Aiman juba ette, et see saab olema üks vaimustav merereis, ja ma ei eksi.
Hommiku alustuseks pargime auto Airlie Beachi sadama aia taha tee äärde, kohe keelumärgi alla. Puhast platsi keelualal on raske leida - teepervi ääristab tihe autode rida. Nagu kümnedki teised turistid, pole meil erilist isu maksta päevase parkimise eest sadamaalal.
Haaranud kaasa laste kila-kola, paar siidrit ja vankri, võtame suuna sadamakaile. Sadamaäärne kihab valgete purjemastide ridadest ja eri suurses laevukestest. Meie mootorpaat "Whitsunday´s Xpress" paistab juba kaugelt.
Paadisõit on välja reklaamitud kui reis paradiisi, puhkus kullakal-valgel liival, helesinises ookeanis.
Meie paadiretk saab toimuma saarestiku ühe pärli, täpsemalt Whitsunday (tõlkes: Valge Pühapäev) saare ümber. Päevase seikluse sisse kuuluvad ronimine saaretipus asuvale vaateplatvormile, lõunagrill Whitheaven Beachil ning snorgeldamine värvilistest kaladest kubiseval Korallirahul.
Tunnise merereisi tulemusel jõuame Whitsundayni. Ees ootab üllatus - suurelt paadilt toimetavad meid maale väikesed õhku täis kummipaadid. Inimesed istuvad tihedalt üksteise kõrval paadi servadel, kohe madalal vee kohal - mis eksootiline viis turiste transportida! "Siinkandis krokosid ja haisid pole," julgustab paadijuht vanemaid prouasid.
Rannas libistame end üle paadi ääre põlvini sooja vette ja kalpsame kaldale. Lühikese matka järel läbi eukalüptivõsa jõuame teisele poole saart üles kaljudele ja korraga avaneb ees hingemattev vaade (vt pilti). Photoshopi programmiga poleks sealkandis midagi pihta hakata, kõik on niigi täiuslik. Helesinine taevas katab suisa säravsinist vett, mille keskel laiuvad valged saarekesed.
Ma enne ei uskunud inimesi, kes väidavad, et kui seal pole käinud, pole paradiisis olnud (austraallastele meeldib ikka uhkelt reklaami teha). Nüüd hakkan mõistma, et see võib olla tõsi. Ei jõua ära oodata, kuni saame 9 km pikkuses laiuvale üheks maailma ilusaimaks rannaks tunnistatud Valge Taeva valgele rannaliivale ja säravsinisesse merre ujuma. Randa jõudnud, tahaks sinna jäädagi - jahupeen-valge liiv, sillerdav meri, laisalt randa loksuv laine, soe ilm, valged purjed silmapiiril - uskumatu, et üks koht võib nii hurmav olla!
Hilisem snorgeldamine korallidel pakub veelgi avastamisrõõmu. Maski eest lipsavad mööda kõikvõimalikes värvitoonides ja kujuga kalad. Korra ujun läbi säravsinimustade kalade parve. Hetk hiljem hakkab veidi kõhe, sest üks poolemeetrine kala volksab mööda otse nina eest!
Kui õhtul tagasi mandrile jõuame, oleme vist terve perega "ära tehtud". Airlie Beachi linnavalitsuselt ootab ees tervitus - värviline trahvikviitung auto esiklaasil.
Esialgu paneb see turtsuma - kui mitu tuhat nad päevaga tee äärde pargitud masinatelt nüüd teenisidki? - kuid hiljem selgub, et linn vajab hädasti iga dollarit. Nimelt vangub kunagine uhke turistimanget Airlie Beach, uks veeparadiisi, pankroti äärel.
Põhjuseks majanduskriis, mis välisturistid on eemale peletanud; kõrge dollar, mis kohalikke turiste Aasiasse odavamat puhkust otsima lennutab, aasta alguse troopilised tsüklonid ja üleujutused. Olukord rannaäärses linnakeses on nii kehv, et see näeb välja nagu pooltühi tondiloss: paari viimase aastaga on sulgenud uksed iga viies äri. Seda on tunda ka peatänavail jalutades: linn, mis sedavõrd turistidest sõltub, on peaaegu turistivaba.
Õige aeg oleks ilmselt Austraalia kaunissaarte lähedale suvine puhkenurk soetada - majade hinnad üha kukuvad ja võimsad poolikud kuurortprojektid ootavad piraka tengelpungaga kosilast.
