Kirjutan seekord oma uhiuuelt ja esimeselt päris minu oma läptopilt, mille Jõuluvana mulle kinkis. Ju ma siis olin ikka tema heas nimekirjas olnud, vaatamata mõningatele roppudele sõnadele blogides ja erinevate riigikordade kirumisele. Tuba täidab hubane küünlavalgus, akna taga liugleb laia lund, tasa-tasa.

Küll päev hiljem, nii et jõulud ise olid kahjuks lumevabad, aga noh, asi seegi. Ema kirjutas, kuidas neil Tallinnas on lund poole nabani, suured teed lahti lükatud, aga majaesine umbes nagu Siberi liustikud. Autot võimatu kätte saada.

Huvitaval kombel meil siin Jersey pool kah just sama häda - kui üleöö sajab mitu meetrit lund, saavad suured maanteed kemikaalide abil ruttu mitte ainult lumevabaks, vaid lausa kahtlaselt kuivaks. Väikesed kõrvaltänavad on aga tihti täiesti läbimatud. Proovisin hommikul oma Toyotat liigutada, aga jäi teine kohe kõhtupidi suurte maasturite aetud rööbaste peale tilpnema nagu padakonn. Hea, et mul mees sihuke turskemat sorti sell, lükkas teine mind siis maja ette tagasi oma enda ihu rammuga. Ajas siis tagavara Bronco-tangiga raja lahti ja pääsesime poistega kelgumäe poole liikuma.

Kõik muidugi kiruvad. et kole lugu ja mihuke jubedus, minul isiklikult on aga hea meel - mis talv see ilma lumeta ikka on! Kurdetakse ka, et külm on. No dziisus küll, pange siis ometi rohkem riideid selga! Mul on mõlemale poisile vateeritud lumekombinesoonid varutud, suured puhvis sulejoped ja mitu paari vanaema hoole ja armastusega kootud, eri suurusjärkudes maavillaseid sokke. Pakin nad sisse nagu kubujussid ja saadan õue mängima. Pole midagi armsamat ja tervislikumat, kui nad lõpuks tuppa tulles, ninad tatised ja põsed roosad kui ladvaõunad, suurtest viltidest välja koorituna lõbusalt kuuma kakaod lürbivad.

Talvine külm ja karge õhk ongi see. mis atmosfäärist kõik seagripi, linnugripi, meduusigripi ja tont teab mis-just-moes-on gripi batsillid tapab ja maailma värskeks teeb. Kogu me pere pole kunagi tõbisem olnud kui need kaks Floridas elatud aastat, kus pidevalt niiske ja lämbe kasvuhoonekliima oli ja õhk mitte teps ringi ei liikunud ega kunagi ära ei külmunud.

Eestist mäletan ühte superkülma talve kaheksakümnendate lõpus, nii miinus 20 vist, kui mul polnud kasukat, ainult nailonjope. Panin küll kuus-seitse kampsunit üksteise üll, aga siiski oli üdini tunda, kuidas nailon külmus paindumatuks alumiiniumiks ja silmamunadelgi oli väljas valus. Ema viis mind Tallinna Teenindusmajja õmbleja juurde ja tellis mu enda disaini järgi supersooja talvemantli, mitmekordse sooja vildist voodriga. See tumehall pagunitega mantel on mul praegugi alles, joonistasin ta soldatisineli järgi. Proovisin just selga, kuradi raske on. Nii et ma ei teagi, kas ta on tõesti üks väga soe mantel või lihtsalt nii raske, et seda kandes tahes tahtmata higipull otsaette tuleb.

Aga samas oli ilus aeg ka, see talv. Allar Levandi oli mu naabripoiss ja ma vaatasin, kuidas ta olümpial medali võitis, ja paari suure poognaga meie suure majaesise platsi suuskadel ületas. Ja kui me samal ajal lifti sattusime... No siis ma olin veel nii noor ja loll, et ma ainult omaette põrnitsesin ega osanud teps mitte isegi mitte natuke flirtida... Ja nagu me kõik teame, oli ta lõpuks sunnitud hoopis venelannaga abielluma ja mitte minuga, kuigi mina oleks talle ideaalne kaasa olnud ja ta lemmikpannkooke talle küpsetanud ja... Ja minu nimi algab ka A-tähega, mis nende peres üks oluline fakt tundub olevat!

Anyway.

Ahjaa, lume rookimisega on ka nihuke värk, et labidas kätte ja tööle! Palju mõnusam kui trennis mõttetult aeroobikat vihtuda. Vähemalt on mingi resultaat. Saab nii lumest kui rasvavoldikestest lahti. Nii siin kui Eesti uudiste kohaselt ootab enamik inimesi, et keegi teine tuleks neid lumest välja kaevama. Ma saan aru küll, et inimesed maksavad makse ja teatud instantsid peaks kodanikke välja kaevama. Aga kui ikka juba kolm päeva mööda läheb ja ikka sinu tänavale pole jõutud, no siis võiks ju kõik vähegi füüsiliselt vormis olevad isendid iseendile ja - see on nüüd küll väga rabav ettepanek - teineteisele appi tulla.

Me kaevame lahti nii enda teeotsa kui naabrimemme majaesise. Keegi tarkpea on kunagi ütelnud, et vanajumal aitab neid, kes aitavad iseennast. Vähemalt lumeuputuse ajal tundub sel tõetera sees olevat.

Quiche Lorraine õnnestub mul alati perfektselt kui seda kodustele teen. Aga nii, kui külaliste jaoks kokata tahan, tuleb välja Baskini pirukas, ääred kõrbenud, keskelt lurista kõrrega. Laupäeval kogunesid kohalikud Eesti koduperenaised seekord minu majas, et läbi viia me iga-aastane traditsioon: piparkoogitalgud.

Pisipõnnid lähevad mu vanema poja hoole alla lastetuppa mängima ja oma pudikeeles maailma asju arutama. Samuti saavad nad tulevase ehitusinseneri abil Legode konstrueerimisoskuseid täiendada. Huvitav kokkusattumus - meil kõigil ainult poisslapsed. Eks nii peabki, ikka just väikseid vägilasi oma meestele kinkima ja nii Kalevite kanget sugu jätkama!

Emmede protsess koosneb suurelt osalt veini joomisest ja lustakate piltide tegemisest. Paneme küll minu veimevakast pärit põlled ette, aga piparkoogiline produktiivsus on minimaalne. Nalja saab selle eest rohkem kui muidu. Enamik piparkooke läheb kohe kärssama. Või jääb kogu plaaditäis küpsetisi nii üksteise kui plaadi külge kinni, mida ainult vastu laua serva tagudes lahti saab põrutada.

Real Housewives of Estonia moto on "keeping it real" sest meil kellelgi pole botoxit põses ega feikbuubisid. Veel. Nii tegi Irma näiteks viis erinevat taignakatset enne, kui perfektse retsepti teostas. Riste pajatab pikalt ja laialt mingist müstilisest protsessist, mida ta suhkru põletamiseks kutsub. Mina pean vastu tahtmist tunnistama, et minu laar on karbipulbrist. Aga kuna ma eelmine päev kella üheni hommikul tööl olin, siis toon selle leevendavaks põhjuseks. Agne on just Eestis käinud ja toob mulle külakostiks Kalevi šokolaadikomme ja käsitsivalmistatud küünla "Mine metsa".

Ei, oot, ikka "Jalutuskäik metsas" oli nimeks. Eesti asju on nii nunnu saada. Kui eelmine aasta klassiõde Jaanika külas käis, tõi mulle muuhulgas Xymelini ninatilkasid. Kuldaväärt kraam!

Seoses piparkookidega tuli meelde, kuidas vanasti vene ajal emme Kulinaariast piparkoogitainast ostis ja kui iksaiting seda siis oli kodus voolida ja mudida ja piparkooke meisterdada. Kulinaaria oli mulle lapsena üldse sihuke müstiline meka, kus emme tihti hõrgutisi ostis. Kasvõi kartulisalatit. See oli küll sihuke loterii, vahel oli hea, oli herneid sees ja puha, vahel olid ainult suured kartulikuubikud majoneesiga. Kuidas kunagi. Aga jah, piparkoogilõhn tegi alati selle päris jõulutunde.

Teine lõhn, mis alati toas pidi olima, oli muidugi päris kuusk. Olgu nii raadakas kui tahes. Üks aasta kuivas kuusk radiaatori ääres nii kõveraks et oli rohkem noorkuu-kujuline. Aga mis sellest, sidusimegi sunniku pesunööriga radiaatori külge kinni et ta päris ümber ei kukuks. Ah et miks ta just radiaatori juures seisma pidi? Selle pärast, et mujal kui akna all polnud me pisikeses Mustamäe korteris ruumi.

Ameerikas elades olen kohanud Californias männist pügatud "kuuske", sihuke hästi lopsakas ja püramiidikujuline, pehmete okstega, millele raskemaid ehteid riputada ei saagi. Floridas müüdi hoopis mingeid tundmatuid nuustikuid, mis aerosoolvärviga natuke rohelisemaks pritsitud. Tuletas meelde kroonupoiste jutte, kuidas Nõukogude armees tuli muru vahel rohelisemaks värvida ja lund valgemaks. Enne Potjomkinite visiite.

Jõulud on alati olnud üks mu lemmik-aegasid. Eestis elades oli veel see ekstrakaif, et tehti midagi, mis keelatud oli. Pühavaimu kirikus jumalateenistusel juhtumisi 7. keskkooli õpetajatega kokku sattudes teesklesid mõlemad, et ei tunne ega märka. Pealegi said lapsed siis nii jõulu- kui näärikingitusi.

Nüüd on tore kaasa elada mu oma laste ootusärevusele, koos kodu kaunistada ja piparkooke võõbata. Eesti traditsiooni kohaselt sööme pidulikku õhtusööki seaprae ja hapukapsega ikka 24. detsembri õhtul, mitte kalkunit 25. detsembril nagu ameeriklased. Ainult et kingitusi peavad lapsed küll jõulupäeva hommikuni ootama.

Häid pühi kõigile!

Laupäeval toimusid New Yorgi Eesti Majas tapatalgud, vabandust, Verivorsti Talgud. Vaatepilt oli verdtarretav. Kohal oli isegi New York Times fotograaf, kelle tehtud pildiseeria avaldadakse 15. detsembri paberväljaandes.

Verivorstid, need eestlastele pühamast pühamad ja ameeriklastele hirmuvärinaid tekitavad produktid on huvitav nähtus. Inglise keeles on nende konsistentsi nii iirlased kui inglased püüdnud leevendada, nimetades neid Black Pudding ehk Must Puding. Meie, eestlased kutsume neid just nimelt aga otse-tõlkes ehk siis Blood Sausage!!!

Nii põnev on jälgida ameeriklaste reaktsiooni kui seda traditsioonilist jõulurooga neile tutvustame. Ise nad küsisid!

Mina isiklikult lähen kohe sujuvalt üle teemale kuidas eestlased on üldse üks igati arukas rahvas ega taha tegelikult ühtegi jumalat vihastada - nii on suurimad ametlikud pühad Eesti kalendris nii ristiusklik Jõulupüha kui ka paganalik Jaanipäev.

Paganausk ehk inglise keeli Paganism ajab taas uued hirmujudinad ühe keskpärase jänki turjale - arvatakse, et tegemist on Saatana kummardamisega. Ju siis minu nali, et jah, Jaaniööl ohverdame süütuid neitsisid lõkke peal, aitab omalt poolt kaasa. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Olen pärinud selle psühholoogilisel huligaansusel balanseeruva huumorimeele oma lemmikõpetajalt professor Einar Laignalt, kes näiteks armastas jälgida inimeste reaktsioone, kui ta oma koduaias vihmasaju ajal meelega just siis vooliku võttis ja peenraid kastma asus.

Mul endal õnnestus verivorste teha kunagi Los Angeleses, sealse Eesti kooli juhataja proua Karin Nukk juures. Modru keerati ühes ilmatusuures potskus kokku, oli seal vist midagi lihapoolist ja tangu ja vajalikud sala-ürdid ja siis piece de resistance, lihuniku juurest toodud suur ämbritäis värsket verd. Looma oma, ma arvan.

Siis tuli kõigil osavõtjail käised üles käärida ja seda verist mösla hakata kokku mätsima. Kui mõni pahaaimamatu ameerika kõrvaltvaataja oleks meile peale sattunud, oleks küll kindlasti kabuhirmus politseile helistanud et näe, need Eesti mutid on mingit ebasoovitud isiku laipa tükeldamas. Või paganausu orgiat pidamas. Kui siis kogu see jõledus sai läbi muditud, tõi proua Nukk köögilauale metalltorni ja vändaga masina. Ja kausitäie soolikaid. Nõrganärvilistel ei tasu küll seda retsepti proovida.

Või vanatüdrukutel. Sest nagu igati viks ja viisakas proua Nukk rõõmsasti selgitas, tuleb need tühjad soolikad tõmmata sinna vorstimasina toru külge "nagu paneks kondoomi peale, noh!"

Head isu!

P.S. Proua Riina Sõrra poolt jäädvustatud New Yorgi Eesti Maja selle aasta vorstikesi saab vaadata siit!

Poodides on jõuluvidinaid müügil olnud septembrist saadik. Kõik, mis roheliseks ja punaseks võõbatud, läheb letti.

Tänupühade järgne Must Reede on aasta suurim poodlemispäev. Must sellepärast, et siis minevat poodide sissetulekud rehnungiraamatutes punase tindiga kirjutatud kahjumitest musta tindiga kirjutatud kasumitesse.

Suurtes ostukeskustes peavad nüüd talvise ilma eest siseruumidesse varjunud tervisekõndi haarastavad pensionärid maad jagama lahinguvalmis šoppajatega. Eestis korraldatakse nüüdsel ajal ka vist mingeid Hullusid Päevi ja Osturallisid, mil osa rahvastikust arvab olevat igati loogiline, et paari krooni-euro-dollari säästmine on tohutus rahvasummas tunglemist ja nii mantlinööpide kui oma väärikuse kaotamist väärt. Paljud poed avavad uksed kell kolm hommikul ja isegi siis on juba paljud inimesed järjekorras, valmis turvameestega ja teineteisega maadlema.

Eks siinmaal ole see parasjagu eksootiline sport ja annab võidutunde, kui suudad endale kahmata sajadollarilise televiisori, mis harilikult maksab 120 taala. Või olles esimese viiekümne seas, saad näiteks tasuta pajalapid. Ma täiesti mõistan neid. Omal ajal sai ju ka tundide kaupa pikkades sabades seistud ja siis võidukalt näiteks hügeenisidemite või majoneesiga koju naastud.

Paar päeva hiljem, kui suurem melu veidi maha rahunenud, käisime meie ka perega suurel šoppamisreisil. Tulemuseks oli terve suur kärutäis lelusid: Barbie'sid ja autosid ja hüppenööre ja puslesid ja lauamänge. Loodetavasti toovad need natuke helgust ja jõulurõõmu Camdeni varjupaiga lastele. See heategevuslik organisatsioon on tegutsenud üle kaheksakümne aasta ja kuigi asub Aafrika-Ameerika linnaosas, saavad sealt abi kõik vajajad, rassist ja religioonist olenemata.

Teiseks traditsiooniks on viia meie maakonna loomade varjupaika suured kotid koeratoitu. Meie kaks pereliiget Brutus ja Cassius on sealt adopteeritud. Ei kujutaks ilma nendeta elu ettegi. Tore, et on olemas organisatsioon, kes nii vahvaid elukaid peale paarinädalast ülalpidamist magama ei pane, vaid teeb kõik, et sobilikud pered otsida. Brutusega kohtusime kolm aastat tagasi juhuslikult, Cassiust läksime ise otsima, et Brutusel mängusell oleks.

Soovin ka kõigile kaasmaalastele nii siin- kui sealpool ookeani vähemalt jõulude puhul mahategemisest ja ärapanemisest pisut pausi pidada ja hoopis midagi endast anda. Väga hea tuju teeb.

Olen hetkel nati tõbine ja kuna ma olen harjunud alati vahemalt kolmkümmend asja korraga tegema, siis niisama voodis lebada ja kuuma teed lürpida tundub mõttetu aja raiskamine.

Võtsingi siis läptopi ette ja hakkasin mõtlema, et isegi haige olemine on Ameerikas ja Eestis nii erinev. Jänkid usuvad in the magic pill ehk tableti mõjuvõimesse. Kui kõrv valutab, võtad kõrvarohu tableti. Kui kurk valutab, võtad kurgutableti. Kui peale lähedase inimese surma kurb oled, võtad antidepressiooni tableti. Kui laps pärast kilogrammi kommide söömist ja 16-tunnilist tulistamisest videomängus on liiga hüperatkiivne, siis antakse talle maharahustamise tablett.

Eestis, vahemalt sada aastat tagasi, kui mina veel seal elasin, oli meditsiinis populaarne täpsem lähenemine - kui kõrv valutas, pandi sutsti kõrvatilkasid, haige kurgu puhul võeti öökima ajavat siirupit ja joodist kurgumääret alumiiniumist supilusikavarre ümber keeratud vatiga jne. Ehk siis kohe kurja juurele lähemale, mitte suure ringiga kõhu kaudu. Oli täitsa okei vahel kurb olla ja suure lahinaga patja nutta.

Püsimatud marakratid saadeti õue ringi kargama ja kui see ka lolluste tegemisele piiri ei pannud, siis kulus üks vitsalahmakas marjaks ära. Kui ma ise laps olin, ja seega absoluutselt sõnaõiguseta oma elu üle otsustada, siis iga külmetushaiguse puhul keetsid ema ja vanaema kokku mingi roppjubeda laari kuuma piima mee, aloe, sooda, taruvaigu, tärpentiini, hanerasva ja tont teab mis möglaga. Ja käskisid suure kruusitäie ühe hingetõmbega ära juua. See kokteil oli nii jube, et ehmatas jalamait lapse terveks ja pani lausa anuma, et homme kooli tagasi saadetaks. Parema meelega teeks terve päeva matemaatikakontrolltöid ja istuks lõpmatuseni tühja kõhu korinal Tiia Loitme koorilauluproovis, kui ainult seda jubedust uuesti jooma ei peaks! Või ihukõrvetavaid ja karvasid mahavõtvaid sinepiplaastreid taluma.

Laste sõnaõigusega ja üleüldse üleliigse demokraatiaga seoses meenub ka see, et miljonites Ameerika kodudes kordub igal hommikul järgmine stseen: "Kallis Johnny, kas sa tahad kornlfeikse või šokolaadihelbeid või röstitud oahelbeid või kaneelisuhkruhelbeid või puuviljahelbeid või meemaisivanilja helbeid? Piimaga või jogurtiga või poolrasvase piimaga või rasvavaba piimaga? Kas viilutatud banaanidega või maasikatega või vaarikatega? Kas kollaste või punaste vaarikatega?"

Mu Eesti lapsepõlvekodus hõikasid vanemad "herkulopuder on valmis, hakka kohe sööma!"