Tualettpaberi-ingel (6)

Kaubanduskeskuse parkimisplatsil jahivad autojuhid vabasid kohtasid nagu šaakalid tallekesi, tasa ja targu, aeglaselt hiilides... Situatsioonis, kus eri suundadest lähenevad kaks autot äsja lahkunud sõiduki asemele, võidab see, kel nahaalsust rohkem. Targem ei anna järele, vaid pressib end vastvabanenud kohale täie jõuga. Viisakam autojuht jääb õnnetult ringi tiirutama ja järgmist platsi lantima.

Poele lähenev galantne härrasmees haarab kärmelt ukse käepideme järele, et siis ise end esimesena sealt läbi pressida. Muidu viisakas vanamammi laseb täie rauaga mu varvastest ostukäruga üle ja puhiseb vabanduse asemel, et miks ma tal jalus koperdan. Ülekäigurajast kihutab BMW punase tule ajal üle, stereost üürgab tänavale "Püha öö". Kabuhirmus jalakäijad paiskuvad kahele poole kui Punase Mere lained. Jõuluaeg on käes!

Pole paremat aega kodus pere keskel muust maailmast eraldumiseks. Ahjus auravad proovi-hapukapsad õunte ja porganditega. Et optimaalne retsept ja küpsetamisaeg jõululaupäevaks fikseerida. Nii olulist einet ei saa ometi saatuse hoolde jätta. Ja piparkooke tuleb aina juurde küpsetada, sedamoodi kuidas päkapoisid neid salamisi ära krõbistavad. Igapäevased valged küünlad on vahetatud pidulike punaste vastu, harmoneerudes punaste jõulutähtedega. Imelik, kuidas tasapisi on punane värv mulle meeldima hakanud, just jõulude aegu. Aga punaseid nelke ei kannata ma siiani. Nõukogude aja lapse alateadvuslik antipaatia.

Jõulupäeval viin ka kanadele ekstramaiuspalasid, vanavanemate kombe kohaselt. Ja laotan nende kuuti uued värsked heinad. Tuleb tänulik olla kõigile pudulojustele.

Jõulupuu on meil igal aastal päris kuusk, mille tippu ehib vanema poisi esimeses klassis meisterdatud tualett-paberirullist ingel. See šedööver on nüüd juba vist kümme aastat vana. Luitunud ja lopergune, aga hindamatult kallis.

Skype'i teel videotšättisin just vanematega, leppisime kokku jõululaupäeval taas eetris olla. Jumal tänatud moodsa tehnika eest, see virtuaalne koosolemine leevendab pisutki koduigatsust.

Soovime kõikidele eestlastele kogu maailmas ilusaid rahulikke jõulupühi ja õnnelikku uut aastat!

Kommentaarid
dish, 02:24, 20. detsember, 2011
Kirjeldad New Yorgi olupilti kogu reaalsuses? Teed enne päris-jõuluõhtut ahjupraega peaproovi? Ja miski on luitunud ja lopergune, siiski hindamatult kallis? Mnjaa - oled üks traditsionalistist perfektsionist! ...Muide, juurdelisatud foto stiilis "mu pere ja ja muud loomad" on tehtud heas stuudios, näen. Las ma oletan: 200 otse, 500W küljelt. Aegsäri 125, ava 11 (oleks 8, näeks mõne tegelase rihmapandlagi ära!) ...Ilusaid jõulupühi ja õnnelikku uut aastat sullegi, Ave!
Piret, 11:13, 20. detsember, 2011
Kena pere, midagi pole öelda, kutsad ka nunnud.
kris, 22:26, 20. detsember, 2011
Vaga kena perepilt, Ave. Koike head teile.
Rändur, 12:03, 21. detsember, 2011
Sügisel reisisin USA-s poolteist kuud ja sõitsin läbi 5000 miili. Vastupidiselt autorile keegi marketites ennast esimesena ustest sisse ei pressinud,keegi varvastelt üle ei sõitnud, keegi ei puhisenud,vigisenud ega pahandanud. Ka liiklus oli viisakas,parklates oodati rahulikult kuni koht vabaneb,sõelumist ridade vahel tuli üks kord ette ja sellegi võttis politsei rajalt maha. Võid sõita kiirtee ääres 70 miili ,et näha tee äärde visatud paberitükki või muud prahti. Tallinna tagasi tulles ja linnas sõites oli 2 päeva hirm naha vahel. Siis hakkasin harjuma.
Ilmselt ma liikusin kohtades ja seltskondades,kes harjunud teisiti käituma.
ww, 12:12, 21. detsember, 2011
kuule Rändur, Ave kirjeldab ju jõuluaegset liiklust ja ostuhullust, mitte igapäevast elu
WW-le, 12:36, 21. detsember, 2011
Viisakad inimesed on viisakad alati ja igal pool,kus nad viibivad.
Aga ära põe - ma rääkisin vaid naljakatest ja kummalistest juhtumitest. Nii nagu Avegi.
Kommenteeri
Olen tutvunud reeglitega ja võtan vastutuse oma sõnade eest
Ave Ameerikas
Jänkidemaale kolisin suurest uudishimust 1990. aasta kevadel. Olen Ameerika sõna otseses mõttes ühest rannikust teiseni läbi rännanud. Kui disainiõpingud Californias UCLA ülikoolis läbi said, peatusin pikemalt Texases ja Floridas, kuni peatusin lõpuks idarannikul - vesi tuli vastu. Leiba teenin fotograafina, aga ma ei usu, et pilt on alati väärt tuhat sõna. Vahel juhtub ikka nii kummalisi ja naljakaid asju, et peab kirjutama. Nii sündiski mu blogi.

Rehviinfo