Jaanipäev (4)

Et me Ameerika Jaanipäev ikka võimalikult koduselt tunduks, mobiliseerus sääskede armee täie võimsusega. Ning kui välikaminas lõkke süütamiseni oli jäänud vaid paar minutit, asendus neljakümne kraadine leitsak suure raske äikesevihmaga. Õnneks loitsid peenramaa servale rivistatud tõrvikud ilmast hoolimata. Abikaasa viis sashlõki grillimise ja värskete maisitõlvikute röstimise eduka lõpuni suure vihmavarju all.

Päris peo-meeleolu tõid endaga kaasa pesuehtne metsmarjade Koskenkorva ja kallid külalised Soomest. Riitta lapsed näevad välja kui Benettoni reklaam, tõmmud eksootilised nunnud maailma kõige helesinisemate silmadega. Soome ja India võrratu kombinatsioon. Riittaga tutvusin 1999-l aastal ülikoolis. Sattusime kõrvuti graafilise disaini klassis arvutite ette. Olime varem põgusalt suhelnud inglise keeles, kuni biograafilise lehe ülesandes kirjutasin suurte trükitähtedega ekraanile "Mina". Riitta küsis sellepeale, et mida ma seal soome keelele nii sarnaselt kirjutan. Edaspidi suhtlesime ainult soome keeles. Paar aastat hiljem kolis ta tagasi Soome, kokku saame ikkagi vähemalt paar korda aastas. Loodan, et meil kõigil on paar sellist head sõpra, kelle puhul geograafiline distants ei loe. Iga kord uuesti kokku saades jätkame täpselt samast, kus viimane kord pooleli jäi. Märkisimisväärne on see, et Riitta abikaasa, India-Ameeriklane, räägib nüüd ladusalt soome keelt. Ehk tuleb kasuks see, et mõlemad on elukutselt õpetajad ja mõistavad positiivse integreerumise tähtsust.

Kuna vihmane ilm ei lase meil aias mõnuleda, süütan toas kõik olemasolevad küünlad ja nii saab Jaanipäev siiski elusa tuleleegi saatel veedetud. Raadio Elmar arvuti versiooni kaudu mängib taustamuusikaks Eesti estraadi paremik. Täitsa südamelähedane süldikas! Lõõbime Riittaga meestele, et enamus ameeriklastel on Jaanipäevast vale arusaam. Selle asemel, et lõkketulel neitsisid ohverdada, on tõeline eesti ja soome traditsioon hoopis pea täis juua ja siis kas vastu puud kihutada või järve uppuma minna. Kes nii kõva vend ei ole, see vähemalt põletab tallad üle lõkke hüpates, et siis ülejäänud suvi karkudel komberdada.

  

Huvitaval kombel ei meeldi mu soome sõbrannale vürtsikilud. Arvasin, et see maitse-elamus on kõigisse skandinaavlastesse geneetiliselt kodeeritud. Mina igatahes lasen mõlema suupoolega hea maitsta. Küll aga kiidavad kõik mehe pruulitud koduõlut. Vaatan, kuidas laudkond teist-kolmandat portsu värske maasika ja vahukoore torti nosivad ja naudin meie pesuehtsat internatsionaalset Jaanipäeva. Ilusat suve kõigile!

Kommentaarid
dish, 02:11, 25. juuni, 2012
"Lõõbime Riittaga, et enamus ameeriklastel on Jaanipäevast vale arusaam."
Miks peaks ameeriklasel mingist aborigeenist üldse mingit arusaama olema? Polüneeslasest, jakuudist, estist? Et pea ju. Piisab, kui bakalaureuse lõpetab ja ühiskonda sulandub (muide, sama trend on ka Euris ja Jappis)... Huvitaval kombel ei meeldi mullegi vürtsikilu ülisoolane maitse, kuigi olen elupõline tallinnlane ja konservi peal üles kasvanud. Atlandi heeringas on mahedam ja suupärasem.
19:16, 30. juuni, 2012
Kuna meil oli ka jaanipäev väga vihmane, siis möödusid jaanid tubaselt.
Tore on lugeda, et head Eesti traditsioonid elavad igal pool, õnneks aitab sellele kaasa ka interneti-imemaa.
Tallinna kilude neelud sain siinset lugedes:))
hehee, 21:09, 30. juuni, 2012
ma olen alati ka kuulnud, et vürtsikilu peeetakse heaks suveniir-piduroaks, mida võõrastele Eesti tutvustamiseks pakkuda, kuid siiani pole isiklikult väga palju fänne leidnud... aga ei kurda..siis olengi ise need üksi kinni pistnud:)
Piret, 20:26, 6. juuli, 2012
soomlastele meeldib rohkem see ansjoovise tüüpi kilu, magusama maitsega, meie kilu on liiga vürtsikas neile. skandinaavias üldse meie moodi vürtsikulu ei sööda. neil on kõik magus, hapukapsad, kilu, heeringas, jne.
oled sa talle verivorsti pakkunud? soomlased söövad seda aastaringselt putkadest kesklinnas..soomes siis.
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Ave Ameerikas
Jänkidemaale kolisin suurest uudishimust 1990. aasta kevadel. Olen Ameerika sõna otseses mõttes ühest rannikust teiseni läbi rännanud. Kui disainiõpingud Californias UCLA ülikoolis läbi said, peatusin pikemalt Texases ja Floridas, kuni peatusin lõpuks idarannikul - vesi tuli vastu. Leiba teenin fotograafina, aga ma ei usu, et pilt on alati väärt tuhat sõna. Vahel juhtub ikka nii kummalisi ja naljakaid asju, et peab kirjutama. Nii sündiski mu blogi.

Rehviinfo