Keep smiling! (8)

Kirjutamisse on pisike paus tekkinud, sest ühelegi punasele vaibale pole hiljuti sattunud ega kuulsates kohtades kuulsate staaridega kuluaaritanud. Mul hoopis sügisel ja kevadel juba mitu aastat järjest kõige kiiremad ja absoluutselt glamuurivabad tööajad.

Vabakutselise fotograafina teen just siis kaastööd mitmele koolifotofirmale. Sel aastal on esimest korda üheks mu koostööprogrammiks lasteaedade ja koolieelikute pildistamine. See on väga füüsiline töö - mitu tundi sõna otses mõttes põrandal väänelda, et püsimatuid rüblikuid kaadrisse püüda. Rääkimata sellest, et iga päev tuleb kogu stuudio viide suurde raskesse kohvrisse pakkida. Valgustus, kulissid, juhtmed, statiivid jne. Ja siis see lasteaias lahti harutada, üles sättida ja päeva lõpus taas muidugi autosse pakkida.

Emana olen harjunud kellegi teise nina nuuskama ega ehmata, kui beebist natuke piima või mannaputru tagasi välja purskab. Küll aga kummastab mind, kui mitmetes eri toonides tatti ninadest leida võib, valgest pruunini, eritoonidest rääkimata. Nägude harimine on aga ettevalmistus hästiõnnestunud portreeks. Kannan alati mitu pakki salvrätte ja pisikest käte desinfitseerimisvahendit kaasas. Nii nagu enamus medõdesid ja õpetajad oma kogemustest kinnitada võivad, on see pidev tatistamise, aevastamise ja köhimise keskel viibimine immuunsust kõvasti tõstnud ja grippi pole enam mitu aastat jäänud.

Lasteaia- ja koolifotod on Ameerikas tulus äri. See on juba traditsioon, et lapsevanemad ostavad vähemalt kaks korda aastas oma võsukestest professionaalsed portreed. Eks nii nagu kõikides teisteski koolides, tehti ka meil Tallinna 7. keskkoolis stagnaajal ainult klassipilte. Porteede vastu tekkis huvi siis, kui juba iseseisvalt linna peal jalutamas hakkasime käima. Sellest ajast on mul ka iga-aastane pisike must-valge Viru Torni stuudios tehtud portree, mida siis sõbrannadega vahetasime, tindiga maalitud imalad riimikesed suurest sõprusest pildi tagaküljel. Kuidas kõigil korraga keemilised lokid tekkisid, ajab siiani naerma. Või sametpusad.

Mitmel korral olen ametis olnud puuetega laste erirühmades. Kontaki saamine on eeldus loomuliku naeratuse välja meelitamiseks. Hälvetega lapsele ei piisa, kui lihtsalt käsid "Cheese!" ütelda. Mõnele meeldib vali käte plaksutamine, teisele tuleb tasakesi laulda, enne kui üldse reageerima hakkab. Vahel peab kümneminutilise nukuteatrietenduse maha mängima, enne kui midagi mõikama hakkab ja lõpuks suu natuke naerule läheb.

Kaks viimast päeva olen pildistanud väikelaste invakodus. Kontingendi moodustasid autistid, Downi sündroomiga ja kõikvõimalike arengupeetustega lapsed. Nii mõneski mõttes oli paljusid lihtsam pildistada kui niiöelda normaalseid lapsi, sest enamus on harjunud ainult käskude ja keeldude abil funktsioneerima. Tavalises lasteaias juhtub vahel sihuke sõnakuulmatu jõmpsikas, et kasvõi nui neljaks, paigal ei püsi ja sõna ei kuula. Ja kuna on tegemist poseeritud portreedega, tuleb neid sättida, kasvõi valgustuse pärast. Pujäänidele kahjuks laksu anda ei tohi.

Tänane asutus polnud lastekodu, lapsed on seal ainult päeval. Kuidas vanemad nendega ülejäänud aja hakkama saavad, on ettekujutamatu. Koolis on ju polsterdatud mängutoad, mitu vahetustega kasvatajat, terapeudid, ja omasugused rüblikud, kellega näiteks just hüperaktiivsed või agressiivselt autistlikud väsimatult ringi karata saavad. Kodus on aga kristallvaasid, kööginoad ja kassipojad. Või vähemalt, ma arvan, et nende vanemad sooviksid neid omale lubada. Rääkimata rahulikust unest.

Paar poissi täna olid tõesti nagu tuuleveskid, kõnega kontakteerumisvõimet neil polnud, paigal nad ei püsinud ja kui nende jalatallad ja käepesade oleks nati paremini kaldpindadele haakunud, oleks nad tõesti seinu mööda lae alla roninud. Nii nad siis rahmeldasid ja kriiskasid nagu pisikesed makaagid. Peale suurt madistamist sai mõlemast täitsa vahvat pilti. Kui omakorda kätega žestikuleerides püüdsin osutada, et pilt tehtud, võid püsti tõusta, tõlgendas üks sell seda omamoodi ja tormas mu sülle kallistuseks. Nii me siis õõtsusime koos natuke aega ja loodan, et temal oli sellest ootamatust kontaktist sama hea meel kui minul.

Üks vaene tüdruk oli sõna otseses mõttes ratastooli aheldatud, päästevesti taolise moodustisega. Kontrollimatute lihasespasmide tõttu sooniksid harilikud turvavööd teda liiga valusalt. Suunurgast rippus söögivoolik ja hingamisega oli tal ka natuke raske, see toimus pideva valju korisemise saatel. Tema õnnetu olukorra oli põhjustanud sünnitrauma - selgroo kahjustus. Tabasin end just mõttelt, et no selline enam-vähem amööbi tasemel eksisteerimine on nii julm ja lootusetu ja mõttetu, parem juba...

Kui minu fotoaparaati märgates valgus üle ta näo suur ja siiras naeratus.

U menja desjit kohukest (15)

 

New Yorgi Brighton Beach on kohalikele teada ka kui Little Odessa, kuna just sinna on koondunud palju Ukrainast pärit tulnukaid. Kirde-Philadelphiast on viimase paarikükmne aasta jooksul välja kujunenud täielik Väike Venemaa. Firmade ja kaupluste sildid on ilusti kakskeelsed, ilmuvad venekeelsed ajalehed, tegutsevad vene restoranid. Mõnes isegi varietee!

Olen ise tihti Netcost poe külaline, kuna see on ainus paik minu trajektooris, kus pesuehtsat kohupiima osta saab. Ameerika poodides seda kallist kraami teatavasti pole - ricotta ja kodujuust on, aga kohupiima njetu. Lastele meeldivad muidugi glasuurkohukesed. Isegi musta rukkileiba saab, kuigi silt ütleb et Leedu leib. Close enough. Vahel juhtub ka Eesti juustu ja võid olema.

Poes üürgab uusim vene popp, kuvaritel virvendab reklaama vene firmade teenuste kohta. Ja sihuke mõnus kodune küünarnukitunne tekib, kui mööda trügiv karvamütsiga onu küünarnukiga ribidesse toksab. Kassasabas seisab viltides baaba ikka just nii lähedal, et isegi läbi paksu talvemantli tunnen, kui ta oma suured soojad tissid mu seljale toetab.

Ükskord tuli mees ka kaasa, ta vaeseke väsis peagi lõputust "sorry" kordamisest, sest siin ju vabandavad inimesed, kui nad teineteisele siseruumis paari meetri lähedale juhtuvad, rääkimata sellest, kui keegi peaks kogemata sind tonksama.

Kassapidaja uurib kilekotti pakitud kohukesi. Teatan uhkelt, et "u menja desjit!"

Vahel hakkab ta siis minuga vene keeles vadistama, aga nüüd ma muidugi enam aru ei saa ja pean küsima "Excuse me?" Aga lahkudes hõikame ikkagi spasiibo ja dazvidaanije. Parkimisplatsil pigistab baaba end helebeeži Merzedesesse. Tshort baberii!

Ave Ameerikas
Jänkidemaale kolisin suurest uudishimust 1990. aasta kevadel. Olen Ameerika sõna otseses mõttes ühest rannikust teiseni läbi rännanud. Kui disainiõpingud Californias UCLA ülikoolis läbi said, peatusin pikemalt Texases ja Floridas, kuni peatusin lõpuks idarannikul - vesi tuli vastu. Leiba teenin fotograafina, aga ma ei usu, et pilt on alati väärt tuhat sõna. Vahel juhtub ikka nii kummalisi ja naljakaid asju, et peab kirjutama. Nii sündiski mu blogi.

Rehviinfo