Üleeile oli New Yorgi Eesti Majas tihe päev.

Esiteks toimus mu sõbra Francis Taponi loeng. Francis on sihuke tüüp, kellele Harvardi ülikooli diplom osutus täielikult kasutuks ajaraiskamiseks, arvestades seda, et Wall Streetil rahapesu, vabandust, raha tegemise asemel otsustas ta mitu aastat tagasi kogu oma maise vara maha müüa, seljakoti selga vinnata ja mööda maailma reisima hakata.

Ainuüksi Ameerika mandri on ta neli korda servast servani jalgsi läbi kõndinud. Viimased paar aastat on ta Euroopas tuuritanud ja tänu oma prantsuse, tšiili ja ameerika kenadele geenidele ja galantsele olemusele võetakse ta tihtilugu pöidlaküüdiga auto peale, antakse tasuta süüa ja pakutakse peavarju.

Mul on olnud väga põnev teda konsulteerida mitmes Eestit puudutavas küsimuses. Kahjuks ei ole ta taganenud oma seisukohast, et Eesti kuulub Ida Euroopasse. Kes tema enda ja ta uue raamatu kohta rohkem teada tahab, või aitaks talle selgitada, et Eesti on Põhja Euroopa - palun võtke lahkelt ise otse ühendust via http://francistapon.com!

Pärast loengu ja raamatu signeerimise lõppu toimus küünalde süütamise tseremoonia märtsikuu küüditatute mälestamiseks. Eesti Maja president härra Toomas Sõrra luges ette siiani õudust ja kurbust tekitavaid fakte sellest sündmusest. Näiteks see, et enamik küüditatuist olid naised ja lapsed, noorim üheaastane tüdruk, vanim üheksakümnendais vanamammi. Kohutavad potentsiaalsed rahvavaenlased!

Paralleelina meenus mulle kohe, kuidas Ameerika TSA lennuväljal kästakse raugast invaliididel ratastoolist välja komberdada või aetakse imikutele käsi mähkmetesse, et "lennuturvalisust" tagada. Ühtegi terroristi sellise rõveda läbikompamise teel avastatud muidugi pole, aga ega see peamine eesmärk olegi. Ikka rohkem sihuke passiivne ajupesu, muidumatsidele koha kättenäitamine, et suur ja võimas riik võib sind kohelda, kuidas tahab. Ja lambakesed lähevad sellega innukalt määgides kaasa... Ajalugu kordub.

Eesti Maja miiting lõppes spontaanse hümnilaulmisega. Paratamatult tuleb rahvuslikust refleksist pisar silma. Melanhoolset olukorda leevendas see, kui keegi Viljandist pärit ehitustöölisest nahktagis kantpea kohe hümni lõppedes baari poole trügides mu varvastele astus. Ma väga vabandan, kui tegemist oli tuumafüüsikuga Tartu Ülikoolist.

Mu enda vabatahtlikust asumisele asumisest on tänaseks möödunud täpselt 22 aastat. Kummaline, et olen Ameerikas elanud üle poole oma eluajast. Eesti aeg tundub siiani pikem ja olulisem. Ameerika-aastad tiksuvad spontaanselt, ette planeerimata, päevakene korraga.

Kuigi pean kahjuks isiklikel põhjustel loobuma väga ahvatlevast ettepanekust "Talendid koju", millest kõnelesid nii Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves pisikeste pasteedi- ja lõhevõileivakeste kõrvale, kosutab mu hinge aeg-ajalt Eesti Majas omasugustega hängimine. Eriti, kui õnnestub maailmale taas natuke Eestit tutvustada. Soovitasin Francisele seal loeng korraldada ja reklaamida nii Skandinaavia Maja kui Läti Ühenduse kaudu. Aitäh, härra Sõrra, ürituse korraldamise eest! Eesti promomine on mu enda eralõbu. Olen küll Eesti Rahvuskomitee Ühendriikide liige, kuid millegipärast toimib otsene inimeste teineteisele tutvustamine hulga adektvaatsemalt kui mingi ümmarguse jutu puhumine poliitilistes parameetrites.

Paljud tuttavad vanatädid Eestis heidavad siiani ette, et "õige eestlane elab Eestis". Ometi innustab mind iga hetk, mil olen ameeriklasele soovitanud Eestit külastada või tuttavaid ärimehi Eestisse investeerima sundinud. Francis, muuseas, kirjutas oma Facebooki-lehel mulle "Sina rokid! Sa tegid Eesti ürituse tõeks ja kõik mu raamatut osteti ära."

See ei ole kiitlemine, see on fakt. Tagasihoidlikkus on kõige hullem ehteestlaslik pidur, mitte voorus. Olen ise selle kompleksiga aastaid võidelnud. Aeg on kõigil eestlastel sellest aru saada. Kui te mingis asjas ruulite, siis kuulutage seda maailmale! Ärge taanduge punastedes müürilillena seina äärde, ohates "ah, mis nüüd mina..."! Tunne oma tugevust ja kuuluta uhkelt "Mina!!!"

Kuidas me muidu kestma jääme?

Miks on looduse poolt nii seatud, et see kes norskab, jääb alati esimesena magama? Olen hetkel kohustuslikus komandeeringus ja mu toanaaber on nääpsuke naisterahvas, kes norskab nagu astmaatiline kaugsõidukapten. Planeerisin terve öö, kuidas oleks kõige efektiivsem teda padjaga lämmatada. Aga arvatavasti ei kõlaks see hästi mu resümeel, nii vähkren unetuna oma superluks hotelli asemel ja ärkan hommikul uimasena.

Olen vist juba varem maininud, et sügisel ja kevadisel hooajal täidavad mu ametialase kalendri pingelised pikad fotosessioonid koolides ja lasteaedades. Töö pole just kõige kreatiivsem, kuid pidev palgatšekk tasuv. Nii jääb suvi mu enda jaoks, aiamaal kõplamiseks, lastega rannas lebotamiseks ja mind ennast huvitavate projektide tegemiseks.

Kahjuks tähendab Ameerika suurima fotofirmaga Lifetouch Studio koostöö tegemine aga seda korporatiivset kumbajaad, kus peab teeskelema, et oled kohutavalt huvitatud firma käekäigust ja muudkui püüad end täiendada. Esimesel õhtul tuli meil riietuda oma lemmiksporditiimi riietesse ja kuna mul endal sihuke asi puudub, haarasin kapist mehe jalgpallisärgi ja nii sai minust Mihkel Roosi rivaal. Igavad loengud teemadel, mis siililegi selged, näiteks sellest, kuidas klient on kuningas. Kuidas paremini esindada Lifetouch stuudiot? Miks on professionaalne välimus oluline?

Meie hotell on Marylandi rannaluidetel, akna all mühisevad Atlandi lained ja vaadet maalivad muinasjutulised pilvetriibud. Loengud ja seminarid algavad kell seitse hommikul ja lõppevad õhtuses pimeduses. Teisel päeval ei pea ma enam sellele ajuloputusele vastu ja hiilin auditooriumist viieks minutiks rannaliivale.

Jalutan inimtühjas rannas ja hingan mere soolast õhku sügavalt sisse. Ma kohe ei ole teps mitte paigal istumiseks, tuimalt kaasa noogutamiseks ja hurraa-teamworki jaoks loodud. Olen üksik hunt. See ei ole ülbus, ma lihtsalt tean oma võimeid ja mulle meeldib iseseisvalt töötada. Meeskondlik hasart pole mulle kunagi eriti istunud. Ise teen ja ise vastutan.

Vastumeelselt longin hotelli tagasi. Õhtusel banketil ulatatakse mulle diplom Kogu Idakalda Territooriumi Kõige Suurima Läbimüügiga Fotograafile. Ja mingi keskmise järgu ametnik teeb hiljem privaatselt tasakesi märkuse, et peaksin edaspidi oma paberimajandust täpsemini vormistama.

Tõsi ta on, ma ei viitsi kunagi kõiki seitsetsada lahtrit täita. Teen ainult olulise. Nii, nagu mina ise seda heaks arvan.

On igati tore kuulda, et Teeme Ära initsiatiiv kogub aina jõudu. Tagasihoidlikust prügikoristuskampaaniast on kiiresti sirgumas riiklik liikumine. Alles hiljuti anti ideele julgustust lausa ministri tasandil, soovitades inimestel metsa minna. Ja ise küttepuid hankida.

Perearstid soovitavad patsientidele rohkem pealehakkamist, ja ise end iidse talupojatarkuse Google'i abil diagnoosida. Parem oleks üldse, kui igavuses vaevlevad vanurid haigeks hakkamise asemel läheksid vabatahtlikult asfalti panema või lehmi lüpsma. Paras füüsiline koormus ja miinimumdieet on parim ennetus kõiksugu tervisehädade vastu.

Olles sedasi lahendanud küttekulude kasvu ja arstide koormuse probleemi, võiks sarnast ideoloogiat laiendada ju igale elualale. Näiteks politsei ja kohtusüsteem. Initsiatiivi juba rakendati äsja Mustamäel, kus majaelanikud teolt tabatud kaablivarga omavoliliselt keldrisse sulgesid ja politsei saabumist ootasid. Miks mitte aga pätile kohapeal selle sama katkirebitud kaabliga mitu head sirakat paljale tagumikule mõõta. Politsei oleks selle väljakutse asemel saanud tegeleda mõne olulisema asjaga. Ebapiisavate karistusmäärade kohta on kaua nurisetud. Milleks riskida ohvri mõnitamist kaabakale antud paariaastase tingimisi karistusega, parem kohe täie toobiga torusse anda!

Muidugi jõuaks sellise mõtlemisviisiga ka püramiidi tippu - kui rahvas ise kõik eluks vajaliku ära teeb, siis miks on vaja valitsust? Ise teeme, ise otsustame. Milline kokkuhoid tavakodanikule, eelkõige närvikulult, kui ei pea ennast enam bürokraatiale ja paberimajandusele raiskama! Ja nagu vanasõnagi ütleb, kus sa ikka nalja saad, kui ise ei tee...

Millised on lugejate ettepanekud, kuidas ise ära panna? Vabandust, ise ära teha?

Mulle saabus ootamatult palju palveid hapukapsaretsepti kohta. Olen sellest tähelepanust meeldivalt meelitatud, aitäh! Jõululaua jaoks muidugi nüüd liiga hilja, aga vana-aastaõhtuks küpsetatud hane juurde sobivad samuti! Seda retsepti on täiustatud ja kohandatud mitme põlvkonna jooksul ja eks igal perel ole omad nipid.

Minu hapukapsad käivad nii, et võtad suure raske malmist (castiron) nõiakatla pliidi pääle, käristad seal natuke pekki ehk peekonit, nii et rasv sulama hakkaks, siis laod köömnete ja riivitud porganditega segatud hapukapsaid ja natuke vett, tambid maha kinni ja siis ahju podisema, kaane all.

Temperatuur ehk nii 300 Fahrenheiti ringis vist. Aeg-ajalt vaatad, et midagi kärssama ei lähe, kui vaja, lisad vett. Natuke paned näpuotsaga suhkrut ka juurde ja kamaluga jõhvikaid. Ja siis lased sel pajal aeglaselt podiseda, kuni hapukapsad on muutunud läbipaistvateks. Sorry, ma ei tea täpseid mõõduühikuid, kõik mu retseptid käivad sedasi et natuke ja kamaluga...

Head kokkamist ja õnnelikku uut aastat!

Kaubanduskeskuse parkimisplatsil jahivad autojuhid vabasid kohtasid nagu šaakalid tallekesi, tasa ja targu, aeglaselt hiilides... Situatsioonis, kus eri suundadest lähenevad kaks autot äsja lahkunud sõiduki asemele, võidab see, kel nahaalsust rohkem. Targem ei anna järele, vaid pressib end vastvabanenud kohale täie jõuga. Viisakam autojuht jääb õnnetult ringi tiirutama ja järgmist platsi lantima.

Poele lähenev galantne härrasmees haarab kärmelt ukse käepideme järele, et siis ise end esimesena sealt läbi pressida. Muidu viisakas vanamammi laseb täie rauaga mu varvastest ostukäruga üle ja puhiseb vabanduse asemel, et miks ma tal jalus koperdan. Ülekäigurajast kihutab BMW punase tule ajal üle, stereost üürgab tänavale "Püha öö". Kabuhirmus jalakäijad paiskuvad kahele poole kui Punase Mere lained. Jõuluaeg on käes!

Pole paremat aega kodus pere keskel muust maailmast eraldumiseks. Ahjus auravad proovi-hapukapsad õunte ja porganditega. Et optimaalne retsept ja küpsetamisaeg jõululaupäevaks fikseerida. Nii olulist einet ei saa ometi saatuse hoolde jätta. Ja piparkooke tuleb aina juurde küpsetada, sedamoodi kuidas päkapoisid neid salamisi ära krõbistavad. Igapäevased valged küünlad on vahetatud pidulike punaste vastu, harmoneerudes punaste jõulutähtedega. Imelik, kuidas tasapisi on punane värv mulle meeldima hakanud, just jõulude aegu. Aga punaseid nelke ei kannata ma siiani. Nõukogude aja lapse alateadvuslik antipaatia.

Jõulupäeval viin ka kanadele ekstramaiuspalasid, vanavanemate kombe kohaselt. Ja laotan nende kuuti uued värsked heinad. Tuleb tänulik olla kõigile pudulojustele.

Jõulupuu on meil igal aastal päris kuusk, mille tippu ehib vanema poisi esimeses klassis meisterdatud tualett-paberirullist ingel. See šedööver on nüüd juba vist kümme aastat vana. Luitunud ja lopergune, aga hindamatult kallis.

Skype'i teel videotšättisin just vanematega, leppisime kokku jõululaupäeval taas eetris olla. Jumal tänatud moodsa tehnika eest, see virtuaalne koosolemine leevendab pisutki koduigatsust.

Soovime kõikidele eestlastele kogu maailmas ilusaid rahulikke jõulupühi ja õnnelikku uut aastat!

Ilm on ilus ja taevas taevakarva sinine. Tundub, et valdav osa Tallinnast on tulnud end randa praadima. Külg külje kõrval nagu sardiinid õlis.

Jalutame emaga Pirita rannas veepiiril Merivälja poole. Liival astumiseks palju ruumi pole. Korraga hüppab meie ette tumedapäine pruunisilmne noormees ja teatab aktsendiga vene keeles, et tema lihtsalt peab minu ema portree joonistama. Kohe. Otsus vasturääkimisele ei kuulu. Oleme hetkeks jahmnud, aga kutt tundub olevat üsna ohutu, mapp kaenla all ja pliiatsid pihus. Tüürib meid vabamale platsile istuma ja mõne minutiga visandab meeleoluka portree. Olen natuke solvunud, et ta mind joonistada ei tahtnud. Aasta oli siis 1984. Ju mu üsna lapseohtu sihverplaat siis Kunstnikku nii väga ei lummanud, kui mu ema efektne välimus.

Mõni aeg hiljem kutsus Kunstnik meie pere oma ateljeesse külla. See asus Kadriorus mingi puulobudiku kinniehitatud balkonil, kus päevavalgus põrandalaudade vahelt vallatult vilkus ja vaadet alla tänavale eriti ei takistanud. Kartsin, et iga hetk kogu kambaga läbi hõreda põranda potsatame. Ruumi täitis suur voodi, millel mäletamistmööda kollasemummuline tekk. Oli ka vist taburet, riidenagi ja muidugi maalimistarbeid. Igati ehe boheemlase värk, ilma liigsete mugavusteta, mis loomingu laisaks teeks.

Askeetlikust eluasemest tingituna võttis Kunstnik vastu mu ema igati praktilise pakkumise ja ilmus paar päeva hiljem meie ukse taha Mustamäele, kaenla all ikka seesama suur mapp. Ja vannilina. Tont teab, kui kaua Kunstnik oli pidanud ainult õhust ja armastusest elama, nii sulistas ta kuumas vahuvannis ebaviisakalt kaua. Ema hõikas lõpuks läbi ukse ja küsis, et kas kõik ikka korras on. Oli küll. Lõpuks ilmus roosa ja rõõmus Kunstnik minu tuppa ja asus mind pastellidega jäädvustama. Pilt tuli sinine. Ja väga kollane. Olin alati kollasest värvist püüdnud eemale hoida. Ma ei omanud ühtegi kollast riidetükki ega kasutanud seda naiivset tooni kunagi interjööris. Kunstnik muutis mu arvamuse. Kollane tundus korraga täitsa okei.

Kui palun Kunstnikul oma ametlikku biograafiat selle artikli jaoks täpsustada, selgub et Ashot Jegikjan sattus esimest korda Armeeniast Eestisse viieks päevaks just 1984. aastal kammerorkestriga, et osaleda klassikalise folkmuusika festivalil Tallinnas. Ta mängis löökpille. Teisel päeval läks ta Eesti Riiklikku Kunstiinstituuti, et osta sealt - arvake mida??? - kollast õlivärvi! Airi Luik kinkis talle pool tuubi kollast värvi, mille eest on Kunstnik talle siiani väga tänulik. Reet Reidak tutvustas talle Tiit Pääsukest, kes kandis tollal ümmargusi prille. Ja nii algas Kunstniku lovestory Tallinnaga.

Ashoti sõnul lummas teda Eesti noorte vabameelsus ja kontseptuaalsus. Tänaseks on ta juba 14 aastat Eesti Kunstnike Liidu liige. Ashot Jegikjani maalimisestiili kutsutakse mummuismiks. Kunstnik selgitab mulle, et see on sama, mis kubism, ainult vastupidi. Minu isiklik arvamus on aga, et sellel on kindel esoteeriline seos esimese ateljee kollase-mummulise tekiga. Ashoti elulugu on hea näide sellest, kuidas uude kultuuri õigesti lõimuda. Ta tuli, nägi, armus. On siiani uhke armeenlane, aga armastab Eestit. Ta eesti keel on siiani armsalt konarlik aga see-eest igati entusiastlik. Omamoodi tiivustas tutvus temaga mind ennast paar aastat hiljem maailma vallutama. Olen siiani uhke eestlane, aga armastan oma uut kodumaad Ameerikat.

Keda huvitab Ashot Jegikjanist rohkem teda saada, palun külastage tema kodulehekülge http://web.zone.ee/ashotjegikjan/

Istun jalgpalliväljakul poisi trenni vaatmas ja olen sunnitud kuulama, kuidas mingi tädi jutustab kõva häälega ja väga detailselt oma hiljutisest operatsioonist.

Kuuldavasti eemaldati kogu emakas, mõlemad munasarjad ja üldse kogu kupatus. Ilmneb, et nüüd on ta sunnitud võtma hormoonpreparaate, mis tekitavad talle palju vistrikke. Igale poole. Operatsioon tehti vana keisrilõike armi kaudu. Tahaksin kangesti ringi pöörata ja paluda, et ta oma lõikushaavasid meile kõigile ikka näitaks ka. Kardan, et nii avameelne kui ta on, ei keelduks ta sellest mitte.

Ameeriklased on üks avameelne rahvas. Tihtilugu tahaks kõrvad kätega katta ja hüüda: "Liiga palju informatsiooni!" Näiteks ei tunne siin naised kunagi piinlikkust kuulutada, et neil praegu päevad on. See on justkui igati sobiv ja loogiline vastus, kui üldise käekäigu kohta küsitakse. Isegi võhivõõras inimene, näiteks näitsik poeleti taga, pööritab silmi ja kurdab, et nimmepiirkond valutab kuradimoodi ja hommikul andis tükk aega pusida, enne kui paistes kõhu ümber püksilukk kinni sikutada. Eestis elades ei olnud mul õrna aimugi, millal kellelgi sõbrannadest see igakuine nuhtlus parasjagu käsil, või õigemini, püksis oli, rääkimata siis võõrastest daamidest.

Kord restoranis einestades pidin söömise pooleli jätma, sest kõrvallauas võrdlesid kaks vanadaami oma kogemusi mingite haavandite paranemisel. Peale mõneminutist diskussiooni, kui mitu korda koorik ikka maha tuli ja kui palju sinna mäda oli alla kogunenud, olin ise valmis endast liiga palju päevavalgele tooma. Tagasitikkuva toidu kujul.

Olen täheldanud, et Eesti massimeedia on ikka veel vasikavaimustuses intiimelude kajastamisest. Kunagi oli erootika Maaja kaante vahele koondatud, nüüd pajatavad harilikud ajalehed tissimissidest ja tupega maalijatest. Rääkimata nö. staarkirjanike, staarmehhaanikute ja staarkoduperenaiste pajatustest, kes kellele ära pani, kes keda pani, kes kõige pandavam on ja muidugi, ära või taha keeras.

Mind seksiteema lähedaste sõprade-sõbrannade seltskonnas ei häiri, hea on vahel nõu küsida või mõne eriti vürtsika detaili õnnestumist teistelegi soovitada. Küll on aga üsna kohtlane seda kogu küla ees kuulutada või selleks lausa National Geographicu stiilis uurimusekspeditsioone korraldada. Seksi ja raha puhul tundub kehtivat reegel, et on need, kes räägivad, ja need, kes teevad.

Poliitika teemadel on aga paljud jänkid väga napisõnalised. Siin pole moes eriti hoobelda, millise partei poolt keegi hääletab. Parema meelega viiakse jutt pesapallile. Tabav kild väidab, et kui küsida, kas Ameerika kodanike kõige suurem poliitiline puue on teadmatus või apaatia, vastab enamus, et nad ei tea ja neid see ei huvita. Millise milliliitrise mahuga tampoone keegi kasutab või kui kohutava kõhulahtisuse talle tacod teevad, sellest aasitakse avameelselt. Mitte et ma küsisin.

Aeg JFK lennujaamas venib teosammul. Ootesaali valgub hordidekaupa igasuguseid inimesi, aga need on kõik valed inimesed. Trobikond hindusid, punased täpid otsaees. Suurte pakkidega pakistanlaseid. Sinna sekka mõni karvane hipi sandaalide sahinal. Air India on maandunud.

Ja järsku - kamp kahemeetriseid sinisilmseid blondiine! No nii, nüüd on siis lõpuks Finnair kohal! Hakkab kostma tuttavat soome- ja rootsikeelset vadinat ja silmangi pikka tuttavat kuju hoogsal sammul minu poole suundumas. Issi! Jooksen talle mütaki kalli tegema.

Lennuväljalt linna poole tagasisõit on talle juba omaette elamus, on JFK ju sihuke Saaremaa suurune maa-ala. Meenub, kuidas sõber Leho mõni aasta tagasi küllatulekut planeerides teatas lõbusalt, et "noh, saame siis lennuväljal kokku!". Pidin talle selgitama, kui kohutavalt oluline on siiski kindel kohtamispaik kokku leppida millimeetrise täpsusega, muidu võibki selles rahvaste paablis ja liiklussuminas teineteist otsima jääda, kui mobiiltelefon ei tööta.

Nii nagu isagi nüüd veenduda võis, on mulle juba igapäevaseks saanud vahemaad paljudele kodu-eestlastele Ameerika elustiili kõige kummastavam komponent. Tavaline trajektoor võrduks Eesti mõistes umbes sellega, et Tallinnast sõidan varahommikul Tartusse tööle, pealelõunal koju tagasi, siis korraks Rakverest poest läbi, ja Otepääle ärikohtumisele. Ja mõnikord nädalavahetusel paariks tunniks sõprade juurde Riiga õhtusöögile. Meenutan heldimusega endiseid aegu, kui mõnikord näiteks number 2 troll ei tulnud ega tulnud kooli juurde Tõnismäele liinirikke tõttu ja siis tuli jala niiiii kaugele Balti jaama number 5 peale vantsida, et lõpuks ometi kilomeetrite kaugusele Mustamäele koju saaks.

Tunnen end kui rekkamees. Igal hommikul hiljemalt poole kuue paiku istun rooli, hommikusöögiks termoses aurav kuum tee piimaga. Lülitan GPSi sisse ja masin hakkab aplalt maanteelinti neelama nagu näljane linnupoeg vihmaussi. Raadios mängib rokk. Need viis-kuus tundi roolis istumist kasutan telefonikõnede vastamiseks, võileiva söömiseks, meigi värskendamiseks ja ametialaste märkmete tegemiseks. Tavaliselt kõike samaaegselt. Eriti, kuna automaatkäigukastiga auto üks üsna igav asi on. Pagasnikus on lisaks fotoaparaatidele stuudiolambid, mitu kasti tehnikat, tekk, esmaabikohvrike, vihmavarjud kogu perele, joogiveepudelid, soolaseid küpsiseid, igaks juhuks vahetusriided ja poisi jalgpallivarustus. Ja suvel rannalinad ning talvel kelk. Ja lumelabidas.

Ei ole ime, et ameeriklased oma autodesse nii kiindunud on. Tegemist pole mõttetu fanatismi ja kinnisideega, et igal täiskasvanud pereliikmel oma auto ilmtingimata olema peab. See on elementaarne tarbeasi ja neis möödub suur osa meie elust. Välja arvatud New Yorgi ja teiste metropolide kesklinnades, kõnniteid siinmaal eriti pole. Vähemalt ei vii nad kunagi katkematult kodust tööle ja kooli. Suuremas osas Ameerikas puudub ka kasutamiskõlblik ühistransport, näiteks meie äärelinnast läheb buss kesklinna heal juhul neli korda päevas. Katsu siis sellise graafikuga tööl käia ja lapsi trenni viia. Kooli viib neid õnneks kollane koolibuss. Aga kuna sporditrennid toimuvad õhtuti ja koolist eemal, tuleb emmel ikka nende sohver olla.

Meie kandist ekskursioonidele suundudes oli isal huvitav jalakäijaid kokku lugeda. Kõige suurem rekord oli kaheksa inimest, sealhulgas onu, kelle autol bensiin otsa saanud ja lonkis too siis mannerg käes kurvalt bensiinijaama poole.

Ameerika liiklus on suurelt osal väga viisakas. Antakse teineteisele teed ja joondutakse reeglist, et targem annab järele. Nii ei kipu keegi võidu sõitma mõne vinnilise teismelisega, kes kummide vilinal ilmtingimata keset linna sinust mööda peab kihutama, et paari sekundi pärast punase tule ees sinuga kõrvuti peatuda ja kordab siis seda manöövrit veel kakskümmend korda. Algaja asi ja vasikavaimustus. Tihedas liikluses vasakpööret sooritada oodates peatub tihtilugu vastassuuna esmaõigusega auto, vilgutab tulesid ja kutsub, et "tule, ma lasen su läbi, muidu tekitad veelgi suurema ummiku ja ohtliku olukorra". Tänutäheks on siis viisakas vastu lehvitada. Nahhaale on muidugi siingi, aga see on erand reeglile.

Isa üritab küll mu juhtimis-stiili konstruktiivse kriitikaga suunata, aga ptüi-ptüi-ptüi - 21 aastat igapäevast staaži ühegi intsidendita nii Los Angelesi kiirteedel kui Manhattani virvarris rahustab ta lõpuks viimaseks Ameerika-päevaks sedavõrd, et julgeb vahel ka kõrvalaknast välja vaadata. Pean meelde tuletama, et lahkusin ju kodus nii noorelt, et mind kui iseseisvat täiskasvanud inimest nad eriti ei tunne. Eestist lahkudes polnud mul veel juhilubasidki. Autot juhtima õppisin suvetalu ümbruses Lahemaa tolmustel kruusateedel. Missin seda helebeeži Žigulid. Tore masin oli, kollaste lilleliste istmekatetega ja Leedust toodud merevaigust käigukanginupuga. Mis küll ükskord mu emale roolis olles tihedas liikluses pihku jäi. Õnneks istus isa kõrval ja vahetas käigukangi külge kahe käega klammerdudes seni käiku, kuni nad turvaliselt peatuda said.

Muuseas, naisautojuhtide anekdootide asemele on Ameerikas kõige hullemaks liiklejaks tembeldatud hiinlased. Neile meeldib ootamatult mitte millegi pärast pidurid põhja vajutada ja kiirteel möödasõidurajas teosammul venida. Kole muidugi sedasi üldistada. Ja ehk ei olegi hiinlased, on hoopis tšuktšid???

Fotol tüüpiline parkla Manhattanis. Maa on kallis ja nii nagu pilvelõhkujates mitu korrust inimesi üksteise üll, nii ka parklates autod ilusti riita laotud.

Kuigi ilmad on ikka idakaldalikult palavad, näitab kalender juba septembri keskkohta. Selle aasta suvi lendas mööda imekiirelt, jättes maha mitu ilusat mälestust.

Aeda sai mitu korda uut muru külvatud, niidetud ja kastetud, et see põrgukuumuses oma erkrohelist värskust ei kaotaks. Eestimaalt saabuva aukülalise jaoks istutasin majaesise trepi kõrvale lillekastidesse sinist salviat, valgeid pillergoone ja musti petuuniaid. On jah nüüd sihukesed lilled olemas, nii tumetintlillad, et tõesti paistavad mustad välja. Trikoloori lehvides jättis kogu kompositsioon igatahes isale hea mulje ja loodetavasti ütles ka lillede keeles, kui väga me teda külla ootasime.

Kogu maja sai seest ja väljast puhtaks küüritud nii põhjalikult, et paar pisikest ämblikku on minu peale siiani pahased. Punuvad oma võrgu nüüd just minu auto kõrvale, kuhu igal hommikuhakul silmanäoga põkkun. Aknad puhtaks pestud, särasid nad läbipaistvas hiilguses umbes päeva-paar, enne kui kutsud oma niiskete ninadega sinna taas triibud peale joonistasid. Noh, las olla. Eks nemad taha ka end vahel kunstipäraselt väljendada.

Suvi läbi sai kõik võimalikud ja võimatud antiigipoed ja täiturud läbi kammitud, antiiksinivalgekirjusid taldrikuid juurde otsides. Helena arvab, et seda Meisseni portselaniks kutsutakse. Olin pähe võtnud idee, et peolaud 60 inimesele tuleb just nendega katta. Kummutisahlitest päevavalgele tulnud esivanemate lauahõbe meenutas kõiki vanaemasid ja vanatädisid, kes mulle aegamööda neid aardeid pärandanud.

Tean iga eseme elulugu. Keerdkujudega kahvlit tarvitati ainult heeringamopsi vaagnal. Kõige suurem hõbelusikas oli alati kartulisalati kühveldamiseks. Veimevaka pitsiga ja pilutatud laudlinasid ei raatsinud aiapeo jaoks siiski tarvitada ja punase veini plekkidega riskeerida, nii tirisin õmblusmasina kapipõhjast välja ja vuristasin valgeid siidist linasid õmmelda. Allserva palistuse sisse õmblesin raskuseks vasest ühepenniseid. Kui tuuline ilm, ei lenda kogu kupatus minema. Mis parata, perfektsionisti moto on "karda kõige hullemat, looda kõige paremat, ole valmis selleks, mis tuleb".

Suur osa suvest kulus muidugi kleidi otsimisele, leidmisele, ümbermõtlemisele ja siis teise kleidi otsimisele, leidmisele ja ümberkohendamisele.

Peomenüü tellisime kohaliku grillmeistri käest. Nagu juba tavaks saanud suuremate sündmuste puhul, pruulis mees ise koduõlut, mida siis mitu päeva pudelitesse villisime ja oma firmamärgiga sildid peale kleepisime. Et jätkuks ikka pidulistele külakostiks kaasa ka võtta. Tordi tegi meie oma orgaanilistest pruunidest kanamunadest mehe hea sõber Robert Bennett, kuulus Philadelphia kondiiter, kelle hõrgutised katavad alati nii Eaglesi jalgpallitiimi kui Flyersi hokiklubi bankettide peolaudasid.

Meie valge šokolaadi ja vaarikaželeega torti kaunistasid martsipanist magnooliaõied, sest just selle ilusa puu juures olime otsustanud anda oma pulmavanded.

Kuigi viimasel hetkel hakkas vihma tibutama, olime ka selleks valmis. Tervet tagaaeda katsid suured valged peotelgid, mida valgustasid valged hiina laternad ja küünlasära. Mul olid veel lokirullid peas, kui esimesed külalised saabuma hakkasid. Magamistoa akna all kiiruga meiki peale pintseldades ei uskunud ma oma silmi, kui palju autosid meie väikesele tänavale saabunud oli. Klassiõed Helena ja Kristina lendasid lausa Californiast kohale, mõlemad esimest korda eemal oma tütretirtsudest. 35 aastat sõprust ja ühiseid mälestusi... Kolm musketäritari... Mul on elus väga vedanud.

Õues ootab mind mees, kes kolm aastat tagasi avas mulle ja mu poistele oma koduukse ja oma südame. On vedanud isegi sellega, et peale 13 abieluaastat ja sõbralikku lahutust saatis poiste isa meile mõlemale omapoolsed õnnesoovid.

Mulle meeldivad säravad asjad, ma ei saa sinna midagi parata. "Nagu harakale," nöögib ema mind sõbralikult siiani. Monotoonselt maavillane minimalistika ajab mind igavusest haigutama. Nii valisin hõbedased kristallidega rihmikud, mida jalga pannes loodan, et kohe kontsapidi murukamarasse kinni ei jää. Või kleidivolangidesse ei takerdu. Meenub isa jutustatud lugu oma emast, kes linnapreilina maale metsavahile mehele läinud, algusaegadel tippis ikka kõrge kontsaga kingadega lauta lehma lüpsma.

Jäänud on vaid paar minutit, et valged liiliad sinise lindiga kimbuks siduda, nagu vanatädi Selma oma 1930. aasta pulmapildil. Ma ei olegi pettunud, et vihma tibutab ja unistuste suveöö täiskuu nägemata jääb. Nagu tüüpiline jaanipäev - planeerid südasuvise peo ja ladistab hoopis vihma sadada. Vähemalt ei pea suusajopet selga panema.

Aiast hakkab kostma sõbranna Alexandra mängitud viiulihelisid. On aeg. Isa käe kõrval Stepheni poole kõndides valdab mind rahu. Justkui teeksin õige sammu. Kikivarvul, ettevaatlikult. Et kontsad niiskesse murukamarasse kinni ei jääks. Ja et ma enam kunagi ei komistaks.