Maailma lõpp jäi jälle tulemata! Ei tea, kas osatäitjate haigestumise, suure liiklusummiku või mõnel muul mõjuval logistilisel põhjusel. Noh, mis siis ikka. Paneme vanaviisi täie rauaga edasi.
Pisike šokk tabas mind täna hommikul sellegipoolest. Ei, olgem ausad. Šokk oli üsna mastaapne. Olin peegli ees juukseid hobusesabapatsi sättimas, et aias toimetama hakata, kui märkasin, et pealael turritab üks imelikku värvi karv sõnakuulmatult otse püsti. Nagu Teletupsu antenn. Uurin siis asja lähemalt. Ou... mai... gaad... Mu esimene hall juuksekarv! Või ehk ei olegi? Ehk olen ma juba kaua aega peast hallikirju, blondiinil ju seda raske märgata? Tõmbasin mittesoovitud tulnuka raksti juurega välja ja oleksin äärepealt rituaalselt küünlaleegil ära ka põletanud. Paadunud optimistina turgatas aga halli karva asemel pähe hoopis mõte, et mis siis ikka. Tunnen end ikka mitte üks taks üle kakskümmend kaks ja asi ants.
Üks ontlik keskealine mammi poleks ometi paar nädalat tagasi peale pikka tööpäeva neljatunnist autoreisi ette võtnud, et Rammsteini kontserdile minna ja siis paar tundi hiljem taas tööle naasta. Kontsert oli mega. Tuld ja tõrva ja testosterooni pritsiti kogu raha eest. Muuseas, vallalistel neidudel, kel raskusi poissmeeste kohtamisega, minge Rammsteini kontserdile! Seal on meeste osakaal 50 ühe naisolevuse kohta, nii et midagi peaks ikka leidma.
Kuna Izod keskuse iga parklakoht maksab 30 dollarit, otsustasime end ühte autosse pakkida. Pisikesse, kolmele-neljale inimesele disainitud sportautosse mahtus meid täpselt kuus. Mina pikuti kõige üll, paari kolleegi sõbra süles, keda ma varem kohanud polnud. Sedasi saab ruttu tuttavaks.
Rammstein plaksutati kaks korda lavale tagasi. Peale kontserti pidime parkla katusel tund aega ootama, et liiklusummik vaibuks. Meie kõrval oli õnneks üks maastur superhea saundsüsteemiga, nii trampsime Rammsteini taktis edasi ja manustasime natuke B-vitamiini vedelal kujul.
Kui siis lõpuks oli meie kord auto liikuma panna, sulges juht võtmed suures erutuses kogemata pagasnikusse. Pidime edasi passima ja ootama turvameest, kes siis lukksepa kutsuks, et see kiilu ja pika traadiga autoukse lahti urgitseks, et saaks nupuga pagasniku avada. Siis mul küll tekkis korraks selline aruka ja viisaka kodaniku moment, et no mida ometi, ma pean paari tunni pärast hommikul vara tööl olema! Mida te noored siis lõõbite ja lõkerdate. Õnneks läks see ruttu üle ja kõik 12 klouni kiilusid end pisikesesse mänguautosse tagasi.
Järgmine päev poissi koolist üles korjates vaatasin teisi mammisid nende maitsekates kostüümides ja kuulsin, kuidas nad kinnisvaraintresside üle arutasid. Tõdesin taaskord, et mul pole 99 protsendi oma eakaaslastega absoluutselt midagi ühist.
Perekonna viga, ma arvan. Geenides. Nii ei viitsi mu 72aastane ema tihtilugu omavanuste sõbrannade haiguslugusid kuulata ega Savisaare korraldatud pensionäride üritusi väisata. Paneb suvel hoopis kõrge kontsaga kingade klõbinal mööda Tallinna kunstinäituseid ja kohvikuid ringi ja talvel teeb Mustamäelt Pääskülani suure ringi suuskadel.
