(ÕL online on ikka täiega alla käinud! Vähe sellest. et ei toimetata ega maksta raha õigel ajal, nüüd isegi juba ei edastata artiklit. Carte blanche, nagu ütles vanameister Urmas Ott omal ajal)
blogidelugemise kõrval tuleks ikka avarama mõtlemise ja pilguga olla. Super, Ave! Sõnu polegi vaja. Mõni plaksutaks käsi ja kukuks kommima sellisel puhul, kui vigane tekst ja juurdelisatud pilt kokkusobimiselt nagu siga ja kägu.
Sellesuvise koolinoorte peo kujundasid andekad õpilased koos oma tublide õpetajate- juhendajatega ise. Nii rongkäigu kolonni pea, kui lauluväljaku väravad, puhkealad jm olid tgl laste looming, ka võimalusel teostus. Nii oli ühelt koolipoisilt ka idee istumisalustes, mis olid ka umbes 5 cm kõrgusega ristpuupalgist lõigatud kettad, lisanduseks ka stiliseeritud rahvuslikud ornamendimotiivid. Peol oli neid näha palju nõlvakul istujate kasutuses ja mujal muruplatsidel. Koolipoiss sai ehtekojas tänuüritusel ka tunnustuse. Tore ja lihtne idee ju, metsa meil ka veel natuke on!
Jänkidemaale kolisin suurest uudishimust 1990. aasta kevadel. Olen Ameerika sõna otseses mõttes ühest rannikust teiseni läbi rännanud. Kui disainiõpingud Californias UCLA ülikoolis läbi said, peatusin pikemalt Texases ja Floridas, kuni peatusin lõpuks idarannikul - vesi tuli vastu. Leiba teenin fotograafina, aga ma ei usu, et pilt on alati väärt tuhat sõna. Vahel juhtub ikka nii kummalisi ja naljakaid asju, et peab kirjutama. Nii sündiski mu blogi.
Mõni plaksutaks käsi ja kukuks kommima sellisel puhul, kui vigane tekst ja juurdelisatud pilt kokkusobimiselt nagu siga ja kägu.