Enamik ajast sai veedetud Majas. Ehk täpsemalt Sydney Eesti Majas, mis asub magusa koha peal kohe südalinna külje all Surry Hillsis. Need, kes seal kunagises lobudikerajoonis odava hinnaga kinnisvara soetasid, võivad end täna miljonäride hulka lugeda, sest oma asukoha tõttu on see üks tahetuim linnaosa Sydneys.
Erinevalt Brisbanest, kus hetkel eestlaste organiseeritud tegevus (mõtlen seda seltsielu ikka, külas käiakse üksteisel muidugi sageli :) lonkab mõlemat jalga korraga, tunduvad Sydneys asjad märksa edumeelsemalt liikuma. Eesti maja juba iseenesest on täielik vaatamisväärsus: korralikult korda tehtud hoone (kuuldavasti aitasid asjale mõni aeg kaasa tagasi vabatahtlike remonditalgud), kus seinu katavad Eesti muistendikangelased ja võimsad Tartu Ülikooli, tähtsate riigitegelaste jm toredad Eestiteemalised maalid.
Üldse meenutas Eesti maja Sakala tundengikorporatsiooni maja Tartus Veski tänaval - seal on ka tunda, et noormehed hoolitsevad oma soliidses eas maja eest hella, aga kindla peremees-käega. Nagu Eesti korporatsioonideski, toimub Majas mitmesugu üritusi, näiteks volbriöö pidu või igal neljapäevaõhtul avatud kohvik, mis pakub sooja eestipärast toitu. Samuti on seal tasuta Wifi - Eesti kohvikuis ülitavaline, kuid Aussi linnades pigem siiski haruldane nähe.
1) Enamik ajast möödus köögi kõrval mõnusalt soojaks köetud ruumis, kus peeti Autraalia eesti keele õppe koordinaatori Tiiu Salasoo juhendamisel maha eesti keeleõpetajate talgud. Sel puhul oli kümmekond aktiivset keeleõpetajat kohale lennanud mitmelt poolt Austraalia nurgast, ja isegi Tasmaania saare pealinnast, Hobartist.
Taustaks ehk niipalju, et põhiliselt õpetatakse tänapäeval Austraalias keelt täiskasvanutele, kelleks on kas eestlaste järeltulijad, elukaaslased või lihtsalt huvilised, kes soovivad Eestis puhates/töötades mõni sõna kohalikku keelt osata. Kui varasematel aegadel tegutsesid Eesti majade juures ka laste keeleklassid, on taoline koolitus soiku jäänud. Samuti ei saa tänapäeval enam eesti keelt gümnaasiumi lõpueksamina sooritada, kuigi vaid kümmekond aastat tagasi oli see täiesti võimalik. Viimast kasutasid muide häämeelega Eestist saabunud noored eestlased, et niiviisi kohalikel lõpueksamitel lihtsa vaevaga kõrge tulemus skoorida.
Kuna üleriiklik eesti keele õpetajate kogunemine oli esimene omasugustest, oli see kindlasti ka õpetajatele endile väga põnev. Enamik neist pole õpetajaharidusega ja on oma tunnid praktilise katsetamise ja iseõppimisega üles ehitanud. Eriti vahva, et õpetajate hulka kuulus ka üks eestlaste järeltulija, kes esmalt proua Salasooga ühendust võttis, et oma keelt arendada. Kuna Brisbanes tol hetkel ühtegi õpetajat pakkuda polnud, pidas koordinaator noormehe taset piisavalt kõrgeks, et ta hoopis ise õpetama panna.
2) Astusin ka läbi Majas asuvast Meie Kodu toimetusest. See meenutas mulle kangesti mõnda maakonnalehe toimetust, näiteks Hiiu Lehe jagu: väikesed ruumid, kus aeg voolab rahulikult oma rada ja õhus on tunda kerget tolmu ja ajalehepaberi lõhna. Meie Kodu ilmub üks kord nädalas ja tellijaid on poole tuhande ringis. Sisult on leht eesti-inglise segakeelne. Et hiljuti vahetus peatoimetaja poole noorema vastu, on küllap ka lehe sisus loota uuendusi.
3) Ja kindlasti kõige põnevam külastus Maja sees sai teoks siis, kui suundusime teisel korrusel asuvasse Eesti Arhiivi. Nagu öeldud, on Maja kullaväärtusega - mahutab niivõrd palju. Taustaks ehk, et Eesti Arhiiv Austraalias (EAA) rajati Austraalia Eesti Seltside Liidu poolt 1952. aastal ning on üks neljast eesti arhiivist väljaspool Eestit. Tegelikult on ta üks Sydney linna keskel peidus olev aardelaegas, mis sisaldab igasugu põnevat materjali - sestap teen sellest eraldi blogikande lähiajal.
