Võiks arvata, et Austraalias on suurem suvi lahti läinud, aga näed - pole seda veel teps mitte. Mõni päev küll näitab juba päris mõnusat sooja ilma üles, kuid siis keerutab jälle jahedama kraadi ette. Ja viimasel ajal möllab läkaköha viirus - nii et Austraalia valitsus pakub väikelastega peredele koguni tasuta vaktsiini ja üle riigi hoiatatakse selle eest.

Ilm liigub siiski tasapisi järjest huvitavama suunas (mis on ka üks läheneva suve tunnusmärke). Näiteks täna oli pool päeva hästi kuum ja päikseline. Siis ujus kusagilt mägede tagant välja üks korralikum äikesepilv ning tegi vähem kui tunniga tõhusat tööd: 1300 majapidamist elektrita, südalinnas võimsad üleujutused, sealt 40 km kaugusel äärelinnas sadasid golfipalli suurused raheterad...

Samas aga muudkui kogun kogemusi, kuis Aussis asjad käivad. Näiteks...

Laupäeva õhtu kl 7:15.

No ei saa rahulikult telekast haruldaste aussi loomade saadet vaadata, ei saa. Kaks maja edasi on noortel korralikum pidu käimas - tümakas põhjas, aeg-ajalt hõigatakse midagi mikrisse ja üle tänava vilguvad värvilised diskotuled. Tehnika võimsus lubab oletada, et sellesse on korralikult investeeritud, isegi me maja hüppab. "Ei tea, mis nende päris kõrvalnaabrid mõtlevad, tunduvad suht rahulikult asja võtvat?" mõtlen, kui juba mitmendat korda rõdule asja suundun kaema. Lähinaabrite akendes valgus paistab, nii et kodus nad on. Kohe tuleb meelde mitu tuttavatelt eestlastelt kuuldud lugu, et Aussi politsei on lärmi suhtes Eestist kõvasti vabameelsem ega võta kaebusi eriti tõsiselt. Tuleb vist pikk öö...

Varsti kaotan ära viimased kannatusejäägid (olen juba sulgenud kõik uksed-aknad, aga see suurt ei aita). Utsitan oma meest, et peaks midagi tegema. See, erinevalt minust, tundub sedakorda olema vana rahu ise. Muidu on pigem vastupidi.

"Ära muretse, varsti tuleb politsei, küll keegi kutsub!"

Ok, ootame siis edasi.

Ja näe, poole tunni pärast peatubki kaks maja edasi politseiauto.

Mõnda aega naudivad kõrvad vaikust ja silmad nokkloomi ja vombateid, siis liigub volüüm tasapisi järjest jõulisemalt põhja.

"Nüüd politsei tuleb ja viib kuttide varustuse kaasa," kostub sama rahulik selgitus diivanilt, mis Austraalias sellisel puhul edasi juhtub.

Varsti ongi politseiauto jälle ukse ees ja vaikus majas. Sedakorda lõplikult. Terve järgmine päevgi jätkub vaikus, ainult üks tühi õllepudel naabrite ukse ees meenutab öiseid sündmusi.

"Ega nad trahvi saa, peavad lihtsalt homme politseist oma tehnika välja ostma - teisel hoiatusel see viiakse kaasa ja hoitakse kinni 24 tundi," pannakse meie pool loole punkt.

Lõpetuseks väike juhend, millega sai kokku puututud mõni aeg tagasi Kullaranniku hotelli spaas.

Seinale riputatud juhised elektrikerisega sauna eesruumis, kuis hakkama saada sellise haruldase kogemusega, mida kujutab endast üks harilik saunaskäik:

- Üle kümne minuti korraga ära saunas istu ja vahepeal jahuta end vähemalt 15 min;

- Ära korraga rohkem kui kaks korda järjest saunas istu;

- Enne sauna minekut jahuta end basseinis, soovitavalt ca 15 min;

- Vee viskamine kerisele keelatud;

- Rasedatel ja alaealistel saunas üksi viibimine keelatud;

- Higistama hakates lahku saunast kiiresti ja joo peale ohtralt vett.

Kevade edenedes puhkeb õide Jacaranda nimeline puu. Sissetooduna Lõuna- ja Kesk-Ameerikast, on kaunitar tänaseks Aussis korralikult kanna maha saanud (puul on isegi omanimeline festival, mida oktoobri lõpul-novembri alul peetakse). Säravalt purpursete õitega puu muudab linnapildi mõnusalt kirevaks, umbes nagu meil sirelid kevadel.

Vana hea "Mis värvi on armastus" ning meeleolukad Valgre "Muinaslugu muusikas" ja "Sinilind". Möödunud nädalavahetus kujuneb ootamatult vahvaks - laupäeva õhtul esineb Brisbane`i Saksa klubis vanameister Uno Loop isiklikult!

Saksa Klubisse, Eesti Seltsi korraldatud üritusele satub Loop paarinädalase tuuri viimase kontserdiga. Ta on maandunud Melbournes juba septembri lõpul, ning alustab kohtumisi Eesti Majades, muudkui laulab ja reisib, linn linna järel.

Saksa Klubi põrandal seisab rühikas mees kindlalt ühe koha peal, sõrmitseb elukogenud kitarri ja võlub tellimise peale tuntud lugusid välja, oma kaks tundi järjest. Kontserdil saab kuulda nii Eesti heliloojate laule, mille on kirjutanud Uno sõbrad ja kolleegid Aarne Oit (Loop räägib, et "Mis värvi on armastus" on aastakümneid sama moes, seda esitab ta sageli ühe õhtuga mitu korda), Uno Naissoo, Kustas Kikerpuu, Arved Haug jt.

Kõlab omalooming, nagu "Kamina ees" ja "Suve laul". On ka mõned eesti keelde tõlgitud välismaa lood (nt "Kõlab swing"), mis panevad abikaasadega kaasa tulnud aussidki äratundvalt kaasa ümisema. ""Kaera-Jaan" - see on tänavu väga popp, lausa riiklik Kaera-Jaani kampaania on meil Eestis käimas!" hõiskab Uno. "Mängin niikaua, kuni tantsima tulete!" Ja ta mängib, väsimatult, lõbusalt. Kogu aeg otse - ei mingit fonogrammi!

Väliseestlastele tutvustab Uno end sedaviisi:

"Olen laulnud ja kitarri mänginud pea lapsepõlvest alates. Olen tegevartisti kohta küllalt vana, sündinud 31.mail ja tähistasin tänavu suve hakul 80-ndat sünnipäeva. Seega olen jõudnud esineda väga paljudes kohtades, riikides ja väga paljude erinevate koosseisudega. Tihe esinemine jätkub tänaseni, kuigi juba kolm aastat ei esine enam ööklubides. Paikades, kuhu peab sõitma üle 100 kilomeetri, ise roolis ei ole (öösel peale kontserti peab ju ka tagasi sõitma!)
Kutselise muusikuna alustasin praeguste tõekspidamiste järgi küllalt hilja, 1950. aastal Pirita Rannakohvikus. Kutsetöö kõrval lõpetasin Tallinna Muusikakooli muusikateoreetikuna, hiljem Tallinna Pedagoogilise Instituudi puhkpillidirigendina. Lõputööks oli kontsert, kus dirigeerisin Eesti Raadio Estraadiorkestrit otseeetris. Sain sealt ka muusikakooli õpetaja paberid, ning Estraadiosakonna avamisel 1977.aastal jäin sinna õpetama kitarri, laulukujundust, levimuusika (lightmusic) literatuuri ja orkestreerimist. 1980.aasta sügisest kuni 1991. aastani olin estraadiosakonna (nüüd popp-jazz osakond) juhataja. Sealt läksin ka pensionile. Kõik need aastad õppimise ja põhtöö kõrvalt olen laulnud, esindanud Eestit paljudel kultuuripäevadel, andnud tuhandeid kontserte erinevates paikades- ja tingimustes."

Niisiis pole üks kauge laulutuur Loobile sugugi esmakordne. Ka USA eestlastele on ta paar korda esitanud palasid, mis panevad välis-eestlase südame kiiremini lööma ja härduspisaraid valama (nt "Ma tahaksin kodus olla" ja "Kungla rahvas").

Küll on aga erakordne üks teine reisipõhjus.

Aussi eestlastelt nõutab Loop infot lähedase sugulase kohta. Ta otsib 1930ndatel Rohelisele Mandrile suundunud onu, kelle kirjavahetuse lõpetas teine maailmasõda. Isa vend Jüri (aussidele Georg Loop) on maetud kusagile Austraalia vanadekodu surnuaeda. Kuhu täpselt, ei tea keegi. Unol on isegi üks foto, kus isa vend mängib banjot, sel pildil on ka ta naine Miili. Miilist on teada vaid, et ta käis 1965. aastal Tallinnas laulupeol. Uno on otsustanud onu haua üles otsida.

"Järgmises elus," kostab Loop kontserdi lõpul vastuseks uudishimulikele, et kuna ta jälle Brisbane`i esinema satub. "Järgmisel suvel?" Taustalärm ei luba hästi kuulda. "Järgmises elus," kordab Loop kindlalt.

Sel õhtul tuleb ta väärikal pillil veel mitu korda kastist välja tulla. Kõik tahavad Unoga ühel pildil poseerida, nii vanad kui noored. Elav legend ju, ja sedavõrd näpuga katsumise lähedal!

On kolmapäeva pärastlõuna - ja ennäe, hetkel ei sajagi vihma! Selles poleks midagi erakordset, kui juba nädal otsa ei kallaks kui oavarrest, kuigi ametlik hooaeg pole alanud ja hetkel peaks taevas särama juba mõnusalt soojendav päike. Hoopis paksud pilved on taevas, nii et küllap varsti jälle valmistub vesistama.
Viimase aja ilm on olnud täpselt sama märg, tuuline ja jahe kui Eesti sügis! See öeldakse olema üks aastate rekordkevadeid - mistõttu on kõik Brisbane`i tammid rõõmsasti triiki vett täis. Kagu-Brisbaneґi hoiatatakse koguni üleujutuse eest, mille võib põhjustada Wivenhoe tammi vesi. Vähendamaks võimalikku tammikatastroofi, avati eile kõik selle viis väravat. Selle tulemusel saab linna poolitav Brisbane jõgi päevas 130 000 megaliitrit lisavett. Suletud on kõik tammi piirkonna sillad ja nii mõnedki teed - juhuks, kui tulvavesi peaks need purustama.
Kardetakse sarnast katastroofi nagu 1974. aasta jaanuaris, mil linna räsinud suuremale üleujutusele eelnesid väiksemad pluss tammid olid vett täis. Täpselt nagu praegu! Toonane jõest jaksu kogunud üleujutus tõi kaasa 200 miljoni dollari eest kahjud, 7000 vettinud maja ja 14 inimese surma.
Kuigi hetkel ei saja, hoiatavad sünoptikud järgmise korralikuma saju eest saabuval nädalavahetusel. Nii et - elame, näeme! Seni kuni ei saja, saab loodetavasti paari päevaga ära pesta viimaste nädalate pesu ning lõigata lühikeseks vihmaga hoogsalt pikkust visanud muru. See tähendab - lõikab see, kes saab, sest paljude majade aiad sõna otseses mõttes lirtsuvad jalge all.
Mõtlesin siin, et vihmaga pole muud teha, kui kirjutada jälle naabritest. Need on teatavasti uudishimulike ausside elus üliolulisel kohal.
Eks alles hiljuti sai kolitud, nii et oleme seni vaikselt uut piirkonda avastanud. Mulle uus kant kangesti meeldib - inimesed metsikuvõitu mägises ja metsases äärelinnas tunduvad olema hulga sõbralikumad, kuigi samas tahumatumad. Ei ole sellist ette-taha peenutsemist kui kesklinnas. Näiteks kui sa kellegi ostukeskuses otsa jooksed, ei hakka too kohe vabandama. Tõmbab isegi kulmu krussi, nagu oleks mõni ehtne eestlane kohe. Muidu nad on siin kohati väsitavalt ja lõputult üliviisakad. Samas on Gapi piirkonna teenindajad jälle poole sõbralikumad kui kesklinnas - oma küla asi vist, pluss ju on neil rahva läbivoolavus hulga väiksem.

Me jagame oma sissesõiduhoovi kolme maja rahvaga. Kõik need majad on ilmselgelt ehitatud samal ajal, sest on välimuselt üpris sarnased. Ja et oleme niivõrd lähestikku, siis hoiame paratamatult üksteise eludel silma peal.
Kõrvalmaja Michelleґiga saame tuttavaks kohe esimesel nädalal pärast kolimist. Tulen just poest ning mul on hulk kotte, pluss beebi turvatool vaja järsust kodutrepist üles tassida. "Oot, las ma aitan!" pakub nurga tagant välja hüpanud pisike ja kleenuke naine end appi. Ta tutvustab end (lahutatud, kolm teismelist last) ning räägib, et nad just kolisid siia mägedest. "Lapsed kangesti tahtsid koolile lähemale saada ja arvavad, et elame nüüd südalinnas," muigab ta. Milline erinevus - me enda meelest kolisime maale... Michelle näitab ka oma uut tööautot - see on vägeva kastiga mehine Toyota. Töötab ta lähedal, looduskaitsealal.
Michelleґi kõrval asuv maja on tühi, müügiks.
Viimane neljast majast asub me vastas, nii kui katted ees pole, siis näeme me, mis toimub naabri rõdul, ja ta võib me elutuppa kiigata. Saame naabriga tuttavaks üpris kummalisel viisil. Me kohe kaheseks saav laps lukustab end magamistuppa ega oska ust lahti teha. Meil pole võtit ja nii jooksen läbi vihma naabri poole - ehk on sarnaselt ehitatud majadel sarnased sisevõtmed? Abi sealt ei saa, küll aga kutsub kaunis ja pikajuukseline punapea meid järgmisel hommikul tutvumiskohvile.
Selgub, et Anna elab üksi selles suures majas, on sündinud samas piirkonnas ja töötanud rahvusvaheliste lasteprojektidega mitmel pool Euroopas. Nüüd kolis tagasi, vanematele lähedale. Ametilt on kliiniline lastepsühholoog. "Võid iga hetk läbi astuda, tassikesele kohvile," kutsub Anna lahkesti. Hopladii, mul on kohe hea meel, et siinsetel inimestel on seltskonna üle hea meel! Hoolimata lõputust naeratamisest ja small-talkist ei käinud me kesklinnas eales naabritega kohvil, kuigi majad asusid üksteisest vaid paari meetri kaugusel.