Pühendan oma kirjutise seekord emale ja isale, kes 24. jaanuaril tähistavad 43. pulma-aastapäeva. Ajal, mil kantristaar Shania Twain just abiellus oma mehe üle löönud naise eksabikaasaga ja Kati Murutari uus peig ei suutnud talumajas hobustega konkureerides esimest talvegi üle elada, on see küllaltki märkimisväärne saavutus.

Mu ema ja isa on täielikud vastandid. Isa on pikk ja suur, tagasihoidlik ja aeglane. Ema on lühike ja pisike, seltskondlik ja temperamentne. Isale meeldib kodus istuda, ema armastab väljas käia. Isale meeldivad Kukerpillid, emale Julio Iglesias. Isa lemmik on Švejk, ema loeb Balzaci.

Koos on nad kogu selle aja elanud. Kas ka väga õnnelikult, tuleks nende endi käest küsida. Aga sellest kooselust on aeg välja tahunud ühe tugeva ja kindla kaljurahnu, kuhu mina, nende ainus laps, alati ankrusse heita võin. Isegi nüüd, mil ma ise kuldses keskeas, kutsub ema alati, et kui Ameerikas peaks keeruliseks minema, on mul alati Eestis kodu, kuhu tagasi tulla. Erinevalt Liis Tappo põhimõtetest tasub mõnikord laste pärast koos elada küll, kui just igapäevaseid kakluseid, joominguid ja muud hullumeelsust lapsed kogema ei pea. Abielus, kuhu lapsi sündinud, ei saa ainult arvestada mehe ja naisega, paratamatult peab mõnikord ka laste pärast kompromisse tegema.

On teaduslikult tuvastatud tõsiasi, et armumise kaif ja sügav afektiseisund lihtsalt ei saa aju keemiliste iseärasuste tõttu rohkem kui paar aastat püsida. Parimal juhul sirgub sellest tore kooselu, tõeline sõprus ja mis seal salata, lihtsalt üks väga praktiline ja kodune kooseksisteerimise viis. Igasugused depressioonid, iseenda otsimised ja muud moodsad psühholoogilised dilemmad on mulle juba ammusest ajast närvidele käinid. "Eks siis sure ära, kui elada ei jõua," nagu ütles ema Minnale filmis "Ukuaru", kui tots oma meest taga leinas ja lapsed hooletusse jättis.

Mu ema ja isa kohtusid töö juures, Teaduste Akadeemias. Nagu lisatud fotogi tõestab, oma aja Demi Moore ja Ashton Kutcher. Nimelt oli see 60ndate lõpus kohutav sensatsioon, et naine abiellus endast nii palju, tervelt kuus aastat noorema mehega.

Mind ennastki kummastavd mu eluvaated, mis osalt on superliberaalsed ja teisalt kohutavalt konservatiivsed. Abielu on üks neist asjadest, millesse ma arhailiselt suhtun. Abielu on minu leksikonis vähemalt teoreetiliselt midagi püha ja kestvat ja kohutavalt komplekset. See on vundament, millele tulevased põlved oma elu ehitavad.

Eelmisel pühapäeval käisin Philadelphias suurel pulmateenuste messil. Teostasin industriaalset espionaaži - tahan nimelt oma fotostuudiot sellistel üritustel promoma hakata. Muuseas, keda huvitab, pisike ülevaade mu pulmafotodest asub aadressil fotograffix.blogspot.com.

Näituseplatsil olid tohutud voorid elevil pruudihakatisi igas vanuses ja suuruses. Enamus vedas enda järel ehmatanud olekuga meesterahvast, kes nägid välja kui tallekesed teel tapamajja. Pudipadi, mida pulmade jaoks pakutakse, on astronoomiline - nimetähtedega tikutopsidest spetsiaalsete plätudeni, mida pruut jalga saab panna, kui kõrged kontsad konnasilmadele hakkavad. Kogu pulmatööstus on üks ütlemata suur äri, iga bisnesmän peab ju tohutult suurt kasumit lõikama, sest heal juhul abiellutakse ju ainult paar, kolm, neli korda elu jooksul...

Pulmade korraldus tundub olevat enamuses emandate mängumaa. Meenutan isegi hardumusega, mil pisikese tüdrukuna trikoosärk tagurpidi ülepea tõmmatuna mööda maja ringi käisin, kujutledes et see ilus pruudiloor oli, Marju Läniku "Taas löövad kellad" raadios üürgamas. Printsessifantaasia on vist igale heteronaisele DNA-ga kaasa poogitud, seda võib küll moe pärast vaka all hoida, ja iseendale valetada, et oh me oleme õnnelikud ka niisama koos elades, ise salaja pruutkleidi katalooge lapates, või uhke feministina kuulutada et mul polegi meest vaja, ise Jane Austen romaanide kumas kuumi pisaraid valades. Kurb tõde on ka see, mida ise kunagi uskuda ei tahtnud - et enamus naisi, kes ise kunagi lapsi ilmale ei too ja vanaduspäevi üksi peavad veetma kostümeeritud toakoeri taskus tassides, muutuvad varem või hiljem kole kibestunult üleolevateks.

Lapsevanemaks olemine on asi, mis õpetab tolerantsi ja kannatlikkust kogu maailma suhtes. Mäletan, kuidas esimese pojaga haiglast koju tulles nägin haisvat kaltsakat tänavanurgal, varasema tõrksa reaktsiooni asemel sähvas nüüd mu hinge mõte, et vaene mees, kunagi oli temagi ilus roosa beebi ja oma emme silmatera...

"Life, liberty and the pursuit of happiness" ehk Elu, Vabadus ja Õnne poole pürgimine on kuulsad sõnad Ameerika Ühendriikide Iseseisvus Deklaratsioonis. Õnne poole pürgimine! Mitte garanteeritud õnn, kogu aeg, iga päev. Nii ka abielus. Kui tihti kuuleme tühistest põhjustest, mille pärast lahku minnakse. Veel traagilisem, tühistest põhjustest ja hetkelisest eufooriast, mille pärast abiellutakse!

Inimesed kulutavad suuri summasid ja palju aega perfektsete pulmade planeerimisele, harva aga abielu planeerimisele. Üks hea idee on see, et keegi ei tohiks abielluda enne, kui oma partnerit gripisena näinud oled. Kui peale pideva tatistamise, öö otsa öökimise ja palavikuselt pahatujulisena su kallim ikka veel südamelähedane on, siis tavai!

On veel üks asi, mille eest ma oma vanematele tänulik olen. Nimelt oleks nad mind äärepealt Gloriaks ristinud - restorani järgi, kus nende pulmapidu toimus. Õnneks inspireeris isa klassiõde Ave Alavainu, samuti on see mu isa nime esimene ja ema nime viimased tähed. Palju õnne, Ain ja Urve!

Arizona tulistamine on kired taas üles kütnud relvakandmise seaduslikkuse, vajaduse ja poeetilise õiguse kohta. Huvitaval kombel ei teadvusta paljud, et ehk ei olegi tegu poliitilise motivatsiooniga, vaid ühe õnnetu hullumeelse isendiga, kes tagaaias inimkolbaga altaril palvetas ja muud lollust juba pikemat aega tegi.

Isegi teleajakirjanik Jon Stewart, kes harilikult liberaalsete ideedega lagedale tuleb, kutsus inimesi mõistusele ja manitses, et juhtumit ei tohi kasutada poliitiliseks sõnasõjaks. Ükskõik milline poliitiline uskumus on siin sama vähe süüdi kui hevimetall Colorado Columbine keskkooli tragöödias. Tema üleskutsega ühinesid noorima ohvri Christina Greeni vanemad.

Naivistid usuvad aga siiani, et kui midagi seadusega ära keelata, siis kaob see viuhti maailmamunalt ja enam probleemi ei tekita. Sellist loogikat rakendades tuleks ju näiteks auto omamine seadusega keelustada, sest iga päev hukkub Ameerikas autoaavariide tagajärjel sadu kordi rohkem inimesi kui tulirelvade tõttu. Purjuspäi auto juhtimine on seadusega keelatud, samuti kiiruse ületamine, ometi teevad tuhanded seda iga päev, tappes süütuid kaasliiklejaid.

Ameerika juriidilises keeles on näiteks autoga põhjustatud raske kehaline vigastus või ohvri surm sõnastatud just Assault with a Deadly Weapon ehk rünnak tapva relvaga. Niisiis on juriidilises kontekstis nii auto kui ka revolver üsna sarnasel platool. Ei tasu ka unustada, et ükskõik millised ja kui karmid seadused kehtestatakse, on just kurjategijatel halb komme seadustest kõrvale hiilida. Ühesõnaga, kui homme Ameerikas kõik relvad seadusega konfiskeeritaks, oleks viisakas tavakodanik abitu ja kõik pätid hambuni relvastatud. Tasub ka arutleda, miks lagunevas impeeriumis, kus riik oma kodanikelt aina enam konstitutsioonilisi õiguseid ära võtab, on võimuorganid just praegu eriti agarad lihtrahvalt relvi konfiskeerima.

Minu enda ajalugu tulirelvadega on olnud vastuoluline. Nagu ma juba maininud olen, sai keskkool nõukogude ajal läbitud, mil sõjaline kasvatus veel õppekavas oli, sajaprotsendiliselt vene keeles, muuseas. Meie õpetaja oli veteran Bodarenko, kes kilises ja mölises, nagu tolle aja anekdoot kõiki ordenitega koormatud vanureid iseloomustas. Tavariš Bodarenko oli sihuke puhmas kulmudega Brežnevi moodi onu, kes meid 7. keskkooli keldris lasketiirus, mis nii poiste käsitöötunni kui tuumasõjavarjendi ülesannet täitis, kõhuli kamandas. Jalad pidime harki ajama optimaalseks stabilisatsiooniks ja nii me neid kalašnikove põmmutasime, samal ajal kui Bodarenko ise me selja taga tüdrukute sinipunaruuduliste koolivormi seelikute alla piilus.

Juhtumisi oli mul hea sihtimine ja nii sain alati täkkesse, mis tegelikult püsse mitte armastava inimesena mind ometi rõõmustas - et ma nii hea snaiper olin. Tänu sellele sain ka sõjalise õpetuse kokkuvõtteks viie, kuigi ühtegi kontrolltööd ma teha piisava vene keele oskuse puudumise tõttu teha ei osanud. Vene keelt ei saanud ma selgeks oma lemmikõpetaja Petrjakovi tõttu, kes meile igava grammatika asemel hoopis tai chi võimlemist, joogat ja muud põnevat idamaa tarkust õpetas. Nendest ebatavalistest vene keele mitte-tundidest saigi alguse mu huvi budismi vastu, mida siiani avastan.

Püssid ja revolvrid vajusid aga mitmeks aastaks unustuse hõlma, kuna ma hipidest vanemate võsukesena üsna patsifist olin ja ka Ameerikasse saabudes ikka neidsamu überliberaalsed vaateid omaks pidasin. Inimene aga õpib, kuni elab, ja nii hakkasin tasapisi uurima Ameerika konstitutsiooni teist paragrahvi, mis tavakodanikule relvakandmise loa annab. Eks kõik loogiliselt mõtlevad inimesed arendavad oma endiseid tõekspidamisi, kui nad vastakaid arusaami objektiivselt ära kuulavad ja reaalseid fakte arvesse võtavad. Hakkasin tasapisi mõistma, et tegelikult on ju püss samasugune tööriist nagu kirves, labidas ja muu sihke, kuigi jah, tüki kiirem ja täpsem. Püssi tuleks suhtuda austuse ja ülima vastutustundlikkusega. Kahjuks uudistes selliseid relvaomanikke ei kajastata, ikka neid üksikuid hullumeelseid luuseried, kes asja eest, teist taga, kellegi maha kõmmutavad.

Mu sõber Steve, ametilt apteeker, seisis kord vastamisi narkomaanist kurikaela laetud revolvriga, kui tema äri õhtupimedas röövima tuldi. Õnneks oli tal leti all seadsulik tulirelv ja kuna ta ise kompetentse relvaomanikuna lasketiirus piisavalt treeningus käinud, haaras Steve oma relva ja käskis pätil taganeda. Asjatult. Pätt hoopis tõstis oma tüki kõrgemale ja sihtis Stevenit. Kõlas lask.

Steven on siiani elus ja terve ja isegi politsei kinnitas ta käitumise õigeks ja seaduspäraseks. Loomulikult on teise inimese elu kustutamine, mis sest, et enda kaitseks, ränk ja eluaegne koorem. Tont teab, ehk oleks ohvrite arv nii Colorados kui Arizonas vähemaks jäänud, kui ratsionaalselt mõtlevail, normaalsetel inimestel oleks tulirelv kaasas olnud...

Lugesin, et Tallinna kultuuripealinnaks olemise ajaks on palju huvitavat planeeritud. Näiteks on üks idee roosa trepp Russalka juurde ehitada, et daamiga näost näkku vaadata. See oleks kindlasti teretulnud kuliss vene pulmadele.

Mulle endale tuli ka kohe paar ideed, loodetavasti oskab hea lugeja omalt poolt muud põnevat lisaks pakkuda. Kui ma kunagi mõtlesin, et oleks aeg uus Eesti rahvuseepos kokku panna parimatest netikommentaatorite kildudest, siis nüüd teeks ettepaneku Vabaduse Väljakule paigaldada selline ajutine betoonist sein, kahhelkividega, sihuke sümboolne peldikusein, kuhu kõik möödujad saaks viltpliiatsitega roppuseid kritseldada. Või heal juhul huvitavaid täheldusi, aforisme ja muid pärleid. Aasta lõpus lammutataks see sein suure tseremoonia käigus nagu Berliini müüri langemisel ja turistid saaks suure raha eest tükikese suveniiriks osta. Lisaraha Tallinna eelarvele!

Samuti võiks korraldada uue Balti keti, millest siis piduliku paraadi käigus nii kohaliku Eesti kui meie uue, Brüsselis asuva valitsuse liikmed Mercedestes suure kiirusega mööda kimaks auklikke teid pidi ja rahvast poriga üle loobiks.

Kindlasti tekitaks palju elevust ja maailma meedias kajastust ka Sami Lotila juhitud pistelised kontrollid Eesti meeste aluspükste puhtuse selgitamiseks. Need oleks sellised spontaansed häppeningud kus pahaaimamata kodanikel keset Raekoja platsi püksid rebedele kisutaks. Sama toimingu käigus saaks näiteks selgitada ka Mehisema Mehe, kelle auhinnaks oleks uhiuus Hummer. Tissimisside selgitamine peaks minu arvates jätkuma juba omaks saanud viisil, klubis alaealistele totsidele alkoholi jootes, sponsoriks Liviko.

Eesti kultuuri tutvustamiseks Euroopas ja vana tänuvõla tasumiseks võiks sportlikumad inimesed dressides ja bemarites korraldada paganausuretki, näiteks katedraale lammutada ja sinna asemele tammehiied istutada. See võiks lausa roheliste liikumisega haakuda.

Loomulikult ei tohi unustada klassikalist muusikat, mis olgem ausad, on Eestit maailma areenil soliidselt esindanud. Aga aeg oleks kummutada stereotüüp, et Eesti rahvas on vaoshoitud ja liialt tõsine - aeg on näidata, et Eesti rahvas oskab olla ka lustakas ja huumorimeelega. Nii võiks Neeme Järvi, Arvo Pärt ja Eri Klas kokku panna meie oma versiooni Kolmest Tenorist. Akordion, kannel ja kammipill.

Popmuusika vallas oleks igati teretulnud Kerli Kõivu ja Lagy Gaga mudamaadlus, või siis ehk kirsitarrendises, kus selgitataks viimaks ometi, kes kelle stiili esimesena järgi ahvis ja ämblikud pähe pani.

Iga ürituse lõpetaks "Eestlane olla on uhke ja hää" ühislaulmine ja siis üksteisele küünarnukkidega ribidesse togimine, jala peale astumine ja peesse saatmine väljapääsu poole trügides.

Millised oleks teie ideed?

Jõuludejärgne aeg on Ameerika poodides sama rahvarohke kui pühade-eelne. Nüüd toovad paljud oma mitte meeltmööda kingid poodi tagasi. Enamik põhjapõtradega kampsuneid, lumememmekujulisi kõrvarõngaid ja capuccinomasinaid leiavad end taas poodide laoruumis.

Kuigi paljud poed enam sularaha kliendile tagasi ei anna, on poe kinkekaart siiski parem kui soovimatu träni pööningule kopitama jäämine. Kui mu ema siin külas käis, oli talle suur üllatus, et absoluutselt kõike ostetut võib poodi tagasi viia ja kviitungi olemasolu puhul kogu summa tagasi saada. Ilma kviitungita lubatakse kaup sama summa suuruses mõne teise eseme vastu vahetada või antakse eelpool nimetatud kinkekaart. Ma ei tea, kuidas Eestis sellega lood on.

Nii näiteks käisin minagi eile poes poja kingitud sinise topaasiga hõbekõrvarõngaid välja vahetamas. Mitte et aare mulle meeldinud poleks, vaid selle tõttu, et ühe kõrvarõnga post kohe katki murdus. Selle asemel, et juveeliäris ehte parandamise eest maksta, vahetasin poes lihtsalt uue vastu välja.

Ma pole mingi ihnur, aga miljonär ka mitte. Paari aasta pärast tuleb vanem poiss Ameerika mainekasse tehnikaülikooli MIT-sse saata (Massachusetts Institute of Technology) mille ühe akadeemilise aasta õppemaks on circa 40 000 dollarit, nii et iga kokkuhoitud sent kulub marjaks ära. Et just see kool eesmärgiks, on põhimõtte küsimus. Ma lihtsalt ei taha, et läbi ja lõhki viieline õpilane, kes just matemaatikas ja teistes reaalainetes eriti tugev on ja inseneriameti eesmärgiks seadnud, oma annet 100protsendiliselt edasi ei saaks arendada. Nagu iga lapsevanem, tahan oma lastele võimaldada parimat.

Ülikooli jaoks raha kogumise nimel võtsin vastu ka sõbranna soovitatud ajutise lisatöökoha suure pühade osturalli ajaks jõuludest Valentinipäevani. Olen rinnahoidjate spetsialist suures Victoria's Secrets nimelises pesufirmas õhtuti kella viiest kuni poole kaheni öösel. Pood suletakse küll kell 23, aga pärast seda toimub kauba sorteerimine ja uute vitriinide disainimine.

Ma ei tea kui palju Victoria's Secret kohta Eestis teatakse, see pole nii ekslusiivne kui Agent Provocateur või La Perla, pigem sihuke keskklassi butiik, aga käive on neil meeletu ja poed igas kabanduskeskuses. Victoria edu saladus tundub olevat selles, et enamuse müüjate kontingendist moodustavad noored moehullud totsid, kes kogu oma palgatšeki kohe Victoria's Secrets pesule kulutavad. Töötajad saavad küll 30 protsenti allahindlust, aga kuna rinnahoidjate keskmine hind on 50 dollarit, siis...

Palgata lõunapaus on 30 minutit nagu enamuses Ameerika poodides. Palgatšeki asemel kantakse palk Victoria's Secret plastikkaardile, mida saab küll kasutada kõikjal, kus VISA kaartegi, aga näiteks pangaautomaadist sularaha välja võtmise lisatasu on iga korra eest kolm dollarit. Need detailid on hästi pisikeste tähtedega trükitud voldikule, mida enamus kindlasti ei viitsigi läbi lugeda.

Heidi Klumi modelleeritud glamuurist on Victoria's Secret tegelike telgitagusteni vaks vahet. Aga eks see ole ammu teada tõde, et suur osa kuulsate moemajade rõivaid on õmmeldud Hiina koonduslaagri sarnastes tehastes või Pakistani slummides töömesilaste poolt.

Ka Victoria's Secret poes võetakse kõik kaup tagasi, mis kliendile päris meeltmööda pole, või mille ostmisel mees naisele kingitust tehes valearvestuse teinud. Kahjuks rändab just lustakas pitsiline satsiline pesu tihti tagasi ja koduperenaised vahetavad selle puuvillaste vuplite vastu. Iseenesest mõistetav etikett on, et tagasitoodud pesu oleks kandmata ja originaalsete hinnalipikutega.

Aga - klient on kuningas ja nii ei tohi vaidlema hakata isegi siis, kui kunde kolme aasta vanuse rinnahoidja tagasi toob. Või plekkidega püksikud.

Need muidugi rändavad kohe prügikasti ja firma kahjumi tulpa.