Koaalad on ühed pisikesed naljakad olevused, kelle järgi maailm Austraaliat teab ja tunneb. Pealtnäha kui karud, kuid ärgem laskem end eksitada - kukkurloomade pojad veedavad esimese osa elust ema "taskus".

Brisbanes asub üks vahva koaalapark, väidetavalt maailma suurim, kuhu ühel kenal päikesepaistelisel päeval sammud seamegi.

See park, Lone Pine Koala Sanctuary, kohe linna külje all, reklaamib end maailma esimese koaalapargina (asutatud 1927). Varjupaika alustades olnud seal kaks looma. Nüüd on neid üle 130. Talitajad teevad neil kõigil vahet ja igal loomal on nimi. Noh, isased ongi emastest tunduvalt suuremad ja ka on igal loomal iseloomulikud laigud nina otsas või mujal.

Koaala - see on üks karvaste kõrvade ja nöbininaga hallikas karvapall, keskmiselt 9 kilo kaaluv kohmakas mänguloom, kellel on kaks pöialt ühel käelabal, et eukalüptipuu okstel, millel tegelane oma elu mööda saadab, ikka korralikult kinni püsida. Koaalat nähes ohkab vist igaüks, et küll oleks tore teda kodu tagahoovis pidada. Seda enam, et loom on suhteliselt sõbralik ja laseb end katsuda (metsas elavaid isendeid siiski käppida ei soovita, võivad küünistada). Samas kakab koaala lausa sadu kordi päevas, ning nagu peatselt kogeme, väljaheide haiseb, ja mitte vähe.

Koaala nimetus pärineb aborigeenidelt ja tähendab "ei joo", kuivõrd 90 protsenti vedelikust saab koaala kätte eukalüptilehtedest. Lisavett vajab ta vaid siis, kui lehtedes ei leidu piisavalt vett, näiteks põuahooajal. Koaala teab ise ka, et kõige turvalisem on puu otsast mitte alla turnida - erilist ohtu kujutavad hulkuvad koerad, dingod või rebased, aga ka kassid, kes kaitsetule vudijale kohe otsa peale teevad. Samas koaalad vahel ikka liiguvad, otsides uut elukohta või paarilist - ja jäävad nt teed ületades lihtsasti auto alla (sellest hoiatussildid kiirteedel, umbes nagu meil põtradega - "koaala teeületuskoht!").

Kuigi koaalad on vaid ühte liiki, on nad sõltuvalt kliimast erineva suuruse ja karvkattega. Pole teada täpselt, kui palju on neid loodusesse alles jäänud. Kuskil 100 000 kandis. Ja numbrid üha vähenevad, kuigi mitmed organisatsioonid üritavad kogukondade säilimise eest võidelda.

Koaalad elavad hulgakesi koos, täpselt nagu inimesed. Et seltskond suureneks, vajavad nad korralikke eukalüptisalusid. Sugugi mitte iga puu ei kõlba, rohkem kui 600st Austraalia eukalüptiliigist söövad nad vaid 40-50 liiki, millest eelistatud on 10. Brisbane�i koaalapargil on suisa oma farm, kust iga päev tuuakse koaaladele värsket nosimist. Pargikoaalad elutsevad puutoigaste otsas, mille külge söök kinnitatakse.

Sealjuures on koaalad väga paiksed - ega nad sünnipuust kuigi kaugele kolida igatse. "Kodupiirkond" tähendab paari puud, mis toidavad ja pakuvad öömaja; samuti kindlaid naaberloomi. Iga koaala teab täpselt, milline puu talle kuulub ja milline mitte - väga tähtsad on ka n-ö jagatud puud, kus leiab aset sotsiaalne suhtlus. Kogukonna ümber tiirlevad noored isased, kes võitluse abil üritavad omale "püsiva elamisloa" saada. Metsa langetamine on koaala jaoks täielik katastroof - ja seda juhtub Austraalias paraku päris sageli (alates valge mehe saabumisest mandrile on maha võetud 80% eukalüptipuudest).

Kuna eukalüptilehed on madala toiteväärtusega, on loodus koaalad varustanud eriliste oskustega. Näiteks püsib toit koaala kõhus hästi pikalt ja söögikogused on väiksed (enim pool kilo lehti päevas). Et mitte liialt energiat kulutada, magab koaala kuni 20 tundi päevas. Kui arvestada, et ca kolm tundi kulub söömiseks, siis erilist aega niisama ringi vaadata ei teki.

Koaala nina on keha kõige tundlikum koht - peab aru saama, millise puu leht kõlbab süüa. Kui kaks koaalat kokku saavad, panevad nad ninad kokku. Tundub, nagu teeksid nad musi, kuid tegelikult ütlevad niisama "tere".

Muuseas, viimasel ajal on meedias teemaks koaalade põhiline haigus - klamüüdia. Vanasti oli see loomulikuks populatsiooniohjajaks, aga nüüd ähvardab hoopis välja suretada. Samuti on koaalad hädas vähi ja leukeemiaga.

Pole vist tarvis lisada, et plaanitud paaritunnise visiidi asemel veedame koaalapargis terve päeva. Fotokas täitub sadade piltidega, kuid ega õhin vähene...

Tegemist jätkub: teises aias saab katsuda kängurusid, kes vabalt ringi jalutavad ja külalistelt nosimist nuiavad (spetsiaalset toitu võid tasu eest omastada väravast). Esindatud on platipus (vees elav nokaga imetaja, kelle esiisad möllasid 130 miljonit aastat tagasi ringi dinosaurustega), tasmaania kurat, emud, dingod, sipelgasiil, vombat, lendrebane, krokodillid, maod jm Austraalia tunnusloomad; ning mu isiklik suur lemmik, veedraakon, suuremat sorti sõbralik sisalik. Viimane jalutab vabalt ringi igal pool kõnniteedel, vaata, et otsa ei astu!

Vahepeal sai pausi peetud. Mitte et üleuputuste, tormide vm alla jäänud oleks, aga hakkasin koolis käima, ja tempo on päris korralik.
Mida ma siis õpin? Kursuse nimi on raamatukogundus ja infospetsialist, ning tegu on diplomiõppega, mille lõppedes saab teoreetiliselt töötada ingliskeelsetes raamatukogudes (arhiivides, infokogudes jm) üle maailma. Algul ikka mõtlesin meediamagistri peale - aga arvestades harju keskmist inglise keele taset, pole see eriti praktiline, samuti on magistratuur Aussi ülikoolides kulukas. Raamatukogundus tundus vahepealse lahendusena - olen nagunii suure osa oma elust veetnud neis toredates asutustes ja teen seda ilmselt edaspidi, kus maailmanurgas me parasjagu ka ei peatuks.
Nii et veebruaris kool algas ja peab kohe ära ütlema, et olen täiesti rahul - õpe pole liiga keeruline, ega liiga lihtne. Tulevaste raamatukogulaste kursusel on 30 inimest ja õnneks alla poole on otse keskkoolist. Enamik rahvast on sellised suurte prillidega, paljud ülekaalulised või hästi kõhnad - üks kena raamatukoide seltskond. Kõik on hästi palju lugenud ja oskavad raamatumaailma teemadel une pealt sõna võtta. Üks üksikvanemast viielapseema avaldas kohe, et on põnevusromaani kirjutamisega poole peal... Õppejõude on meil kaks ja need oma alustasside suuruste prillidega sulanduvad seltskonda.

Sisulisest küljest on õpe kohati päris karm - igasugust bürokraatiat ja tehnilisi väljendeid ja nõkse, nii et lokkab. Aga eks ka sel eesmärgil selle eriala valisin, et inglise keelses bürokraatias edeneda. Teisest küljest on õppes ka lihtsad, kui mitte öelda suisa lapsikud nurgad.
Eriliselt saab välja tuua ohutusreeglid tööpostil, mis kogu õppemahust hõlmavad hetkel ligi neljandiku. Ehk et mida raamatukogus töötades seljas ja jalas kanda, kuis raskusi tõsta, mis nurga all laua taga istuda ning mööbel paigutada, et näiteks lahtikäiv dokumendiriiul jalgu ei jää... jne. Eelmisel nädalal saadud pikas nimekirjas, mis kõik võib raamatukogutöötaja tervist ohustada, toodi näiteks välja raamatukogu võimalik asukoht tänava ääres. Hoiad akent lahti ja muudkui hingad ohtlikku saasteõhku sisse.
Samuti stressitaluvus - kuis raamatukogutöötaja stressiga hakkama saab. Map mäleta, et omal ajal Tartu Ülikoolis oleksime ajakirjaniku ametistressi kuidagi eriliselt käsitlenud. Priit Pullerits soovitas, et kui uksest sisse ei lasta, siis tuleb aknast pressida - sinna juurde käivate tunnetega võis igaüks lahkelt ise hakkama saada. Riietuse teemadel mäletan, et üks õppejõud (oli vist Sulev Uus) andis nõu alati hoida kontoris üks tagavarapintsak, juhuks kui poole päeva pealt pingviinide üritusele saadetakse. See, kas kanda kingi turvalisuse huvides tööl lahtise või kinnise ninaga, juhul kui pressikonverentsi saginas keegi su varvastel trambib, jäi isiklikuks avastamisrõõmuks.
Austraalias pannakse turvanõuetele vahel suisa masendavalt palju rõhku, olgu tegu millise ametiga tahes. Ettekandjal on lahtised kingad välistatud ja mees mul kannab igapäevaselt galeriis kohustuslikus korras terasest nina (varbakaitse) ja tallaliistuga (naelatõke) jalatseid.
Koolitunni algul loetleb õppejõud tavaliselt üle varuväljapääsud (vahel pole tal avariiukse võtit ja siis informeeritakse kaugemast võimalusest). Õppe algul pidime allkirja andma, et teame, mis on pika ja lühikese häiresignaali vahe ning oleme kursis muruplatsiga, mille suunas tulekahju puhul joosta.