California Blue (6)

Sõber Isiah naases äsja New Jersey'sse. Ta oli aasta otsa Ekuadoris pärismaalastele inglise keelt õpetamas. See oli tema elu esimene välisreis üldse. Ja ei möödunud nädalatki, kui ta taas lennukile hüppas ja täitsa lambist Californiasse põrutas. Maailm on üks väga huvitav raamat. See, kes ei reisi, ei pööra lehte.

Minu enda viimane reis mu kolmandale kodumaale ehk Californiasse oli nostalgiline. Sõber Davidil oli vaja, et keegi ta kasse valvaks, kui ta ise nädal aega kõrbes mediteerib ja päriselu seriaalide lavastamisest välja puhkab. Kuna kasside hooldamine on üsna kerge ja Davidi korter väga soodsas kohas täitsa Vaikse Ookeani rannas Venice Beach'il, võtsin tööpakkumise meeleldi vastu.

Los Angelesis möödusid mu Ameerikas asumisel olemise kolm esimest ja nii mitmeski mõttes kõige olulisemat aastat. Pealegi oli meid siin Kolm Musketäri. Kaks klassiõde elavad Los Angelesis siiani. Kõik kolm alustasime oma Ameerika-elu lapsehoidjatena. Mina Beverly Hillsis, üle tee UCLA ülikoolist. Kuna lapsehoidjaametiga kaasnes prii lobi ja ülalpidamine ning isegi oma auto, sai kogu palk õppemaksuks kulutatud. Nagu näha, tasus ära.

Heku on nüüd professor USC-is ehk Lõuna California Ülikoolis, Ky teeb karjääri pidevas tõusutrajektooris Warner Brothersi filmistuudios. Mina alustasin UCLA-s küll ruumikujunduse alal, kuid ametiks sai hoopis mu eluaegne hobi fotograafia. Nii ei tunnegi, et "käin tööl". Kõik kolm oleme ka täiskohaga emmed mudilastest teismelisteni. Kus tahtmist, seal viitsimist.

California-aeg oli ilus nagu filmis. Kavalere jätkus. Oli ju Idabloki neiu 90ndate alguses veel sama eksootiline isend kui Merekooli neeger 80ndatel Tallinnas. Rahanappuse tõttu aktiivne seltsielu ära ei jäänud. Nii näiteks käisime nooblites restoranides, aga tellisime ainult klaasi vett ja pisikese kausi odavat suppi. Kuklid olid tasuta. Küll nõukogude inimene juba oskab sitast saia teha!

Malibus J.P.Getty muuseumis toimusid tasuta kunstiajaloo loengud, tuli ainult helistada ja end nimekirja panna. Pärast loengut serveeriti tasuta juustu ja veini! Nii me patseerisime California tähistaeva all lossiaias, pokaal Pino Grigio't käes ja püüdsime salaja Van Goghi "Iiriste" maali käega katsuda, et millegi nii geniaalsega otsekontaki saada. Ja tundsime end peaaegu nagu California kaunid ja rohked.

Los Angeles on suures joones sama, mis 20 aastat tagasi. Ainult suurem. Filmidest tuttavad Malibu rannad ja liiklusummikud. Beverly Hills lopsakad palmialleed. South Centrali graffitikirjud seinad ja turvatrellidega aknad. Igiõitsvad tumelillad bogenvillea väänid. Ja kõige kohal lakkamatu tumehall suitsuvine.

Mu asukoht Venice Beach'il on hipide, rulapoiste ja muiduboheemlaste linnaosa. Rannas patseerivad päikseprillide ja nokkmütsidega penid, karvased kodutud prükkarid lällutavad lääbakil uriiniloikudes. Mustanahalised poisid üritavad oma räpi-CD-d müüa ja poseerivad meelsasti fotode jaoks. Rannaparkla on täis hipikaravane, tüdrukud maalivad käele hennat, karvased poisid tinistavad kitarri.

Ja kogu kontingendi kohal hõljub marihuaana lääge lõhn. See aine on nüüd Californias legaalne. On küll vaja "meditsiinilist põhjust", aga arste, kes retsepti kirjutavad, on jalaga segada. Sealsamas, Venice Beachi liivarannas. Näitisikud jagavad välja visiitkaarte ja kutsuvad konsultatsioonile.

"Ah et te ei suitseta kanepit? Aga no tulge ja teeme siis vähemalt Botox süsti!"

Parim diil, millest ma hea meelega lõpuks osa võtsin, oli ranna-massaaž. Mis sest, et nooruke Hiina poiss vaevalt litsentsiga terapeut oli, see-eest mudis ta mind andunult tund aega. Ta seletas, et kogu mu stress on just kannikatesse kogunendud ja sinna ta tuli ikka ja uuest innukalt tagasi iga lihasegrupi vahel. Nelikümmend dollarit igati hästi kulutatud.