"Ma armastan oma lapsi nii palju, et olen valmis laskma neil end vihata." Nõnda lausus kuulus Ameerika näitleja ja koomik Carol Burnett, kes ei kõhelnud oma narkomaanist tütart vanglasse visata, kuna see oli viimane võimalus teda uimastitest lõplikult võõrustada. Tol hetkel muidugi tundis tütar end petetuna ja vihkas oma ema. Aasta hiljem, täie kaine karske mõistuse juures, tänas teda oma elu päästmise eest.

Meenutan seda ütlust oma poistele, kui nad protesteerivad teatud kella-ajal magama minemast või vitamiine võtmast. Minu ülesanne pole oma laste sõber olla. Selleks on neil omavanused semud. Pole midagi raskemat, kui ebapopulaarne otsus langetada ja siis uste põmmutamist kuulata. Iga ema instinkt on rahu ja harmooniat säilitada. Aga ehk just sellise karmi ja vanamoodsa kasvatuse tõttu pole ma kunagi pidanud taluma piinlikke hüsteeria hooge, kui laps poes kommi vitriini ees röögib või restoranis endale laudlinatäie nõusid kaela tõmbab. Ja justkui võluväel olen nende sõber siiski, kellega nii rõõmud kui mured jagatakse. Sest nad teavad, et mulle võib kõik usaldada, olgu selleks algkooli juntsu liivakasti rivaalid või teismelise esimene armumine.

Aga mitte endast ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid sellest, kuidas minust sai nii tublide laste emme. Ma õppisin seda oma emalt. Suure vaevaga. Esimese poja puhul solvasid tema mitmed nõuanded mind väga. Mu ema kutsus minu kiindumust oma uude beebisse "ahvi armastuseks". See tähendas, et olin oma pojakesest nii sisse võetud ja seitsmendas taevas, et ei raatsinud teda kuidagi distsiplineerida. Kogu minu elu eesmärk oli roosa ja rõõmus laps, kes kunagi ei nutaks. Oleks tahtnud teda 24 tundi järjest süles hoida ja kussununnutada.

Pimeda muusiku Ray Charles eluloost kajastavas filmis on südant-lõhestav stseen, kus äsja pimedaks jäänud noor Ray toas eksleb ja ema appi hüüab. Tema ema aga jälgib oma poega tasakesi toanurgast, endal pisarad põskedel voolamas, aga ei vasta poja hüüetele. Ta tahab, et Ray õpiks ise kompamise abil oma teed leidma. Vot see on ema-armastus. Oma appi-tõttamise instinkti maha surumine, oma järglastele ise-hakkama saamise õpetamine.

Väiksena ei olnud ma oma emaga eriti lähedane. Olin issi silmatera. Tema ei riielnud, kui uued valged sukkpüksid puu otsa ronides ribadeks kiskusin. Issi lubas plikatirtsul terava taskunoaga puulusikaid voolida ja neile sütetel kuumaks köetud traadiga mustreid põletada. Issi lubas autot juhtides kümne-aastasel rüblikul oma süles istuda ja meie pere esimest Zhigulid Lahemaa kurvilistel teedel juhtida. Meie tegime rallit! Aastaid hiljem tunnistasid mõlemad, et soovisid poissi. Alataeadlikult saigi ehk minust lapsena tomboy, kelle lemmik leludeks olid Legod ja autod, ning keda siiani ei köida shoppamine ja spaades hängimine.

Väiksena karstin emmet. Tema manustas sõõrmeid põletavaid ninatilkasid ja riidles, kui ma koolist õigel ajal koju ei tulnud. Läks aastaid ja ise emaks saamist, kui taipasin, kui väga ta enne mobiilitelefonide ajastut mures võis olla, kui võsuke paar tundi teadmata kadunud on. Mulle endale ei tulnud see siis pähegi! Mustamäe lapsena, kes Tõnismäel eksklusiivses 7-ndas Keskkoolis käis, hängisime tihtipeale klassiõdedega tundide kaupa Toompea hubastes kohvikutes, enne kui number 2 trolli asemel lõpuks number 5-ga kodupoole loksuma hakkasime.

Ja siis saabus puberteet. Järsku oli vaja teise naise nõuandeid. Millal ja millist rinnahoidjat vaja? Miks pagana pärast kord kuus minu kehaga sihuke nõmedus toimub? Miks on naiseks olemine nii keeruline? Aidaa, issi! Jah, võime Teaduste Akadeemia fotolaboris edasi hängida aga kõik olulised elulised küsimused lahendan nüüd emmega. Nii sattusid mu huvi-orbiiti moeshow´d, kunstinäitused ja kohvikud. Õppisin ema käest minimaalsete vahenditega efektset garderoobi koostama, make-up´i tegema ja kuidas suures maailmas seltskonna-daamina käituda. Olgem ausad, see duaalsus figureerib minu elus siiani. Talvel olin emme linna-preili, suvel issiga Lahemaal vanaisa talus maaplika. Isegi nüüd Ameerikas elades naudin nii New Jersey kodukohas kanasita rookimist, kui New Yorgis suurlinna glamuuri.

Ajal, kui see artikkel trükki läheb, on mu 75-ks saav emme Türgis päikest nautimas. Tema eesmärk on igal aastal kuhugi uude kohta reisimine, kuna nõuka ajal oli see vaid unistus. Enamus tema samavanuseid sõbrannasid sisustavad oma elu arstide juures jõlkumise ja kitsarinnalise hädaldamise, teiste kadestamise ja kirumisega .Minu ema seevastu innustub uudest ideedest, endast noorematelt õppimisest ja elu pisiasjadest rõõmu tundmisest. Olgu selleks uus jazz plaat või äsja õide puhkenud sirel. Loodan, et ma ise ka kunagi nii entusiastlik ja nooruslik olen. Head Emadepäeva, kallis emme!

Nii oli, on ja jääb. Ja nii igal maal. Eestis pistab mõni vunts taskusse 10 miljonit ja suundub siis Brüsselisse.  USA-s alustavad onud iga nädal uut sõda, et oma taskuid täita. Tavalise, tööd rügava ja maksu maksva inimese ajab sihuke asi närvi. Seda muidugi juhul, kui ta tööst kurnatud ja olmemuredest muserdatud ajunatukeses mingit loogikavõimet veel üldse säilinud on.

Enamus muidumatsidest isegi ei kurda enam. Nagu kutsikad, kes liiga kaua peksa saanud. Ei urise enam, vaid värisevad ja vinguvad vaevukuuldavalt. Ja pissivad põrandale. Nii pakatab Eesti meedia artikitest, kuidas rohkem elektrienergiat säästa, selle asemel, et seda hindade lauslollust lõpetama kutsuda ja pimediad öid mõisade põletamisega valgustada. Kustutakse hoopis tulesid ja istutakse peeruvalgel. 

Jaapani teadlased aretavd sõna otseses mõttes sitast burgereid. Sitast saia ei tee, teab eesti vanarahvas, aga näe, uusi burkse küll.

Ameerika trendikad disainiajakirjad kajastavad mikrokortereid, kus kingakarbi suuruses keskkoonas nö. kõik elamiseks vajalik kompaktselt ja super kunstipläraliselt valmis on.

Köögikappi võib paigutada kalossid, elutoa diivan muundub voodiks, tualetipott tugitooliks. Hipid ja liberaalid plaksutavad vaimustunult ja usuvad kliimasoojenemise lollust ning arvavad, et kingakarpi elama asudes päästavad nad maakera.

Muuseas, kui keegi veel edastab mulle üleskutse kasutada jalgratast auto asemel, siis palun tulge ise kohale, et mu mitmesajakilost foto-atribuutikat oma seljas iga päev sadade kilomeetrite kaugusele transportida. Kella kuueks hommikul. Vihmasajus ja lumelörtsis.

Murdarv rahvast oskab loogiliselt üks ja üks kokku liita ning aru saada, et midagi on mäda. Nagu kirjutas George Carlin - "Kujutage ette, kui loll on keskmine kodanik. Ja siis saage aru, et pool rahvastikust on temast lollimad." Ja nii igal maal, nii USA-s kui Eestis.

Ma ei pea ennast küll eriliseks vaimuhiiglaseks, minu peamine tarkus on see, et mida rohkem ma õpin, seda rohkem ma taipan, kui vähe ma tean. Õnneks või õnnetuseks on mind aga õnnistatud loogilise mõtlemisega ja buddhismi uurimisest nopitud ideega, et kõike peab küsitlema.

Isegi kui Dalai Lama mulle midagi iskilikult ütleks, ei tohi ma seda teadvustada kui ainutõde, ma pean ise omadele järeldustele tulema. Neljadimensiooniline maailmavaade on võrreldav kuldkala olemasoluga. Kuldkala akvaariumis näeb oma keskkonda kolmes dimensioonis: üles, alla ja sügavuti. On vaja erilist kirgastumist, et tõdeda su akvaarium asub veel milleski suuremas dimensioonis .

Igalühel meist on oma rist kanda. Millegipärast otsustas Suur Jumal mulle anda Õigluse Tajumise. Suure Jumala all muuseas ma ei kujuta ette ei Allahit, Buddhat, Jeesust või misiganes nimega teie oma valitsejat hüüate.

Minu jaoks on see lihtsalt tõdemus, et eksisteerib midagi suuremat ja targemat kui mina ise.

Mind ei jäta ükskõikseks ükski ülekohus. Hiljuti parklas kriiskavaid teismelisi kohates küsisin, kas kõik on okei. Saades kinnitust, et klutid niisama omavahel ärplevad, sõitsin edasi. Kunagi pidin aga gaasiballooni piserdama ärpleva maniaki pihta, kes endast liiga heal arvamusel oli ja minust ning mu siis veel titevankris olevast poisist jalakäijate rohelise tule ajal üle sõita tahtis.

Eesti Vabariigi 95. aastapäev algas Ameerikas suure pauguga. Nimelt käisime abikaasaga lasketiirus kätt harjutamas. Igaks juhuks. Otse loomulikult heiskasime maja ette trikoloori ja soovisime armsale Eestimaale pikka iga. Nüüd rüüpan proseccot ja mõtisklen kodumaa suure juubeli üle.

Hiljuti on palju poleemikat tekitanud kodumaalt lahkujad ja kogu riigi jätkusuutlikkus. Mina olen optimistlik. Eesti on kestma jäänud nii paljude saatuse keerdkäikude kiuste, usun ja loodan, et mõne aja pärast tagasi vaadates raputame taas päid ja peame nentima, et ossa pagan, isegi meie endi korrumpeerunud valitsus ei suutnud meid siit maailmamunalt hävitada.

Eestlane on nagu umbrohi. Ta ei õitse suurte lopsakate troopiliste õitega, teda ei kahvata hallailmad ega kurna põud. Tasa ja salamisi kiratsedes kasvab ta aianurgas; igikestev, keskmiselt produktiivne ja mittemidagiütleva aroomiga, okkaline, kui talle valesti läheneda, aga imearmsate pisikeste habraste õitega, kui õieti vaadata oskad.

Kätlemise tseremoonia piltidele viskasin pealiskaudse pilgu. Ma pole küll eriline moefanaatik, aga kuna olen nii ERKI-s kui UCLA-s (University of California Los Angeles) moekunsti õppinud, pean ennast pädevaks hea maitse hindajaks.

Kleitide paraadilt jäi enim silma detail, et eesti naised peaks kõigepealt investeerima figuurile sobivasse aluspesusse, enne kui üldse peokleidile raha raisata. Hästi istuv rinnahoidja ja õiges suuruses vuplid on vundament, millele kogu look ehitada. Kahjuks oli paljud daamid kas rinnahoidja üldse koju unustanud või oli see vales suuruses. Nii oli mõnedel korpulentsematel ja vanematel daamidel tissid vöökohal lotendamas ja nooremad anorektikud kui lauaga löödud. Trikotaažkangas peaks üldse jääma ainult t-särkide ja beebide sipupükste jaoks, see ei kaunista ühtegi naist, kes pole ideaalproportsioonides. Kui kõhul on voldikesed või veenuse kolmnurk nii raseerimata, et see kõhust kaugemale turritab, võiks kanda mõnest paksemast kangast kleiti, mis kehakumerusi varjaks.

Samuti ei sobi presidendi vastuvõtule paljad lotendavad käevarred ja kortsus kaenlaalused - taaskord tuleks igal daamil pilk peeglisse heita ja ausalt konstateerida, kas paljaks jäetud kehaosad kaunistavad inimest või oleks need kaaskodanike ilumeele riivamise huvides viisakam kinni katta. Hästiõnnestunud kleidi ülesanne on kandjat kaunistada. Disainer ei tohiks kunagi oma klienti terroriseerida ja lihtsalt teda oma kreatiivsuse reklaamiks kasutada.

Õnneks ei märganud ma ühtegi meeskodanikku oma punnis õllekõhtu või lontis tagumikku liiga paljastavas frakis eksponeerimas. Jumal tänatud. Mõned härrased olid küll kahjuks kutsed segamini ajanud ja arvasid, et tegemist diskoõhtuga, kuhu fraki või smokingu asemel läikiv ülikond ja kunstkrokodillinahast kingad paslikud on.

Naiselikust õelusest ka üks isiklik küsimus: mis värvi on proua Klasi juuksed? Mind huvitab väga, mis oli värvipaki peale kirjutatud? Roosamanna? Inglise spanjel? Böfstrooganov? Mingi kollasepunaseroosakirju see asi igastahes oli. Selgituseks niipalju, et kurameerisin kunagi väga sügavalt Eriga lava taga Los Angeleses peale kontserti, kui ta Hollywood Bowlis sümfooniat dirigeeris. Meie suur armastus kestis vähemalt oma kümme minutit.

Ja veel, palun, kuulake mu nõuannet, kallis eesti rahvas! Kui keegi on otsustanud ballile tulla rahvariietes ja te olete oma mehe või naisega paaris koos, siis palun tehke seda mõlemad! Muidu jääb üldmulje nagu turist vabaõhumuuseumis, kelle undrukus rahvatantsija vastu tahtmist kinni krabanud on.

Poliitilise kommentaari peost katku ajal jätan seekord tegemata, see kõik siililegi selge. Pöördun ainult korraks presidendiproua poole sõbraliku soovitusega: nii nagu kuningannad ja kuningad kunagi targasti palkasid toitude maitsja, et keegi neid mürgitada ei saaks, oleks ehk hea mõte palgata maksumaksjate kulul stilisti degusteerija. Nii ei juhtuks järgmine kord, et Diori plagiaat läbi läheks ja et keegi tõemeeli suudaks soovitada peokingade asemele kabjad, mida arenenud riikides heal juhul ainult rannaplätude asemel kantakse. Ilusat pidutuju, juhhei!

Noh, maailma lõpp jäi jälle tulemata! Eks mõne aja pärast antakse teada uus kuupäev, siis teab uuesti tuletikke varuma hakata. Seniks aga keskendugem perele ja Jõulurahule ja lõpetagem vingumine! Nagu presidentki meid üles kutsus. Ju see näljaste irisemine segab nende jõulurahu ja hakkab, ausalt öelda, täiega närvidele käima.

"Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu..." Või vähemalt siirdu Soome ehitajaks või Iirimaale kalkuneid kitkuma. Kui veel paar aastat tagasi nahutati kõiki ekspatrioote ja välismaal töötajaid, siis nüüd peetakse hoopis neid kohtlasteks, kes ikka veel Eestis töötavad. Kõik targad rotid põgenevad uppuvalt laevalt. Kurb aga tõsi.

Täpselt nii nagu 90ndate alguses toimis suur osa ettevõtjaid, kelle eesmärgiks oli üleöö rikkaks saada, mõtlemata oma firmade jätkusuutlikusele ja ametialasele eetikale (tapeedikliistri vahvlid, anyone?), toimib nüüd Eesti valitsus. "Peale meid tulgu või veeuputus", on nende deviis. Ainult et... Kui kõik Eesti külad on välja suretatud ja kõik maksumaksjad välismaale emigreerunud, siis pole neil endil kellegi tulumaksudest elada. Aga noh, ehk on selleks ajaks kõik Eesti ettevõtted venelastele, hiinlastele, rootslastele maha müüdud piisavalt hea summa eest, mis garanteeriks muretu pensionipõlve mõnel mõnusal troopilisel saarel, kus varbad liivas, ananassi kokteili limpsida. Eestlaste südikus ja kangekaelsus on legendaarne. Nii on igati loogiline, et see, millega ei saanud hakkama ei Hitler ega Stalin, viidi lõpuks täide eestlaste endi poolt. Ja selle pärast peaks meil hea meel olema. "Kes tegi? Ise tegi!" nagu ütles onu Remus.

Jõulude ajal ja aasta lõpus on ikka tavaks eelnevale mõelda ja eksistentsialistlikult elu mõtte üle arutleda. Mind näiteks pani kana sitta rookides filosofeerima kasvõi sihuke pisisasi, et kui kristlased usuvad paradiisi, siis miks tiirutab Rooma paavst kuulikindlas autos? Või see, et kui nii ristiusklaste, musulmannide ja hindude deviis on "kohtle teist nii, nagu tahad, et sind koheldakse", siis miks laseme end välistest ja rituaalsetest erinevustest häirida? On keegi kuulnud ütlusest "Jaga ja valitse``??? Kui üks usu-sekt arvab, et jumalale meelepäraseks olemiseks on oluline näiteks naiste näolapi kinni katmine, teine sekt arvab, et hoopis olulisem on kõik on oma patud üles tunnistada ja iga neljapäev kala süüa, ja kolmas arvab, et kõige tähtsam on siiski kogu oma maine vara kirikule annetada, siis kas ei tekiks igas loogiliselt mõtlevas isikus küsimus, et ..... aga mis saaks siis, kui me kõik üksteist respekteeriks ja näeks läbi kunstlikult tekitatud barjääridest??? Siis tegelikult ei oleks meil vaja ei kirikut ega valitsust!!!

Saan nüüd kindalsti ema käest taas noomida, et miks ma vaevan end suurte ideedega ja Eesti rahvast mässule kihutan, aga see on geenide viga. Ebaõiglust pole meie peres kunagi sallitud ja ajakirjanikust vanaisa veetis selle eest omal ajal tasuta puhkuse Saksa vangilaagris. Ja kui sealt eluga tagasi sai, tahtis Stalin teda sellise ebainimliku saavutuse eest Siberisse kuurorti suunata.

Elu mõte ja asja idu tundub olevat selles, et elagem igaüks oma elu nii, kuidas paremaks arvame. Oma perekonna eest vastutamine ja ülalpidamine on prioriteet number üks. Patriootsus on arhailine nähtus. Miks peaksime hoolima riigist, kes meist ei hooli?

Ilusaid piparkoogihõngulisi Jõulupühi ja kirgastumist uuel aastal kõigile.

Juhtusin lehest lugema õõvastavat artiklit. Ei, seekord polnudki tegu pekstud koerte või koolilastega, juttu oli hoopis "moodsast kunstist". Jutumärgid on selle termini kohta kohustuslikud, sest päris kunstist, isegi halvast, magedast kunstist, on asi kaugel. Väga kaugel. Lausa nii kaugel, kui vanasti peldikud elumajast Eesti talu õuel.

Nimelt on Tartu kunstimuuseum teinud kultuurkapitalile taotluse toetada 1992. aastast pärineva Jaan Toomiku skandaalse installatsiooni ostmist 2000 euro eest näituselt "Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Jolki Palki jne jne". Originaal fekaalid olla tänaseks küll (loodetavasti) potist alla tõmmatud, ent konseptsioon ise olla igati 2000 eurot väärt. Kuigi selle 2000 euro potist alla loputamine oleks Eesti rahvale vähem solvavam. Peaks olema.

Ütlen ausalt, et olen moodsa kunsti suhtes alati ülimalt kriitiline olnud ja ei lange iga uue vaimusünnituse ees valimatult ekstaasi. Tihti teeb hoopis nalja, kui ülejäänud seltskond tähtsa näoga tühja lõuendi ees filosoofiliselt noogutab või "Sinine Diagonaaljoon Punasel Põhjal" kunstniku eksistentsialistlikku kriisi lahti püüab mõtestada. Muuseas, sellise maali pealkirja mõtlesin just praegu välja ja kasutasin metafoorina, aga ma üldse ei imestaks, kui selline haltuura kusagil näitusesaalis tõepoolest väljas ripub.

Selgituseks olgu öeldud, et pean ennast üsnagi adekvaatseks kunsti ja stiilide tundjaks, ainult praktilises aplikatsioonis pole ma nii andekas, kui sooviksin. Sellepärast fotograafiks hakkasingi! Ei tahtnud oma solberdustega kaaskodanike ilumeelt riivata. Maalimine ja joonistamine on jumalik anne, mida tehniliselt küll õppida võib, kasvõi näiteks Vana-Rooma marmorkujusid söega paberile kopeerides, nagu me Kunstiinstituudis tegime. Edasised maalikunsti ja disaini õpingud Los Angelese Ülikooli kunsti-kateedris olid põnev ja ilus aeg. Õppisin hindama, kui fantastiline anne on oma ideed paberile või lõuendile viimistleda. Sama jumalik, kui instrumendil mõne meloodia esitamine. Just seetõttu, tundes kunsti köögipoolt, solvab mind purki s!ttumine sama moodi, kui yoko-onolik mikrofoni röökimine ooperi aariaga võrreldes. Üks on talenditu ja sihilik publiku shokeerimine, teine aastaid lihvitud ja täiendatud tõelise ande edastamine.

Ega mul purki s!ittumise teema muidu nii aktuaalne polekski, aga mind kurvastab see, et ajal, mis Eestis lapsed nälgivad, pensionärid pimedas ja külmas istuvad jne jne jne jätkub riiklikul, maksumaksjate poolt rahastatud institutsioonil jultumust sellist s!tta kokku keerata. Võib-olla reageerin üle, ja kedagi teist see ei pahandagi?

Meenub seik mitme aasta eest, kui ma juba Ameerikasse elama olin asunud. Seisin väga pikas pileti järjekorras Tallinna sadamas, et Eestis puhkusel olles ka väike kiirvisiit Helsingisse teha. Olin viies-kuues klient kassa sabas. Ootesaali sisenes meeskodanik, kes järjekorda silmitses ja siis kindlal sammul kohe kassa akna ette marssis. Teatas kõva häälega ja kavalalt naeratades, et izvinjite, umenja tolko vapross. (eesti k. Vabandage, mul on ainult üks küsimus). Keskealine eesti naisterahvas taganes sõnagi lausumata viisakalt, oleks vaata et veel kniksugi teinud, ja lasi mehe enda ette. Tolko vapross muutus kohe pika müügitehingu vormistamiseks. Seda nähes sõimasin kodaniku oma vigases vene keeles korralikult läbi ja pöördusin siis oma ees seisva naisterahva poole: "Miks te tal ette trügida lasite?"

Naine kehitas alandlikult õlgu ja vaatas mind kurva näoga nagu peksta saanud peni. Kallid kaasmaalased – millal teil pähes!ttumisest villand saab?

Ootan huviga, millal eesti rahvas viimaks hangud haarab. Või sõnniku-hargid. Valget Laeva pole teil ka enam loota, need lähevad vahel "sügistormi tõttu" kolinal põhja.

On laupäev ja asusin just rabarberi kooki tegema, kui otsustasin arvutist korraks e-meile tshekata ja ennäe, emmelt saabus just teade, et olen kohe esimene. Raamatus,mis just ilmus. Pealkirjaks "Uued väliseestlased".

Mõnda aega tagasi võttis minuga kontakti üks selle projekti vedajaid Miina Saarna, kes palus, et oma Ameerikasse saabumise loo kirja paneksin ja paar fotot lisaksin. Ausalt öeldes, polnud ma eriti põnevil, sest selliseid palveid on saabunud varemgi. Põhiliselt üliõpilaste poolt, kes mingit retsensiooni või uurimustööd meist teevad. Väliseestlane on ju nii suhteline mõiste. Aga noh, tore, et meid ikka studeeritakse ja liigitada püütakse.

Mulle endale seostub väliseestindus siiani Stokholmi Eesti Maja kurjade pensionäridega, nende esimeste tõeliste väliseestlastega, kes sõja ajal paatidega Eestist põgenesid ja nüüd kiivalt ühte hoidsid, kõiki uustulnukaid kahtlaselt põrnitsedes. Sest kõik uustulnukad on ju kindlasti kas vene nuhid või Viru ärikad. Isegi mu enda vanatädi, keda ma 1987-l aastal oma elu esimese piiritaguse reisi ajal külastasin, palus kohe tagasisõidu laevapilet ette näidata, et ta ei peaks närveerima, et ma "ära karata" püüaksin.

Onu Oskar, kes Saksa armees teenis ja uhkustas sellega, et nii mõnelegi "venkule isiklikult kuuli keresse oli tõmmanud", kinkis mulle lohutuseks hõbedast kaelakee, ja sõnas, et kui ma tõesti kunagi "ära karata plaanin", siis andku ma natuke varem teada, et ta saaks ettevalmistusi teha.

Saabusin kodu-Eestisse tagasi emme ja issi juurde suure kergendusega. Ja suures meeltesegaduses oma esimese välisreisi üle raud-eesriide taha. Olin alles 18 ja igasugune ärakargamine oleks arvavasti üle jõu käinud. Aga ilus oli jõulude aegset lumist Stokholmi näha ja imetleda, kuidas inimestel oli lubatud avatult ja avalikult pühi pidada, jõulutähed ja küünlad igal maalilisel vanalinna aknal.
Eestis olid Jõulupühad siis ju veel suur tabu, ja ma väga vabandan, kui ma nüüd ise iidse pensionärina kostan. Aga see keelatud asjade kogemine oli tollal ühe nõukogude inimese suurim nirvana!

Tagasi maa peale. Väliseestlane New Yorgis võib olla mõni Eesti väikelinnast pärit dress-inimene, kes nüüd illegaalse ehitajana eputab. Või missimõõtu kaunitar, kes kunagi kellegile ei naerata. Aga ka see kõige eksootilisem olend  ja ausalt öeldes, mulle endale kõige sümpaatsem isend, selline harulane ja eksootiline indiviid nagu Jaanika Peerna, Kristiana Pärn, Joel Lindpere või Margus Hunt, keda kohtad kogemata ja kes ei pea ilmtingimata Eesti Majas takuses kampsunis lällamas käima, et oma pärandit propageerida. Ajavad vaikselt aga sihikindlalt oma asja, olgu selleks kunstitegemine või proffisport. Eestlaseks olemine on ainult üks detail nende muljetavaldavas resümees.

Aga tore siiski, et meid sedasi kataloogi pandi. Meil kõigil on oma lugu ja välja-rändamise teema on siiani aktuaalne. Ja seni, kuni inimvaenulik olukord Eestis edasi kestab, oleks ehk mõtekas kirjutada ka kõigi kodu-eestlaste lugu aegade raamatusse ülesse! Selline Eestlaste Punane Raamat ja välimääraja, kui pisikesest julgest inimharust, mis tuhandete aastate jooksul kõige kiuste On ja Loob ja Lehvitab; ja alles nüüd, paradoksaalselt, oma enda kauaoodatud riigi ajal, hääbub katastroofilise kiirusega.
Sitta nende jääkarude ja vihmametsadega. Save Estonia!!!

On ilus laupäeva õhtu. Kuuldavasti olevat päikene sel suvel Eestis üsna haruldane nähtus, kuid nüüd siras see küll veel kõrges kaares, kui me auto maanteelt sohu sõitis. Lombilisel kruusateel osavat slaalomit sõites juhib Külliki meid küla kultuurimaja-suuruse eramu juurde. Küllikist kiirgab positiivset energiat õhtupäikesega võidu. Meenutame, kuidas koos sai vahvleid küpsetatud ja telefoni teel poistega flirditud. Eksootilise brünetina oli ta mu esimene muusa, vapralt kannatades tundidepikkuseid fotosessioone, kui ma erinevate valgustuste ja säriaegadega eksperimenteerisin. Tema portreed on siiani mu mapis aukohal.

Toonekured aasal vaatavad päid pahaselt pöörates, kes need linna hilpharakad sumedat suveõhtut rikkuma on tulnud. Parkla täitub peagi paarikümne autoga. Toomas on lõpuks täitnud lubaduse, et mõnikord poisid ise klassi kokkutuleku korraldamise enda õlule võtavad.

Paari inimest polegi peale 1987. aasta juunikuud näinud ja poleks linnapeal ehk kohe äragi tundnud. Enamus poisse-tüdrukuid on aga täpselt samasugused kui Tallinna 7. Keskkooli ajal (nüüd Tallinna Inglise Kolledž).

Ei, tegelikult vahvamadki veel. Eriti poisid. Eks ole teada värk, et poistel läheb õitsema löömisega natuke kauem aega. Ega me ilmaasjata kaheksandas klassis 11. klassi poistega kohtamas käinud. Omavanused olid siis veel ikka liiga totud. Või häbelikud. Näiteks Tõnu, kes kui üks tasane tüüp kooli ajal alati kuhugi nurka ennast unustas, on nüüd muhedalt seltskondlik ja nagu me tüdrukutega üksmeelselt otsustame, täitsa kribitav! Marek on popp poiss nagu alati, blondidesse juustesse tekkinud hõbeniidid ei tee teda vanemaks mitte üks teps. Vahetu ja siiras nagu talle omane, kuulutab ta: "Pagan võtaks, ma olen teist kõigist jubedasti puudust tundnud!"

Mis mind muidugi kohe mõtlema paneb, et kuulge rahvas, te ju kõik elate siiani Tallinnas, miks te siis ometi tihemini kokku ei saa? Aga noh, eks me kõik ole hõivatud tööde, tegemiste ja perekondadega. Jaanika särab Evelinist uhkema patsisoenguga ja olen talle tänulik, et aitas mu meestele nii vahva paintball'i lahingu organiseerida. Just see tohutu energia ja organiseerimisvõime on aidanud pisikesest nööbipoest õmblustarvete empooriumi kasvatada, kapitalism kõige tegusamas ja positiivsemas mõttes. Oleks mul kübetki niipalju bisniss-vaistu ja pealehakkamist!

On huvitav märkida, kuidas rahvas peagi orgaaniliselt keskkooli-aegsetesse gängidesse grupeerub. Mustamäekad omatte jne. Kuna meie rahvas tuli ju Tõnismäele kokku üle Tallinna, määras elukoht ja trolli või liinibussi number suuresti selle, kellega suuremaks sõbraks said. Siiani ei mahu kuidagi pähe, et lõpetamisest juba 25 aastat möödas. Mõneti tundub siiani, et koolis veedetud aeg oli pikem, kui nüüdseks ära oldud aeg. Need üksteist aastat olid meie ühine lapsepõlv, piinav puberteet ja inimeseks kujunemine. Ameerika koolides sellist kambavaimu ei teki. Vähe sellest, et algkool (elementary school), keskmine kool (middle school) ja keskkool (high school) on omaette asutused, muutub klassi kooslus igal aastal samuti. St. A-klassi tuleb uuel aastal ports B-klassi õpilasi jne. Kuna keskkoolis on enamus aineid omal valikul, siis näiteks matemaatika klassis oled koos ühe seltskonnaga, prantsuse keeles teise kambaga jne. Pinginaabreid siin ka ei ole. Üksteist aastat koos kasvada enam-vähem täpselt sama 37 inimesega on üsna märkimisväärne.

Tüdrukud olid meil kenakesed alati. Nüüd, kus kõik oma enda stiili leidnud, on nad veelgi võluvamad. Kes kooli ajal natuke prisked, on nüüd saledad. Üks alati sale daam nüüd nii modellpeenike, et vägisi tahaks talle võileiba pakkuda. Vanasid fotosid vaadates, mis meil plikadel naerupahvakud esile kutsuvad, hõikavad poisid meie 80-ndate aastate keemilisi lokke vaadatas, et see olevat nii ilus olnud. Ju siis neile meeldis, et pea kogumahust üle 90 protsendi oli üks tupeeritud, lokitatud juuksepuhmas.

Toomas on kokku pannud pika laua, mis eestilikult toitude all lookas. Läheb üsna natuke aega, enne kui peale esimesi kätlemisi, kallistusi ja pokaalide kõlistamist seltskond lõpuks toitu tõstma hakkab. Et ilm on üsna kuum, jään majoneesise kartulisalati ees kõhklema. Maris, vaimuka ütlemisega nagu alati, kommenteerib, et see salat on nüüdseks vist küll iseliikuvaks biomassiks metamorfoosunud. Pasteet on ka ära sulanud, aga lusikaga seda saiale määrida kõlbab küll. Vein seevastu voolab ojadena. Iga kord, kui mu klaas tühjaks hakkab saama, ilmub galaktne Toomas kas-või õuest tuppa või kusagilt lossisügavustest ja ei luba mul nii ebadaamiliku tegevusega nagu veinipudeli liigutamine ise tegeleda.

Kohal on enamus kohalolijatest. See tähendab, sama tuumik, kes kõiki kokkutulekuid väisab. Mõjuval põhjusel on puudu Kaur, kes Lastevanemate Liidu peasekretärina lapsi liiga palju armastama hakkas, ja selle tõttu nüüd kõrgete müüride tagant tulema ei pääsenud. Sarnase tegevuse eest on karistust kandnud ka diplomaat Andrus. Kaks meie klassi tublimat õpilast.

"Jumal tänatud, et keegi teine viieline ei olnud!" hõiskab Toomas, kes ise õpetaja Niinemäe kirstunaelast ülikooli professoriks sirgunud on. Tallinna 7. Keskkoolis valitsenud omapärast õhkkonda ja dekadentsi on ilmekalt kirjeldanud paralleelikas Mihkel Raud oma raamatus "Musta pori näkku".

Tundub, et kõigil ülejäänud klassikaaslastel läheb elus hästi. Igaüks on leidnud oma tee. Elukutsetelt enamvähem fifty-fifty nii ärimaailma tegelasi kui ka loovaid talente. Lapsed on kõigil terved ja õnnelikud ja imelik mõelda - paljud juba keskkooli lõpetanud ja sama sinisilmselt maailma vallutama asumas kui me ise kakskümmend viis aastat tagasi.

Meie Euroopa turnee algas solvangute ja seaduserikkumistega. Kuna lennukeid vahetades oli Pariisis peaaegu terve päev aega ringi vaadata, sättisime kogu oma pagasi ehk neli ranitsa-suurust seljakotti hoiuruumi ja võtsime takso.

Teades prantslaste allergiat inglise keele suhtes, tervitasin juhti prantsuse keeles ja selgitasin, kuhu me sõita sooviks. Selleks oli armsate gurmee poekestega ääristatud Rue Cler Eiffeli torni lähedal. Taksojuht raputas pead. "Rüü Kleer," kordasin püüdlikult. Onu pööritas silmi, oli selgelt nördinud ja parandas mu hääldust. Pidavat olema hoopis "Rhüüüüüü Khleeejääeeeejr". Ja seda tuleb nii sügavalt kurgu põhjast põristada justkui püüaks suurt tatilärakat kopsudest välja köhida. Noh, nüüd olen sedavõrd siis targem. Eestlased on õnnelikud, kui välismaalane neile kasvõi "Tere!" oskab hüüda, frankofiilid pole rahul millegi vähema kui perfektse dialektiga.

Vaikset külatänavat meenutaval Rhüüüü Khljeeehhhrrril seevastu sattusin quiche'i tellima Vietnamist pärit teenindajalt, kes ise ka veel prantsuse keelt eriti sujuvalt ei vallanud. Temaga arenes meil lõbus vestlus, käte ja jalgadega vehkides. Peale piknikku ja lõunauinakut pargis tiirutasime ringi, kuni taas aeg lennuväljale tagasi tüürida.

Sedapuhku võtsime metroo RER-B rongi. Pariisi metroos peab automaatvärava avanemiseks sisestama pileti nii sõidu alguses kui ka peatusest väljudes. Sisse saime nagu lupsti, aga lennuväljal väljudes meile väravad ei avanenud. Omaarust olin küll kõigile õige pileti ostnud, isegi pisemale pojale täishinnaga, kuna ma polnud kindel, kas koolijuntsud allahindlust saavad või on see ainult sülelastele.

Peatus on täiesti automeeritud, see tähendab, et nii kaugele kui silm võtab ühtegi metroo töötajat näha pole, kellelt abi paluda. Püüame uksi lahti pressida. Tulutult. Noh, mis siis ühel nõukogude inimesel muud ikka pähe välgatab, kui et ronime üle! Mõeldud, tehtud. Poistel nalja kui palju. Õnnelikult piirde ületanud jään hetkeks viivitama, et juhul kui mõni turvakaamera on meie nahhaalset seaduserikkumist silmanud, saan kohale tormanud korravalvurile olemasolevad piletid ette näidata ja olukorda selgitada.

Mitte kedagi.

Suundume lennukile ja saabume Helsingisse. Annan taksojuhile Helsingi sõbranna aadressi ja vadistame terve tee Euroliidu mõttetuse üle. Mina oma Soome televiisorist õpitud tugevas Tallinna murrakus. Juht ei tee minu häälduse kohta ühtegi märkust. Hakkan end aina kodusemalt tundma.

Järgmisel hommikul laevalt Tallinna kilukarbi siluetti pildistades hoian kaamerat rohkem lääne poole, et pildile jääksid tuttavad tornid. Need kandilised kõrged karbid, mis panoraamile pürginud, mulle ei meeldi. Üllatuseks kuulen sarnaseid kommentaare paljudelt teisteltki reisijatelt, kes samuti tekile pildistama tulnud.

Tallinna äärelinna üüritud majas võtab meid perenaine vastu massaažiga. Tõesti ka. Nagu filmis. See hubane ökomaja suure aiaga tuli ise minu juurde. Nimelt ei otsinudki ma Eestis viibimiseks peavarju, plaanisime mu vanemate korteris elada nagu eelmistel aastatel. New Yorgi Eesti Maja kaudu jõudis aga minuni kuulutus, et on välja üürida maja kuuks ajaks. Nii kauaks meil seda vaja polnud, saime perenaisega kaubale ja nii saime meie koduks hubane elamine kolme magamistoa, kaminaga eluruumiga, modernse köögi ja saunaga! No mis sa hing veel tahad. Vestlust arendades selgus, et perenaine on massaaži terapeut ja pakkus lahkelt välja, et võib meid kohe reisiväsimusest vabaks mudida. Vot selliste asjaolude kokkujuhutmine paneb mind küll positiivse karma olemasolusse uskuma. Kui ikka vähekenegi pingutada, et õigesti elada, tulevad head asjad ise sinu juurde.

Kuna meie peres on valdavas ülekaalus meesterahvad, plaanisin kõigile poistele palju macho tegevust. On ju kõik juba mitu korda enne Eestit külastanud ja niisama Toompeal jõlkuda poleks neile enam sama huvitav kui mulle sentimentaalselt oluline.

Pealegi, nagu teada, ameeriklased endale palju puhkust lubada ei saa. Mõne firma nimekirjas olles saad maksimaalselt viis palgaga puhkuse päeva, mis maksimaalselt kasvab peale kümmet aastat kahe nädalani. Eraettevõtjad nagu me mehega mõlemad oleme - "kes ei tööta, see ei söö" - nagu laulus öeldakse. Nii ei võtnud abikaasa eelmisel aastal endale üldse vabasid päevasid, ja kuna nüüd sundisin teda lisaks reisikuludele kahe nädala sissetulekust ilma jääma, püüdsin ta puhkuse nii meeleolukaks muuta kui võimalik. Lennusadam, paintball'i lahing Männiku karjäärides, kardisõit Harkus, vibulaskmine Sagadi mõisas jne. läksid kõigile täiega peale ja meestel lõbu laialt.

Pole midagi toredamat, kui oma kallikesi millegiga üllatada ja siis nende naeruseid nägusid näha.

Minu enda üheks lemmikhetkeks oli osta Eesti Naise värsked väljaanded, kus trükimusta nägi kaks artiklit. Juulis "Armastades Ameerika mehi" (lisatud foto) ja Augustinumbris "Juurte juurde tagasi".

Aitähh kõigile sõpradele, kes mind kirjutama innustavad!

Ameerikat vintsutab viimase viiekümne aasta suurim põud. Meiekandis New Jersey osariigis on terve suvi olnud 30-40kraadine leitsak. Aegajalt on niiskus pea 100 protsenti ja see teeb asja veelgi hullemaks, olemine kui kuumas kasvuhoones. Tunned, kuidas õues lausa hapnikku ei jätku ja nii on enamus suvest möödunud kinnistes ruumides - konditsioneeritud jahedast autost konditsioneeritud tuppa.

Aias on muru kõrbenud pruuniks heinapuruks. Oataimed, mis igal aastal mühinal roheliseks džungliks kasvavad ja mu noorimat poega tema lemmikeinega varustavad, kiratsevad ja kolletavad. Lillede eest võitlen veevoolikuga relvastatult igal hommikul , aga varsti pean selleski lahingus loodusele alla andma. Kanad kaevavad end jahedama liiva sisse kui jaanalinnud, õnneks on nende aedik tammepuude all varjus. Isegi suuremad taimed nagu kuldvihm ja sirelipõõsad on närtsima hakanud ja lehed longu lasknud. Seda pole ma varem kunagi näinud.

Ainus asi, milleks selline põrgukuumus hästi sobib, on õues nööril pesu kuivatamine. Riputad terve masinatäie üles ja mõnekümne minuti pärast, kui uue portsuga tagasi tuled, on eelmine laar juba krõbikuivad. Isegi teksad ja paksud käterätid. Igati keskkonnasäästlik ja elektrit kokkuhoidev tegevus, mida paljud jänkid kahjuks ei harrasta. Lõbus vaatepilt pealegi, kuidas särgid ja vuplid tuules lehvivad, teevad aia korrakski värvilisemaks koolenud lillede asemel.

Eestis seevastu kallab vihma lakkamatult. Hea meelega teeks vahetuskaupa. Saadaks teile täpselt pool meie kuumakraadidest, teie pange pooled oma vihmapilvedest siia teele! Nii saaks mõlemil maal mõnus paarikümne soojakraadiga suveilm! Kahjuks ei tunne kedagi isiklikult HAARPi keskuses (High Frequenci Active Auroral Reserch Program), neile tegelastele oleks see pisike ilmategemine käkitegu.

Sel kevadel ostetud tibudest osutuks üks süsimust nunnu kukepoisiks.

Preagusest on temast sirgunud majesteetlik olevus, kelle sabasuled silleradavd paabulinnulikult roheliselt. Ja kukele kohaselt, äratab ta meid igal hommikul pool kuus ulja kiremisega. Meile endile see meeldib. Meie naabritele - kahjuks mitte. Kõik meie kanad paterdavad vabalt aias ringi terve päeva ja siirduvad vabatahtlikult õhtu saabudes kanakuuti. Igaõhtuseks traditsiooniks on nüüd aga saanud kukepoisi kinni nabimine. Viime ta garaaži ööbima, et varahommikune kiremine natuke rohkem summutatud saaks. Peagi saabuva Euroopa-reisi ajal ämm ja naabritädi muidugi sellist trianglit tegema ei hakka, nii pidime kukepoisile uue kodu otsima. Avastasin interneti kaudu Barnyard Sanctuary, www.barnyardsanctuary.org

Heategevuslik farm, mis võtab tasuta oma kostile kõik pudulojused, keda omanikud ükskõik mis põhjusel enam ülal pidada ei suuda. Pakkisime kukepoisi koerte transportimise puuriga minu maasturisse ja alustasime kahe tunnist retke põhja New Jerseysse. Kui kukepoiss vahepeatuse ajal kohviku parklas üürgama hakkas, vaatasin jõllitajatele vastu ja ütlesin: "Mul on jah kukk autos. Kas teil ei olegi? Siis on praegu kõige popim trend!"

Barnyard Santuarys tutvusime omaniku Tamala Lesteriga ja kõikide lindude, notsude, kitsede, jänkude ja lammastega, kes seal oma elupäevad turvaliselt mööda saadavad. Lindude ala valvab segavereline peni, kelle Tamala julmade omanike käest päästis ja omal kulul ta segi pekstud puusad terveks opereerida lasi. Saime teda, et kohalik toidupood annetab kõik realiseerimis tähtaja ületanud puu- ja juurvilja neile, selle asemel, et see lihtaslt prügikasti loopida. Rahaliselt toetavad farmi paljud heatahtlikud patroonid. Loomulikult tegime ka meie kopsaka annetuse ja plaanin edaspidigi nõu ja jõuga aidata. Kuigi meie ilus kukepoiss on nüüd hea inimese juures ja palju suuremas aias ringi paterdamas, kui meil hetkel võimalik, oli ikkagi nii kahju talle head aega ütelda... Ei jõua ära oodata, millal meie enda unistuste talukoht teoks saab, kus kõik loomad, linnud sama vabalt ja õnnelikult elada saaks! Ilma liiga lähedal elavate naabriteta.

Ilmateate kohaselt pole suuremaid muudatusi ega mahajahtumist meil veel niipea oodata. Ja kuna mägi Muhamedi juurde ei tule, peab Muhamed mäe juurde tulema. Ehk teisisõnu - asume varsti kogu kambaga kodumaa poole teele vihma nautima. Eriti kuna sel suvel täitub 25 aastat keskkooli lõpetamisest! Kes kellega meie eliitkoolist käib, kes kus minister on või kes prominentidest vahepeal pokri pistetud on, sellest juba järgmises artiklis!

Et me Ameerika Jaanipäev ikka võimalikult koduselt tunduks, mobiliseerus sääskede armee täie võimsusega. Ning kui välikaminas lõkke süütamiseni oli jäänud vaid paar minutit, asendus neljakümne kraadine leitsak suure raske äikesevihmaga. Õnneks loitsid peenramaa servale rivistatud tõrvikud ilmast hoolimata. Abikaasa viis sashlõki grillimise ja värskete maisitõlvikute röstimise eduka lõpuni suure vihmavarju all.

Päris peo-meeleolu tõid endaga kaasa pesuehtne metsmarjade Koskenkorva ja kallid külalised Soomest. Riitta lapsed näevad välja kui Benettoni reklaam, tõmmud eksootilised nunnud maailma kõige helesinisemate silmadega. Soome ja India võrratu kombinatsioon. Riittaga tutvusin 1999-l aastal ülikoolis. Sattusime kõrvuti graafilise disaini klassis arvutite ette. Olime varem põgusalt suhelnud inglise keeles, kuni biograafilise lehe ülesandes kirjutasin suurte trükitähtedega ekraanile "Mina". Riitta küsis sellepeale, et mida ma seal soome keelele nii sarnaselt kirjutan. Edaspidi suhtlesime ainult soome keeles. Paar aastat hiljem kolis ta tagasi Soome, kokku saame ikkagi vähemalt paar korda aastas. Loodan, et meil kõigil on paar sellist head sõpra, kelle puhul geograafiline distants ei loe. Iga kord uuesti kokku saades jätkame täpselt samast, kus viimane kord pooleli jäi. Märkisimisväärne on see, et Riitta abikaasa, India-Ameeriklane, räägib nüüd ladusalt soome keelt. Ehk tuleb kasuks see, et mõlemad on elukutselt õpetajad ja mõistavad positiivse integreerumise tähtsust.

Kuna vihmane ilm ei lase meil aias mõnuleda, süütan toas kõik olemasolevad küünlad ja nii saab Jaanipäev siiski elusa tuleleegi saatel veedetud. Raadio Elmar arvuti versiooni kaudu mängib taustamuusikaks Eesti estraadi paremik. Täitsa südamelähedane süldikas! Lõõbime Riittaga meestele, et enamus ameeriklastel on Jaanipäevast vale arusaam. Selle asemel, et lõkketulel neitsisid ohverdada, on tõeline eesti ja soome traditsioon hoopis pea täis juua ja siis kas vastu puud kihutada või järve uppuma minna. Kes nii kõva vend ei ole, see vähemalt põletab tallad üle lõkke hüpates, et siis ülejäänud suvi karkudel komberdada.

Huvitaval kombel ei meeldi mu soome sõbrannale vürtsikilud. Arvasin, et see maitse-elamus on kõigisse skandinaavlastesse geneetiliselt kodeeritud. Mina igatahes lasen mõlema suupoolega hea maitsta. Küll aga kiidavad kõik mehe pruulitud koduõlut. Vaatan, kuidas laudkond teist-kolmandat portsu värske maasika ja vahukoore torti nosivad ja naudin meie pesuehtsat internatsionaalset Jaanipäeva. Ilusat suve kõigile!