Täiuslik päev Valge Taeva rannal (4)

Austraalia idarannikul,  Brisbanest 1100 km põhja suunas asuv troopiline Whitsundays saarestik koosneb 74 saarest. Saari ümbritsev läbipaistev safiirsinine vesi katab ühte maailma seitsmest imest - Suurt Korallirahu. Turismiteatmikes võrreldakse seda paika Kariibide või Vahemere stiilis maaliliste tõmbenumbritega. Otsustame päevaks saartele seilama minna.

Aiman juba ette, et see saab olema üks vaimustav merereis, ja ma ei eksi.

Hommiku alustuseks pargime auto Airlie Beachi sadama aia taha tee äärde, kohe keelumärgi alla. Puhast platsi keelualal on raske leida - teepervi ääristab tihe autode rida. Nagu kümnedki teised turistid, pole meil erilist isu maksta päevase parkimise eest sadamaalal.

Haaranud kaasa laste kila-kola, paar siidrit ja vankri, võtame suuna sadamakaile. Sadamaäärne kihab valgete purjemastide ridadest ja eri suurses laevukestest. Meie mootorpaat "Whitsunday´s Xpress" paistab juba kaugelt.

Paadisõit on välja reklaamitud kui reis paradiisi, puhkus kullakal-valgel liival, helesinises ookeanis.

Meie paadiretk saab toimuma saarestiku ühe pärli, täpsemalt Whitsunday (tõlkes: Valge Pühapäev) saare ümber. Päevase seikluse sisse kuuluvad ronimine saaretipus asuvale vaateplatvormile, lõunagrill Whitheaven Beachil ning snorgeldamine värvilistest kaladest kubiseval Korallirahul.

Tunnise merereisi tulemusel jõuame Whitsundayni. Ees ootab üllatus - suurelt paadilt toimetavad meid maale väikesed õhku täis kummipaadid. Inimesed istuvad tihedalt üksteise kõrval paadi servadel, kohe madalal vee kohal - mis eksootiline viis turiste transportida! "Siinkandis krokosid ja haisid pole," julgustab paadijuht vanemaid prouasid.

Rannas libistame end üle paadi ääre põlvini sooja vette ja kalpsame kaldale. Lühikese matka järel läbi eukalüptivõsa jõuame teisele poole saart üles kaljudele ja korraga avaneb ees hingemattev vaade (vt pilti). Photoshopi programmiga poleks sealkandis midagi pihta hakata, kõik on niigi täiuslik. Helesinine taevas katab suisa säravsinist vett, mille keskel laiuvad valged saarekesed.

Ma enne ei uskunud inimesi, kes väidavad, et kui seal pole käinud, pole paradiisis olnud (austraallastele meeldib ikka uhkelt reklaami teha). Nüüd hakkan mõistma, et see võib olla tõsi. Ei jõua ära oodata, kuni saame 9 km pikkuses laiuvale üheks maailma ilusaimaks rannaks tunnistatud Valge Taeva valgele rannaliivale ja säravsinisesse merre ujuma. Randa jõudnud, tahaks sinna jäädagi - jahupeen-valge liiv, sillerdav meri, laisalt randa loksuv laine, soe ilm, valged purjed silmapiiril - uskumatu, et üks koht võib nii hurmav olla!

Hilisem snorgeldamine korallidel pakub veelgi avastamisrõõmu. Maski eest lipsavad mööda kõikvõimalikes värvitoonides ja kujuga kalad. Korra ujun läbi säravsinimustade kalade parve. Hetk hiljem hakkab veidi kõhe, sest üks poolemeetrine kala volksab mööda otse nina eest!

Kui õhtul tagasi mandrile jõuame, oleme vist terve perega "ära tehtud". Airlie Beachi linnavalitsuselt ootab ees tervitus - värviline trahvikviitung auto esiklaasil.

Esialgu paneb see turtsuma - kui mitu tuhat nad päevaga tee äärde pargitud masinatelt nüüd teenisidki? - kuid hiljem selgub, et linn vajab hädasti iga dollarit. Nimelt vangub kunagine uhke turistimanget Airlie Beach, uks veeparadiisi, pankroti äärel.

Põhjuseks majanduskriis, mis välisturistid on eemale peletanud; kõrge dollar, mis kohalikke turiste Aasiasse odavamat puhkust otsima lennutab, aasta alguse troopilised tsüklonid ja üleujutused. Olukord rannaäärses linnakeses on nii kehv, et see näeb välja nagu pooltühi tondiloss: paari viimase aastaga on sulgenud uksed iga viies äri. Seda on tunda ka peatänavail jalutades: linn, mis sedavõrd turistidest sõltub, on peaaegu turistivaba.

Õige aeg oleks ilmselt Austraalia kaunissaarte lähedale suvine puhkenurk soetada - majade hinnad üha kukuvad ja võimsad poolikud kuurortprojektid ootavad piraka tengelpungaga kosilast.

Orkaane, üleujutust, tulekahjusid - seda kõike lubab algav suvi (4)

Käisime möödunud nädalal väikesel puhkusel ja tagasi tulles ootas Brisbane'is ees kaks üllatust: esiteks oli ilm mõne päevaga mõnusalt soojaks keeranud (varjus 30 kraadi ringis) ja teiseks kattis linna kohati peaaegu läbipaistmatu suitsulinik. Tunne oli, nagu pilved oleks taevast alla kukkunud, sest kuigi päikeseketas läbi hägu kuumalt torkis, tundus ilm pilvine.

Nagu hoiatab kohalik meedia, on esimene kevadsuvine kuumalaine loonud ideaalsed tingimused tulekahjudeks. Õhk seisab peaaegu paigal ja suurvihmad pole alanud. Veelgi enam, esimesed kerged ja lühikesed sajud olid alles vast pool kuud tagasi. Sestap on Queensland hetkel praktiliselt purukuiv: sadanud pole ligi kaheksa kuud.

Suitsuse sudu, mille tulemusel on nähtavus kohati alla kahe kilomeetri, tekitasid tulekahjud sisemaal. Eilse seisuga põles paarisajas paigas üle Queenslandi. Tuletõrjujad on väljas ja panevad suitsutõkkeid, et põlengud mägedest ja metsadest asulateni ei ulatuks.

Tulekahjud on eriti kerged tekkima tänu mullusele pööraselt vihmasele suvele. Tänu tihedale kosutavale kastmisele ja leitsakule lokkasid hein ja umbrohi kõikjal jõudsasti. Vihmatu talv kuivatas lopsaka roheluse põhuseks kuluks, mis kergelt süttib. Osaliselt on tegu kontrollitud põlengutega, sest farmerid põletavad põlde nagu kevadel ikka. Hetkel on küll osariiklik keeld seda mitte teha.

Ega endagi kodu ümbritsevais mägedes ringi vaadates erilist peomeeleolu teki - kõikjal katab võsaalust kõrge kuivanud rohi. Peaasi, et keegi nüüd tikku ei viska!

Tsiteerides kohalikku kobrulehte, tuleb peatselt algav suvi värvikas. "Emake loodus on vihane," teatas ajaleht möödunud nädala esiküljel. "Valmistuge metsatulekahjudeks, orkaanideks, meeletuteks vihmasadudeks ja rohketeks äikesetormideks."

Meteoroloogiainstituudi andmetel vormub Korallimerel sel suvel vähemalt neli troopilist tsüklonit, mis võivad suuna võtta mandrile. Meie kanti ehk Kagu-Queenslandi ohustavad rohkem tugevad äikesetormid, mille kõrghetked saabuvat novembris. Põhja kanda jäävad üleujutused ja neli troopilist tsüklonit. Karm värk - põhi alles paraneb mullusest Yasi nimelise tsükloni põhjustatud kahjudest.

Osariik on mures kohalike omavalitsuste pärast. Aasta alguse üleujutuste ja marude järel pole need veel jõudnud miinuspoolelt tagasi nulli. Pole raha, pole piisavalt meetmeid, et tagada ohutust.

Lohutuseks lisatakse siiski, et üleujutused ei saa olema nii võimsad kui läinud suvel. Vahet on märgata juba praegu - mullu samal ajal sadas ikka päris kõvasti.

Pagan (vabandust!), selle kõige taustal vihastasin eile õhtul, nähes telekast ühe siinse partei valimisklippi. See oli keskendunud hädaldavatele vanainimestele, farmeritele ja söekaevanduse juhtidele. Nood rääkisid südantlõhestavalt, kui vaeseks nad jäävad, kui riik süsinikumaksu firmadele peale surub. Samas Austraalia üldse ei reostavatki keskkonda nii palju kui Ameerika või Euroopa jne ja miks peab pensionär teiste vigade eest maksma, kui elekter kallineb jne. Süsinikumaksu teema on üleval juba aastaid - sellega vähendataks keskkonnareostust - ning nüüd on valitsus seda ometi kord vastu võtmas.

 

Kuidas ma Brisbane'i Eesti Seltsi esinaiseks sain (3)

Nädala eest algas mu Austraalia-elus uus ajajärk. Brisbane Eesti Seltsi koosolekul, kus valisime uue juhatuse, sain seltsi esinaiseks.

Taustaks, ehk nii palju, et Brisbane Eesti Selts (BES) on üpris väärika eaga asutus, mis koos käinud suisa aastast 1951. Ja ikka aktiivne! Kui kolm aastat tagasi esmakordselt seltselus osalema sai hakatud, siis ei möödunud ühtki kuud, ilma et eestlased midagi ühiselt oleks korraldanud.

Kuid viimasel paaril aastal on seltsi samm takerdunud. Mullused ja tänavused üritused võib ühe käe näppudel üles lugeda. Sealhulgas jäi veebruaris ära traditsiooniline Eesti vabariigi aastapäeva tähistamine, mille käigus selts tavatses paika panna järgneva aasta plaanid. Ei teagi, mis seal täpselt taga oli - küllap oli ka asi selles, et eelmine juht väsis ära, kuid otseselt tagasi ka ei astunud.

Igal juhul otsustas seltsi juhatus augusti keskel asja käsile võtta. Juhatuse liige Gisela Possin saatis ringlema kirja, milles tõdes: " Seltsi põhikiri nõuab, et aastas kord korraldab selts peakoosoleku. Viimane oli aastal 2008. Kui koosolekut varsti ei toimu, tuleb selts lahutada. Kindlustamaks, et nii ei juhtu, kutsume teid osalema aastakoosolekul."

Oli näha, et sel ootamatul, olukorra sunnil esimesele võimalikule vabale hetkele, ehk Austraalia isadepäevale lükatud koosolekule tulid kohale need, keda seltsi käekäik tõeliselt huvitas. Meeleolu oli tõsine. Lapsed, kes on muidu seltsikooskäimiste lahutamatu osa, olid sedakorda koju jäetud. Paarikümnest kohaletulnud inimesest enamik olid sagedased seltsiüritustel osalejad. Palju oli vanemat rahvast, neid, kes kohal käinud aastakümneid.

Alustuseks andsid juhatuse liikmed Gisela ja Jaak ülevaate viimase aja seltsi tegevusest. Nagu märkis Jaak, polnud seda palju: "Seltsi rahalist tegevust pole viimasel ajal olnud, sest me pole midagi teinud."

Seejärel teatas Gisela, et senine juhatus astub tagasi. "Kas keegi on nõus kandideerima uude juhatusse?" Et me Brisbane Beebiklubi tüdrukutega olime juba pikalt mõelnud, et seltsiasjadele võiks veidi hoogu sisse lükata küll, siis tõstsime koos sõbranna Kristaga käed üles (sel päeval olime me seal Beebiklubi ainsad esindajad, enamik olid veel Eestis puhkamas). Hääletati. Asusin esinaise kohale ja Krista võttis enda kanda sekretäri asjaajamised. Jaak nõustus laekurina edasi töötama, ja algselt juhatusest eemale jääda soovinud Giselal ei jäänud muud üle, kui liikmete tungival pealekäimisel aseesinaisena jätkata.

Peab ütlema, et selline lahendus tuli mulle üllatusena - nagu hea lugeja on ehk märganud, pole viimasel ajal isegi erilist mahti blogisse kirjutada, muudest puhkehetkedest rääkimata. Koolielu on päris karm (kuigi loodan, et ses osas hakkab peatselt tagasi tõmbama), samuti valmistume kolimiseks. Jah, me leidsime Ipswichis kena maja, ülimalt mõistliku hinnaga - ja pealegi veel tuttuue! Ainus miinus on, et maja valmimine on veninud. Nüüd, lõpuks ometi, lubab rendifirma, et ehk järgmisel nädalal saame võtmed kätte. Muid asju on veel ka - valmistun vaikselt Minu Filipiinide raamatut toimetama ja hiljuti tuli üks päris intrigeeriv tööpakkumine (kui konkreetsemaks läheb, siis avaldan).

Samas - kes palju teeb, see palju jõuab. Tundus, et ka kellelgi teisel pole seltsi juhtimisega erilist aega ega pealehakkamist. Ja noh, ega seda juhtimist niipalju olegi, tegemist on ikkagi suhteliselt väikse kogukonnaga, mis käib üpris harva koos. Jalgratast pole selle seltsiga vaja leiutada - asjad ju tegelikult toimivad ja on sisse töötatud, nüüd tuleb veidi hoogu juurde lükata.

Millised on meie lähiplaanid?

Põhiasi, mida sai lubatud, on seltsiüritused taas igakuiseks ürituseks muuta. Tahaks, et eestlastel ja üldse igal inimesel, kel on huvi Eesti Asja vastu, oleks võimalus vähemalt kord kuus kindlal kellaajal kokku tulla, uudiseid vahetada, keelt praktiseerida. Ja et see kellaaeg oleks kindlalt peas nagu A ja O- praegu plaanime, et kokkusaamised hakkaks olema iga kuu viimasel pühapäeval kella kahe ajal - läbirääkimised ruumide rentijaga veel käivad.

Nimelt on Brisbane seltsinduse puuduseks võrreldes teiste suurte Austraalia keskustega, et siin pole päris oma Eesti Maja. Ruume on aastakümneid renditud Naatsareti luteri kirikult. Eestlased kasutavad seda võimalust samuti kui mitmed vennasrahvused.

Arusaadav, et kõik eestlased ei jõua iga kord osaleda. Kuid juba teadmine, et selline koht, kuhu alati saab kindlal ajal tulla, on oluline.

(Pildil Brisbane Eesti Seltsi juhatus: Jaak, Gisela, Airi ja Krista)

Airi
Olen Eesti tüdruk Airi Ilisson. Olin Äripäeva ajakirjanik ja Anne tegevtoimetaja, kuni otsustasin aja maha võtta ja sõitsin paljude eesti noorte eeskujul Austraaliasse. Blogi pean maalilises Brisbanes, Austraalia suuruselt kolmandas, 1,8 mln elanikuga linnas.

Rehviinfo