised depressiooni ei laskunud, oleks mul endal lausa häbi siin luksuses millegi üle kunagi kurta. Nii, nagu ütleb mu fotograafist kolleeg: iga päev mulla peal on hea päev.
Ainus asi, mille üle ma täna natuke protesteerida tahan, on ameeriklaste komme kõiki pühasid enne kukke ja koitu tähistada. Tänupühal pead hiljemalt kell kaheksa kaamelisuuruse kalkuni ahju panema ja siis seda iga poole tunni tagant sularasvaga pintseldama, et see monstrum õigeks ajaks tasasel tulel küpseks saaks.
Jõulupäeva hommikul kell kuus tormavad lapsed vaatama, mis jõulutaat neile kuuse alla on toonud. Mitte sedasi eesti kombe kohaselt viisakalt, 24.detsembri õhtul. Ei. See jänt peab toimuma just nimelt 25. detsembri varahommikul, mil kõik veel pidžaamades, juuksed sassis ja silmad rähmased. Katsu siis sedasi ilusaid jõulupilte oma perest saada.
Ja nüüd ka. Lihavõttepühapäeval pean äratuskella viieks hommikul helisema sättima, et pooluimasena hommikumantlis mööda aeda ringi konnata ja kommidega täidetud plastmassmune aeda peita. Kell kuus on minu poisid üleval, ilma äratuskellata ja haaravad korvid, et aeda tormata.
Nooremal poisil, muuseas, tekkis sel aastal küsimus, et kas sihukesed tegelased nagu Lihavõtte Jänku ja Jõuluvana on ikka olemas. Nimelt olevat üks ta klassivend avastanud vanemate kapis plastikmunade ja kommide kotid. Omaette valjult arutledes jõudis ta üsna loogilisele järeldusele, et Jõuluvana on päris, aga põhjapõdrad väljamõeldis, sest loomaaias nähtud sarvilised elukad ei osanud teps mitte lennata. Jõuluvana on ta see-eest omaenda ihusilmaga mitu aastat järjest kaubamajas näinud.
