Miks on looduse poolt nii seatud, et see kes norskab, jääb alati esimesena magama? Olen hetkel kohustuslikus komandeeringus ja mu toanaaber on nääpsuke naisterahvas, kes norskab nagu astmaatiline kaugsõidukapten. Planeerisin terve öö, kuidas oleks kõige efektiivsem teda padjaga lämmatada. Aga arvatavasti ei kõlaks see hästi mu resümeel, nii vähkren unetuna oma superluks hotelli asemel ja ärkan hommikul uimasena.
Olen vist juba varem maininud, et sügisel ja kevadisel hooajal täidavad mu ametialase kalendri pingelised pikad fotosessioonid koolides ja lasteaedades. Töö pole just kõige kreatiivsem, kuid pidev palgatšekk tasuv. Nii jääb suvi mu enda jaoks, aiamaal kõplamiseks, lastega rannas lebotamiseks ja mind ennast huvitavate projektide tegemiseks.
Kahjuks tähendab Ameerika suurima fotofirmaga Lifetouch Studio koostöö tegemine aga seda korporatiivset kumbajaad, kus peab teeskelema, et oled kohutavalt huvitatud firma käekäigust ja muudkui püüad end täiendada. Esimesel õhtul tuli meil riietuda oma lemmiksporditiimi riietesse ja kuna mul endal sihuke asi puudub, haarasin kapist mehe jalgpallisärgi ja nii sai minust Mihkel Roosi rivaal. Igavad loengud teemadel, mis siililegi selged, näiteks sellest, kuidas klient on kuningas. Kuidas paremini esindada Lifetouch stuudiot? Miks on professionaalne välimus oluline? 
Meie hotell on Marylandi rannaluidetel, akna all mühisevad Atlandi lained ja vaadet maalivad muinasjutulised pilvetriibud. Loengud ja seminarid algavad kell seitse hommikul ja lõppevad õhtuses pimeduses. Teisel päeval ei pea ma enam sellele ajuloputusele vastu ja hiilin auditooriumist viieks minutiks rannaliivale.
Jalutan inimtühjas rannas ja hingan mere soolast õhku sügavalt sisse. Ma kohe ei ole teps mitte paigal istumiseks, tuimalt kaasa noogutamiseks ja hurraa-teamworki jaoks loodud. Olen üksik hunt. See ei ole ülbus, ma lihtsalt tean oma võimeid ja mulle meeldib iseseisvalt töötada. Meeskondlik hasart pole mulle kunagi eriti istunud. Ise teen ja ise vastutan.
Vastumeelselt longin hotelli tagasi. Õhtusel banketil ulatatakse mulle diplom Kogu Idakalda Territooriumi Kõige Suurima Läbimüügiga Fotograafile. Ja mingi keskmise järgu ametnik teeb hiljem privaatselt tasakesi märkuse, et peaksin edaspidi oma paberimajandust täpsemini vormistama.
Tõsi ta on, ma ei viitsi kunagi kõiki seitsetsada lahtrit täita. Teen ainult olulise. Nii, nagu mina ise seda heaks arvan.
"Hooajati täidavad mu ametialase kalendri pikad fotosessioonid koolides ja lasteaedades."
Jaa-jaa! Aga et pead seejuures professionaalset välimust etikettima? Miks on üldse ametimehe professionaalne välimus oluline? Kas pilditeravus ja kompositsioon polegi enam määrav... Tänapäeva maailmas pole see vist tõesti enam esmane.
Ameerika passidele sobivad pildid on erinevad EU nõuetest.