Ja nii see kevad jälle tuleb. Täna on viimane talvepäev ja kevadehõngu - nii uskumatu kui see ka pole, arvestades aastaringselt sooja kliimat! - kõik kohad täis. Päike soojendab iga päevaga üha rohkem ja kuumemalt, kuigi ööd on veel üpris külmad.

Just nii parasjagu jahedad, et tasub radikas sees hoida - kraadiklaas näitab öösel visalt alla kümne soojapügala. Puud - ja nimelt puud, mitte niivõrd lilled - löövad õitsele, rikastades linnapilti ärksalt punaste ja järjest lillakamate toonidega.

Tänavune talve lõpu ilm kiskus eriti soojaks, nii et täna on rannad rahvast täis ja juba käiakse üle mitme kuu ookeanis varvast kastmas. Eriti tuleb mulle sarnasus Eesti kevadega tuttav ette pärast sadu. Siis pole üldse vahet, mis riigis oled, värskelt märjad tänavad ja loodus lõhnab ikka samamoodi, puhtalt ja paljulubavalt.

Kauplused, samal ajal, üritavad viimasest talvekraamist olematu hinnaga lahti saada ja poeakendelt tiritakse maha kampsunid ja talvesaapad, et asemele sättida kelmikad kleidikesed ja päevitusriided. Hetkel on eriti moes igasugu aiatarvete pakkumised, alustades seemnetest ja lõpetades moodsate pisikestes linnaaedades vajalike nelinurksete metallist aedviljakastide või suisa imeviguritega nagu näiteks mulda otsapidi sisse lükatavad veega täidetud balloonikesed, mis pidada taimi iseseisvalt koguni kaks nädalat kastma.

Ja rahvas muudkui lappab brozhüüre ja suundub jällegi poest paremat pakkumist koju tooma - tuleb ju ometi aed enne suve algust hakkama sättida!
Meie ise saime vahepeal kenasti kolitud. Kolisime niiöelda äärelinna, linnasüdamest 11 km kaugusele.

Määravaks said maja ja aia suurus pluss kinnisvaraagendilt jaa-sõna saamine, sest nagu varem mainitud, pole kinnisvara rentida ses ülerahvastatud linnas sugugi lihtne. Kui sul on väikesed lapsed, siis hakkad järsku isilikku kõrge planguga ja ühegi auguta aeda igatsema.

Ja kui veel ukse saaks vahel nii kinni panna, et kogu melu teise maja otsa jääb! Seega asume nüüd Brissi The Gap nimelises linnaosas, mis tõlkes tähendab "vahet". Ja vahe ta ongi, kahe suure mäe vahel - oh neid armsaid vastasmäe ja all laiuva linnaosa vaateid, mis aknast avanevad! Ei jõua siiani harjuda, kuis kesklinnast suhteliselt lähedal (meie eelmisest rendikohast on uude kohta ca 7 km) loodus ja eluolu niivõrd muutub.

"Vahes" pole suurlinnast haisugi - õlmitseb ehtne külaelu, kus kõik on mõõdukamalt odavam, ruumi rohkem ja liiklus rahulikum, inimesed ja poemüüjad sõbralikumad. Pool kilomeetrit edasi algab tihe looduskaitsealune mägitihnik koos kõigi oma madude, possumite ja guaanidega, sealt edasi aasal söövad rohtu kellegi ratsud, ja siis tuleb otsa järgmine sarnane linnaosa. Brisbane, see pole tõesti muud kui mäed ja künkad.

Aga et mis siis valimistest sai?

Austraalia ajaloos on hetkel suisa ajalooline seis, "patiseis", kus võitu ei saanud kumbki juhtiv partei. Et valitsus moodustada, oleks üks osapool 155-st alamkoja kohast pidanud saama vähemalt 76 kohta. Läks aga nii, et kuna mõlemal parteil on suhteliselt uued ja tundmatud juhid, ei suutnud austraallased otsustada, kellele rohkem pöialt pidada (tavaliselt on uus peaminister juba esimesel häältelugemise õhtul kindlalt näha).

Hetkel viimaseid hääli veel loetakse (valimised on aussis kohustuslikud ning seepärast peavad ka kõik välismaal saatkondades, sõjaväes vm kohas töötavad aussid hääletama ning nende posti teel kättesaamine võtab aega).

Kindel on vaid see, et mõlemad parteid said vähemalt 72 kohta ja 4 kohta said kolm sõltumatut kandidaati pluss üks roheline. Muuseas, 14 miljoni täisealise aussi ebakindlust võimalike juhtide suhtes näitas ka asjaolu, et varasest suurem arv, ehk 600 000 isikut käis küll valimas (kui ei hääleta, tuleb ca 100 dollarit trahvi maksta), kuid jättis hääletussedelid tühjaks. See oli protest - kas eelmise valitsusjuhi Kevin Ruddi ootamatu hiljutise mahavõtmise või üldiselt rahulolematu olemise näitamiseks.

Nii et hetkel on Aussi meedias kolm kõige võimukamad isikut needsamad sõltumatud. Nendest sõltub kõik - kumma poole, kas tööpartei või liberaalidega nad liitu otsustavad asuda, see pääseb võimule. Nüüd käibki n-ö suur "hobuseparseldamine", kus mõlemad osapooled üritavad sõltumatutele võimalikult meeldivaid pakkumisi teha. Näiteks on üks sõltumatute eesmärke saada internetivõrk üle Austraalia - sellest on räägitud juba aastaid ja maksaks see ca 43 miljonit dollarit. Liberaalide juht Tony Abbott on sellest varem üpris põlglikus toonis rääkinud, nüüd tuleb tal end korrigeerida.

Seega on need kolm sõltumatut hetkel Aussi kuumad meediastaarid, kelle iga sammu ja kohtumist valvsa tähelepanuga jälgitakse. Maapiirkondadest pärit mehed on juba ka lubanud, et otsustamisega ei kiirusta - ehk et lasevad parteidel praadida. Rohelise suhtes on sott veidi selgem - ta kipub kalduma leiboristide ehk Julia Gillardi suunas.

Nii et ilmselt sel nädalal ei juhtu peale üha uute kohtumiste ja mesisemate pakkumiste suurt midagi. Eksisteerib ka võimalus, et sõltumatud ei soovi kummagi parteiga koalitsioonitada. Sel juhul tuleb praegusel peaministril Gillardil välja kuulutada uued valimised - aga seda kardavad kõik, sest kokku 170 miljonit dollarit maksnud valimiste järel on parteide näpud üpris põhjas.

Algul võtab veidi imestama, kui telekat avades kerib ette reklaami, mis tuletab meelde, mida peaministrikandidaat Julia Gillard (leiboristid) on varem öelnud, pluss soovitab tungivalt järele mõelda, kas ikka tasub teda valida. Kaks minutit hiljem jookseb täpselt samas stiilis reklaam - klipid peaministrikandidaadi öeldud varasemate negatiivsete tsitaatidega - ainult et seekord saab pihta hoopis punapeast Gillardi vastaskandidaat, käremeelne liberaal Tony Abbott!

Ehk et - see on see, mida Eesti vabariigis ei kohta: tugevad ametiühingud ja liidud materdavad otsekoheselt ja avalikult kandidaate (Aussil on kaks peaministrikandidaati, kahe suure erakonna juhid). Niisuguseid väljaastumisi on meedia nädalad enne valimisi nii täis, et varjutab parteide endi positiivse sõnumiga reklaamikesed sootuks!

Üks tuttav rääkis, et Ameerikas pidid liidud samas stiilis jõudu näitama; ei tea, pole seal olnud. Küll tundub terve Aussi valimiskampaania olema üllatavalt ameerikalik. Näiteks lahatakse üksipulgi (ja mõnuga!) kandidaatide eraelu. Eile näiteks näitas telekas klippi Gillardi kodumajast, mille kohale oli monteeritud harkisjalu ülbes poosis seisev, kergelt ette kummardunud Abbott. Oleks ilmselt üpris kummastav vaatepilt, kui nt TV3 näitaks enne valimisi hiiglaslikku Savisaart, seismas Ansipi kodu kohal, endal peas nägu, et kui nüüd kohe kiirelt peldikusse ei saa, siis tuleb püksi. Või olgu siis päev enne valimisi - Julia Gillard hõikumas ahastaval häälel läbi raadioeetri, et inimesed, ainus võimalus hullu Abbotti ülemvõimust pääseda on homme kõik sugulased-tuttavad kokku kutsuda ja üksmeelselt hääli andma tõtata.

Aussi poliitikutel peab kõva nahk olema, et hakkama saada.

Kahest peamisest peaministrikandidaadist on ilmselt tähelepanuväärsem Julia (meedia poolt "Joolia"-ks ristitud) Gillard ja seda kahel põhjusel. Esiteks on ta hetkel ametis olev peaminister. Seda alates juunist. Nimelt kuulis ühel toredal hommikul ärganud Aussi rahvas, et leiboristide erakond pani riigi etteotsa uue peaministri. Seni ametis olnud juht Kevin Rudd astus tagasi, kui ta tööga rahulolematu partei mehe maha hääletas. Uueks peaministriks sai Ruddi senine parem käsi Gillard, kes parteisiseselt ainsana peaministrikohale kandideerimiseks soovi avaldas.

Seda nii mõnigi austraallane siiani pahandab, et valisime ju Kevini ja saime Julia - kus see loogika... Teiseks, kui Julia homme tagasi valitakse, teeb ta omalaadse rekordi. Juliast saab seljuhul esmakordselt ametisse valitud Aussi naispeaminister.

Taustaks veel paar sõna mõlema kandidaadi kohta. Julia (48) on vallaline (tal on poiss-sõber) ja lastetu (väidab, et pühendas end karjäärile). Värvikas, julgelt moeajakirjade esikaantel moekates pükskostüümides esinev naine on avalikult deklareerinud, et puhtalt poliitika pärast ta mehele minna ei kavatse - üpris liberaalne ühe poliitiku kohta, eks ole? Julia sündis Inglismaal, Walesis. Ta kehva tervise tõttu otsustasid vanemad kolida päikesemaale Austraaliasse ning maabusid omal ajal Adelaides nagu sajad ülejäänud inglismannid. Julia on õppinud õigusteadust ja aastaid leiboristide esirinnas tegutsedes peaministritooli suunas sõudnud.
Tony Abbott (52) sündis samuti Inglismaal, Londonis, kust ta aussidest vanemad peatselt kodumaale naasid. Tony on abielus ja tal on kolm tütart. Minevikust teatakse temast mitut huvitavat lugu, sest Tony on üpris vastuoluline ja värvikas isiksus (nt tegeles ülikoolis poksiga ja pärast ülikooli suundus preestriks õppima). Aga kuulsaim neist on selline. Kui Abbott oli 19 aastane, jäi ta tüdruksõber rasedaks. Noored andsid lapse ära. 27 aastat uskus Abbott, et on kusagil meheks kasvava poisi isa. Kuni ükskord leiti see noormees üles ja DNA analüüs selgitas, et bioloogiline isa on hoopis keegi teine.

Ülikoolis õppis Tony õigust, majandust, filosoofiat ja poliitikat. Liberaalide juhina kaotas ta eelmistel valimistel (2007) Kevin Ruddile ja jäi peaministritoolist ilma.

Ootame homme põnevusega (austraallased väidavad isegi, et nende hirm tuleviku ees on juba päris suur), mis juhtuma hakkab.
Ps, nagu pildilt näha, tekitab mõnes väikemehes artikkel Julia Gillardist päris tõhusa une. Gillardist ja ta värvikast eraelust (suhe ühe kolleegiga purustas tolle kolmelapselise pere) oli põhjalik kaanelugu augustikuu Women´s Weeklys - see on sarnane ajaloo ja traditsioonidega kuukiri nagu meie Eesti Naine.

Brissi beebiklubi emmesid käisid filmimas ajakirjanikud Ken Saan ja Krister Kivi, TV3-s septembri alul näidatava saate tarvis. Saade tõotab tulla 43 min pikk ja räägib eestlaste elust Aussis - neid pidada sel mandril elama juba 4000 inimese ringis. Kui pihta saate, siis palun vaadake kindlasti!

Tundub nii, et Brisbane´i beebiklubi kasvab jõudsalt. Praegu on meid kokku 5 emmet kuue titega. Sõbranna poeg Trenton ja meie Eneken on kõige vanemad, ligi kaheaastased pisikesed, siis tulevad jõuludel sündinud Patrick ja märtsibeebi Conrad, ning kõige lõpuks meite kuuenädalane Juku ning temast nädala võrra noorem Hugo. Ehk nagu tähelepanelik lugeja märkab, on poiste ülekaal tugev. Ei tea, mida see ennustab. Nagu Oksanen "Puhastuses" kirjutab (või oli see mõnes muus Eesti ajalugu vaagivas raamatus, aga Oksaneni igal juhul soojalt soovitan, tasub ette võtta!), pidada keerulistel aegadel ilmad olema ekstreemsemad, poisse rohkem sündima ja mul on tänavu kõigil sõbrannadel pojad...

Järgmine beebiklubi liige on ka teada, fotograafiatudengist Crisly poiss peaks ilmale tulema jõulude paiku. Ja lahe on, et kõik noored lastega eesti tibid elavad samas piirkonnas, Brissi lääneosas, ja kõigil muidugi on siis välismaa mehed, nagu teleajakirjanikud kangesti esile üritasid tõsta....

Niisiis oleme jällegi tagasi, perekonnaseisult pluss ühega, nagu üks ja teine kommenteerija vist juba ära tabas.

Prrrr... esimene asi, mis meid Aussi mandril vastu võttis, oli külm ilm. No mis jahe! - ütlete kindlasti, kui öised kraadid on nulli ja kümne vahel ning päeval 10-20 soojapügalat. Aga on ikka küll, kui elada tuleb soojustamata majas. Tunne on umbes nagu telgiks ja ka radiaatorid käituvad samuti kui telgi puhul. Nii kui korraks radiaatori välja keerad, poeb külm kiirelt kontide vahele tagasi.

Hetkel kallab akna taga paksu padukat ja ilm on õnneks tasapisi soojenema hakanud. Iga kord, kui jõuan lõpuni mõelda mõtte, et peaks pesu väljast nöörilt tuppa kuivama tooma, keerab vihma veel kraadi võrra juurde. Hetkel ladistab juba nii, et tänavat mööda vahutab vesi kõrgelepritsiva kosena alla. Ilmselt saab pesu uuesti läbi pesta, sest vihm on nagunii pooled riietest murule peksnud.

Me päevad on täidetud pingelise majaotsinguga. See pole sugugi nii, et avaldad soovi ja sulle öeldakse, kuna võib sisse kolida ja mis arvele rent maksta. Et mingit elamist rentida, tuleb lõpmatul hulgal pabereid täita, näidates ära tuludeklaratsiooni, kuised sissetulekud ja väljaminekud viimase aasta jooksul, 4 soovitajat, viimased töökohad, elukohad ja nende omanike kontaktid, haridusetaseme etc. Siis kinnisvaraagent mõtleb kusagil 3 päeva ja kui sul hästi läheb, siis helistab tagasi ja voilà, õnneseen! - oled skoorinud üpris kalli rendilepingu, sest kinnisvara Aussi linnades on kallis igal juhul.

Oleme ohtralt ringi helistanud ja mõnda kohta vaatamas käinud. Laupäeval käisime ühel inspektsioonil (maja ametlikult ise üle inspekteerimata ei pääse üldse jutule) ja koht niipalju meeldis, et võtsime ette esimese paberimaratoni. Oli see maja küll suht vana ja kulunud, aga asus vähem kui 1 km me praegusest asukohast - ehk et hea lihtne sisse kolida ja popp linnaosa, ilusa apelsini-, papaiade- ja avakaadopuudega aiaga pealegi. Teravate miinustena tõi karm zhürii (me pere näol) välja built-in´ide ehk sisseehitatud kappide täieliku puudumise, ja lastega perel teatavasti on träna, nii et tapab. Samuti polnud aial väravat (laps võib kergesti tänavale joosta) ja maja oleks talvel vaid pisut soojem kui me praegune, kui sedagi, sest tegu oli sama tüüpi "kanajalgadel" queenslanderiga. Ehk et elada saab, aga ise tuleb lisa investeerida, ja suured seinakapid pole just odav lõbu, samuti on neid tüütu kolida. Siiani pole tagasi helistatud ja väga kahju pole.

Täna tegime ühe pikema treti. Selle tulemusel leidsime ühe kena moodsa telliskividest majakese 11 km kaugusel kesklinnast, koguni nelja magamistoaga ja kena aiakese pluss mägedevaatega. Isegi Erwin leebus ja arvas, et ehk polekski nii hull südalinnast väljas elada - muidu ta igasugu äärelinnu väga kardab. Nii et võtame ette ja hakkame homme jälle vorme täitma.

Mingit erilist loogikat siinsel rentimisel pole. Tegu oleks nagu eksamiga, mille tulemusel saad teada, kas kukkusid läbi või mitte - aga ühtegi täpsemalt selgitust soorituse kohta välja ei tooda ja sinu valimine sõltub agendi suvast. Mulle väga meeldib Kanada seadus, mille kohaselt omanik peab vastu võtma esimese sooviavaldaja...