Istun Helsinki lennujaamas, haukan musta kohvi kõrvale ema tehtud Hiiumaa rabarberikooki ning ootan järgmist lendu. Tunne on natuke kurb... ja natuke nagu ootusärev ühtaegu.
Just sai taaskord nägemist öeldud Eestile, ja nagu ikka, oldud melanhoolne liiga lühikese puhkuse pärast. Samas tuleb tunnistada, et patareid said laetud.
Hiljutist stressi sai kõvasti ravitud, küll sõprade seltsis, küll ohtra ringireisimisega. Magasin, oi, kuidas ma magasin! Vähemasti topelt igal öösel, võrreldes viimase aja keskmisega. Mitte et kõik viimase poolaasta keerdkäigud oleksid korraga lahenduse saanud - aga vähemasti on tekkimas ähmane tunne, et tunneli otsas ikkagi paistab mingi valgus. Ehk nagu Igor Mang aasta algul lubas - tulekul on aus aasta, ning vaid oluline jääb. Loodan ja usun, et see nõnda ongi.
Tegelikult hoopis tahtsin muidugi ära mainida emotsioone, mida kohtumine Eestiga sedakorda tekitas. Märksõnaks olgu "innovatsioon" ja "nutikad lahendused".
Kõrvaltvaatajana näib mulle nimelt, et Eesti on üks väike kaval riik, mille inimestel nupp nokib üle keskmise ja detailidele osatakse pöörata tähelepanu.
Näiteks - imetlusega proovisin toite väikestes armsates tänavakohvikutes, mille töötajate igast liigutusest õhkus tegutsemisrõõmu ja rahuolu oma äri üle. Olgu see Gahwa perekohvik Kärdlas või Rohelise Maja Kodukohvik Viljandis - milline suurepärase ja lihtsa supilõuna kogemus! Ja selliseid toredaid lihtsaid kohti leidus igas linnas.
Või siis kingitus, puhas küpsetamisrõõm minusugustele laiskadele: M&K Gourmet' siiruviiruline küpsisesegu purgis. Kui kaunisisulist purki on piisavalt imetletud ja käes keerutatud, siis kalla segu kaussi, lisa või ja muna, sega tainas kokku ja viska ahju. Tulemus viib keele alla!
Järgnevalt veel mõned eredamad värsked ohhoo! momendid:
- Teletorn:
Ehk täpsemalt, kõik need pisikesed ja suuremad vidinad, mis teletorni külatuse nüüd nii nauditavaks teevad. Külastajaga suhtlevad seened, millel on puutetundlikud ekraanid, Dolores Hoffmanni vitraazh ning humoorikas 3D film teletorni ründajast on vaid paljudest, millega värskelt uuendatud tornis meelt lahutada. Naljakal kokkusattumisel sai just paar päeva varem käidud Riia teletornis - võrdlusmoment oli eriti terav, sest Riias pole viimase paarikümne aasta jooksul tehtud ilmselt grammigi rohkem kui hädaremonti. Aknad vaevalt paistsid läbi ja inimesi täis liftis tekkis hirm, et kas see üldse üles välja veab või jäämegi kusagile poolele teele kinni.
- Lennusadam
Üks suur ja mõnus avastusrõõm igaühele, keda paeluvad merega seotud tehnika ning laevad-allveelaevad-vesilennukid. Neid pisikesi poisse, kes angaaris näppupidi sõjatehnika küljes rippusid ja vaimustusest kilgates Lembitu sees ringi ronisid, ei jõudnud kokku lugeda. Ja jällegi hakkasid silma pisikesed nutikad lahendused, nagu näiteks trepiastmetele kirjutatud ajaloolised faktid või veerandtunnine reis Kollases Allveelaevas koos kapteni Peeter Volkonskiga.
Võimalust kohe täiesti inimtühja Suure Tõllu peal ja sees ringi kolada poleks lootagi osanud. Eks see on Eesti eelis (või vastupidi - rahastajate nuhtlus), et vaatamisväärsust uudistab sageli korraga suhteliselt vähe turiste. Austraalias on vahel tunne, et iga väikse posti juures, millele on mingi märk külge ja tähendus juurde lisatud, tuleb trügida kümne pilusilmaga, kui tahta löögile pääseda.
