Sõber Isiah naases äsja New Jersey'sse. Ta oli aasta otsa Ekuadoris pärismaalastele inglise keelt õpetamas. See oli tema elu esimene välisreis üldse. Ja ei möödunud nädalatki, kui ta taas lennukile hüppas ja täitsa lambist Californiasse põrutas. Maailm on üks väga huvitav raamat. See, kes ei reisi, ei pööra lehte.

Minu enda viimane reis mu kolmandale kodumaale ehk Californiasse oli nostalgiline. Sõber Davidil oli vaja, et keegi ta kasse valvaks, kui ta ise nädal aega kõrbes mediteerib ja päriselu seriaalide lavastamisest välja puhkab. Kuna kasside hooldamine on üsna kerge ja Davidi korter väga soodsas kohas täitsa Vaikse Ookeani rannas Venice Beach'il, võtsin tööpakkumise meeleldi vastu.

Los Angelesis möödusid mu Ameerikas asumisel olemise kolm esimest ja nii mitmeski mõttes kõige olulisemat aastat. Pealegi oli meid siin Kolm Musketäri. Kaks klassiõde elavad Los Angelesis siiani. Kõik kolm alustasime oma Ameerika-elu lapsehoidjatena. Mina Beverly Hillsis, üle tee UCLA ülikoolist. Kuna lapsehoidjaametiga kaasnes prii lobi ja ülalpidamine ning isegi oma auto, sai kogu palk õppemaksuks kulutatud. Nagu näha, tasus ära.

Heku on nüüd professor USC-is ehk Lõuna California Ülikoolis, Ky teeb karjääri pidevas tõusutrajektooris Warner Brothersi filmistuudios. Mina alustasin UCLA-s küll ruumikujunduse alal, kuid ametiks sai hoopis mu eluaegne hobi fotograafia. Nii ei tunnegi, et "käin tööl". Kõik kolm oleme ka täiskohaga emmed mudilastest teismelisteni. Kus tahtmist, seal viitsimist.

California-aeg oli ilus nagu filmis. Kavalere jätkus. Oli ju Idabloki neiu 90ndate alguses veel sama eksootiline isend kui Merekooli neeger 80ndatel Tallinnas. Rahanappuse tõttu aktiivne seltsielu ära ei jäänud. Nii näiteks käisime nooblites restoranides, aga tellisime ainult klaasi vett ja pisikese kausi odavat suppi. Kuklid olid tasuta. Küll nõukogude inimene juba oskab sitast saia teha!

Malibus J.P.Getty muuseumis toimusid tasuta kunstiajaloo loengud, tuli ainult helistada ja end nimekirja panna. Pärast loengut serveeriti tasuta juustu ja veini! Nii me patseerisime California tähistaeva all lossiaias, pokaal Pino Grigio't käes ja püüdsime salaja Van Goghi "Iiriste" maali käega katsuda, et millegi nii geniaalsega otsekontaki saada. Ja tundsime end peaaegu nagu California kaunid ja rohked.

Los Angeles on suures joones sama, mis 20 aastat tagasi. Ainult suurem. Filmidest tuttavad Malibu rannad ja liiklusummikud. Beverly Hills lopsakad palmialleed. South Centrali graffitikirjud seinad ja turvatrellidega aknad. Igiõitsvad tumelillad bogenvillea väänid. Ja kõige kohal lakkamatu tumehall suitsuvine.

Mu asukoht Venice Beach'il on hipide, rulapoiste ja muiduboheemlaste linnaosa. Rannas patseerivad päikseprillide ja nokkmütsidega penid, karvased kodutud prükkarid lällutavad lääbakil uriiniloikudes. Mustanahalised poisid üritavad oma räpi-CD-d müüa ja poseerivad meelsasti fotode jaoks. Rannaparkla on täis hipikaravane, tüdrukud maalivad käele hennat, karvased poisid tinistavad kitarri.

Ja kogu kontingendi kohal hõljub marihuaana lääge lõhn. See aine on nüüd Californias legaalne. On küll vaja "meditsiinilist põhjust", aga arste, kes retsepti kirjutavad, on jalaga segada. Sealsamas, Venice Beachi liivarannas. Näitisikud jagavad välja visiitkaarte ja kutsuvad konsultatsioonile.

"Ah et te ei suitseta kanepit? Aga no tulge ja teeme siis vähemalt Botox süsti!"

Parim diil, millest ma hea meelega lõpuks osa võtsin, oli ranna-massaaž. Mis sest, et nooruke Hiina poiss vaevalt litsentsiga terapeut oli, see-eest mudis ta mind andunult tund aega. Ta seletas, et kogu mu stress on just kannikatesse kogunendud ja sinna ta tuli ikka ja uuest innukalt tagasi iga lihasegrupi vahel. Nelikümmend dollarit igati hästi kulutatud.

Meie kaunite kunstide õhtu algas klimbisupiga. Ja mitte ainult ükskõik mihukese klimbisupiga, vaid kuulsa Carnegie Deli omaga, mille matzahball-klimbid on pesapallisuurused, aga õhkõrnad kui tükike taevast. Delisid on New Yorgis iga nurga peal, tõeliselt häid võib aga ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Meie pere lemmik on kahtlemata Katz Deli Downtown'is - nende käsitsi viilutatud pastrami lausa sulab suus. Ja see, kuidas nad sinepit köömnetega leivaviilule pintseldavad, on kui jälgiks Michelangelot kiriku lage maalimas. Deli on sihuke asi, mida nati keeruline kirjeldada. Restorani, kohviku ja kulinaariapoe vahepealne, reeglina vene juutide asutatud. Teist kohta pälviv Carnegie Deli on Broadway lähedal tegutsenud 1937. aastast. Delis saab borši ja soolalõhet ja klimbisuppi ja kohupiimaga pannkooke ja muud sihukest, mis ühele idabloki või Eesti inimesele südamelähedane ja kõhupärane.

Algselt pidime küll hoopis Mihhail Barõšnikovi Russian Samovar restosse Kiievi kotlette sööma minema, aga kuna laupäeval olid linnas sihukesed jäised tuuleiilid, mis sea püsti ja inimese pikali puhuvad, otsustasime maanduda Lincoln Center'ile lähemale. Pilvelõhkujate vahelised kitsad tänavad tekitavad tuuletunneleid, kus saaks edukalt lennuki turbiinide aerodünaamilisi katseid läbi viia. Minu hoolikalt sätitud lokkidest ei jäänud suurt midagi järele. Enamik teatrisse suunduvaid daame olid maani naaritsakasukas, mis siin on talvel lihtsalt hädavajalik, mitte ainult moeaksessuaar. Seetõttu ei loobi loomakaitsjad kasukakandjaid ka punase värviga - nad saaks ise New Yorgi tädide käest uhke ridiküliga vastu tatti.

Minul naaritsat ei ole. On dubljonka. Aga kuna see musta kleidiga ei sobinud, lõdisesin karakulljakis. Meie pere naised on alati moe nimel mugavuse ohverdanud. Ema rääkis, kuidas tema ka keset talve pidusse minnes siidkleidis külmetas. Ja kui siidsukkades jalad rongi oodates juba üsna tuimaks külmusid, tuli lihtsalt maha kükitada, et lühikese mantli all end korraks üles sulatada. Mina haakusin oma mehe külge ja katsusin end võimalikult palju alla tuult sättida tema Kalevipoja turske turja taha. Tore oli teda triibulises ülikonnas näha, oskab küll väga galantne välja näha kui tahab.

"Luikede järve" balletti etendati sel aastal ainult kaheksa korda, alati täissaalidele. Nii varusin oma piletid juba aegsasti ja olin väga elevil, et taaskord seda imelist vaatemängu nautida. Tunnistan, et mulle ei istu eriti modernne ballett, kus mustas trikoos tantsijad niisama sihitult väänlevad tühjal laval. "Luikede järv" on aegumatu klassika. Valgetes pitsides haprad baleriinid sinakas rambivalguses on sama südantlõhestavalt ilusad kui lumehelbed kargel talveõhtul. Ja muidugi Tšaikovski muusika! Lihtsalt vapustav. Etendusse olid haaratud ka New Yorgi balletikooli lapsed, kõige nooremad alles kuueaastased. Kujutan ette, kuidas nende emmed ja issid olid neid jälgides oma võsukeste üle sama uhked kui mina oma nunnut jalgpallimatšil vaatamas vastaseid maha murdmas. Nende etteastete lõpus täitis saali ovatsioon, mis tõi pisara silma.

New York on linn mis kunagi ei maga ja igav ei hakka siin kunagi.

Mul on ikka kõvasti vedanud küll. Siin ma siis nüüd olen, kõnnin linnas, mis nii paljude unistus. Ja enamikele see ainult unistuseks jääbki. Seda ei saa seletada, seda saab ainult kogeda! Hingan sisse just tubli laari tänavapannkookide hõngu ja naudin seda täie kopsuga, kui ümber nurga pöörates haavab mu nina tugev uriini lõhn. Üllatusi jätkub igal sammul!

Teatrisse kõndides nägin, et üks kodutu kaltsakas on kiriku ees oma pea lõhki kukkunud. Otsaeest tilgub verd ta määrdunud kampsunile, segunedes seal eelmiste plekkidega. Mees ise ei olegi eriti jahmunud, ju tal juhtub tihti. Jalutame samast kohast mööda paar tundi hiljem. Mees on kadunud. Ainus, mis temast maha jäi, oli krüsanteemimustris plekk hallil kõnniteel.

Mingid Michigani turistid vaatavad meid kadedal pilgul, kuidas hulljulgelt punase tule ajal ristmikule astume. Nad ei tea, et autod on siin harjunud peatuma. Hiina poiss jalgrattal chow meini kundele sõidutades teeb osava akrobaatilise trajektoori me ümber ja korraks põkkuvad me aurade molekulid sädemeid sähvatades. Kollane takso törtsutab heakskiitvalt kaasa kui saksofon Harlemi jazz-klubis. Tänavaballet.

Kui "kurjuse vööndi pahategijad" (nii nagu Bush neid mütoloogilisi tegelasi nimetas) kunagi Ameerikat tõesti kergelt vallutada tahaks, oleks selleks soodsaim aeg SuperBowl. Enamik Ameerika mehi on selleks päevaks sportlikult riietunud ja end mugavalt diivanile sättinud. Muu maailm on välja lülitatud.

Isegi need, kes muidu erilised spordihuvilised pole, arutavad, kes võita võiks. Või võitma peaks. Ameerika jalgpalli jaoks on SuperBowl kui Eurovision, olümpiamängud ja öölaulupidu ühes kompaktses, sponsorite poolt kinni makstud värvikirevas paketis. Siin jagub emotsioone, sportlikku hasarti, ühtekuuluvustunnet, siiraid kilkeid ja spontaanset aplausi. Supebowl'i aegse telereklaami minuti hind on 6 miljonit dollarit. Kuigi dollar suurt enam midagi väärt ei ole, on see küllaltki kopsakas summa. Piletid ainult tuhande dollari piires.

Mängu vaheaeg ehk Halftime on omaette ooper. Paljud teavad, fkuidas mõni aasta tagasi Janet Jacksoni rind "kogemata" paljastus. Sel aastal esines Black Eyed Peas. Fergie siiski kogemata aluspükse kogemata koju polnud unustanud.

Selle aasta Superbowl'is läksid vastamisi kaks tõeliselt mehist meeskonda, Pittsburgh Steelers ja Greenbay Packers. Mõlemad tiimid on tõesti keskendunud jalgpallile ja vanaviisi võistlusele. Näiteks pole kummalgi tantsutüdrukuid platsi serval kintsu viskamas. Ja, välja arvatud Steelersi Troy Polamalu, pole meeskondades ka erilisi meedia- ja kommertstähti, kes rambivalgust spordist tähtsamaks peavad. Samoa päritolu Troy on lisaks haruldase mänguoskuse kõrval kuulus ka lopsakate lokkide poolest, mille üle ta isegi muhedat nalja shampooni reklaamides viskab.

Pean ütlema, et pikka aega jättis ameerika jalgpall mind sama külmaks kui paljud muud spordialad, mida ma ise harrastanud ei ole. Istusin küll vahel moe pärast mehe kõrval, sest tema jälle vaatab minuga vahel "Sex and the City" ja "Absolutely Fabulous" teleseriaale.

Kompromiss on õnneliku kooselu üks komponente.

Aga ausalt öelda oli mul üsna igav, kuni lõpuks mängureeglid selgeks sain. Tuleb välja, et ameerika jalgpall on nagu malemäng. Ainult et päris inimestega. Strateegiaga lahing, kus suured musklid sama kasulikud kui kiired jalad ja nutikas taip. Ja mis seal salata, üsna seksikas kah neid liibuvates pükstes mehemürakaid vaadata, raginal üksteist maha murdmas kui pullid puhisedes ja maad kaapides sarvi ragistamas. Kahjuks pole ma oma meest platsil univormis näinud, tema mänguaastad jäid ülikooliaega. Tema number 75 all mängib nüüd mu noorim poiss, kahekesi nad ikka treenivad ja asju arutavad oma jalgpalli salakeeles.

SuperBowl rituaaliga kaasneb ka õllekese libistamine ja ebatervislike snäkkide manustamine. Mina teen viineripirukaid, spinati dippi, ja täidetud šampinjone. Magustoiduks jalgpallikujulised šokolaadikoogikesed. Suure ekraaniga High Def plasmaekraani kumal me siis naudime vaikset kodust õhtut. Sedasi ameerika stiilis. Ja mõni teinekord taas kamina ees teed juues ja kohupiima kooki nosides.

Kompromiss on õnneliku kooselu üks komponente.

Greenbay ihaldas võitu seekord rohkem. Steelers ei tundunud olevat nii motiveeritud, alles nad ju võitsid 2009 ja lasid palli kergelt üle võtta mitmel korral.

Muuseas, seekordne õlu oli mehe oma pruulitud, mõningate näpunäidete ja asjalike hoiatustega minu isa poolt. Sambla talu koduõlu oli omal ajal kuulus kogu Lahemaal.

Enne uue tampooni paigaldamist, eemalda eelmine.
Juuksefööni mitte kasutada vannis ja dushi all.
Ettevaatust, kuum triikraud võib kõrvetada.
Dünamiit on plahvatusohtlik.
Rooste eemaldus-vahendit nahale mitte kanda.

Paljudes USA osariikides on keelatud autoroolis olles mobiiliga kõnelemine ilma hands free süsteemita. New Yorgis on nüüd tehtud ettepanek keelustada mobiiliga kõnelemine ja tekstimine ka jalakäijate jaoks. Inspireeritud on see suurelt osalt hiljutisest juhtumist, kus ostukeskuse fuajees tekstiv tädi ei märganud madala piirdega basseini ja sinna sisse koperdas.

Youtube'i video Cathy Morrero intsidendist pakkus nalja miljonitele. Nii nagu Ameerikas moes, nõuab tädi nüüd selle kohutava hingelise trauma eest ostukeskuselt suurt kahjutasu. Fakti, et ta ise peab 21. aprillil kohtus aru andma võõra pangakaardiga viie tuhande dollari ulatuses šoppamise eest, proua nii agaralt ei kuuluta.

Kuhu on kadunud loogika ja kaine mõistus?

Ingliskeelne "Common sense" teadupärast tähendab sõna-sõnalt tõlkes "tavaline, harilik, palju levinud meel". Tundub aga, et see on muutunud kohutavalt ebatäpseks. Kainet mõistust ja loogikat kohtab üha harvemini. See tuleks kanda Punasesse Raamatusse teiste haruldaste asjadega samasse nimekirja. Nii konfiskeeriti jaanuari alguses Gatwicki lennujaama turvakontrollis Julie Lloydi käsipagasist mängusõduri paarisentimeetrine plastmassist püss, sest see olevat potensiaalne riskitegur.

Suvel California puhkuselt idakaldale naastes pidin Los Angelese lennujaamas loobuma suveniiriks kaasa ostetud veega täidetud tillukesest klaasgloobusest, kuna seda "ei saa lahti võtta ja vedelikku keemiliselt analüüsida". Sama suured lõhnaõlipudelid, šampoonid ja muud vedelikud lasti ilusti läbi. Ilma testimata.

Valmimas on ka uus seadus, mis keelaks suure osa vannisoolade müügi, kuna paljud narkomaanid, kes kogu oma raha kvaliteetse kokaiini peale on juba ära kulutanud, tõmbavad nüüd seda pulbrit ninna. Muidu poleks poleemikat, aga paar sihukest luuserit on hiljuti ära kõngenud. Ootan põnevusega, millal keelatakse näiteks ümbrike ja muude pabertarvete müük, sest suure tahtmise juures saab ju terava servaga randmeid läbi lõikuda küll.

Karta on, et eks Eestiski hakka tasapisi kehtima hulk euronõuetega kooskõlastatud käske ja keeldusid. Ameerika seadused on kõik igaks juhuks kirjutatud just kõige lollima indiviidi vaatevinklist. Nii nagu enamus turvameetmeidki. Näiteks sametköite labürint panga ja kino fuajees, sest täiesti tühjas ruumis ei oskaks ju inimesed kohe kindla peale end viisakalt järjekorda rivistada. Silt ukse kohal kuulutab, et just seal asub Exit, muidu hakkaks ehk keegi end seinast läbi pressima.

Mitte midagi ei aja mind rohkem marru kui loogika puudumine. Koolis olin alati see tüütu õpilane kes lõpmatult küsis "miks?". Ma ei suuda diskuteerida inimestega, kes vaidlustes toetuvad ainult emotsioonidele ja tõekspidamistele, ilma ühtegi matemaatilist ühikut või reaalset mõõdetavat teaduslikku fakti argumendiks toomata.

Lõpmatute seaduste kehtestamine lollide kaitseks tuleks jalamaid seadusega ära keelata. Kui inimene tõesti ei oska elementaarselt oma peaga mõtelda ega turvaliselt ühiskonnas hakkama saada, siis laskem Darwini evolutsiooniteoorial need jobud välja selekteerida! Maailma ülerahvastusprobleem saaks natuke leevendust ja ehk tasapisi taastuks ka inimkonna geenivaramu paari sajandi tagusele tasemele.