Koduvabariigi praamiliiklusest (25)

Tohoh, oskab see kodu-Eesti ikka üllatada! Sai nädalavahetusel Hiiumaal käidud ja sellist praamiliiklust nähtud, et kohe vägisi tulid meelde sovjetiajad, mil pisikesed praamid olid nii puupüsti rahvast täis, et sammugi ei mahtunud astuda.

Mis siis juhtus? Kirjutan veidi taustaks, sest paljud mu blogi lugejad elavad välismaal ja ei pruugi teemaga kursis olla. Nimelt selgus läinud reede hommikul, et Heltermaal, Hiiumaa sadamas on üks plaat merepõhjas lahti. Selle peale teatas Saare ärimehele Vjatsheslav Leedole kuuluv Saare Laevakompanii, et suur praam enne ei sõida, kui olemas paber, et viga kõrvaldatud (samuti väitis ta, et mere tase pole piisavalt sügav, ehk tekkis kohe mitu põhjust korraga). Nõudmine oli väikse vinkuga - paber pidi tulema majandusministeeriumilt endalt.

Meenutuseks, see tutikas praam, ministeeriumi tellimusel ja ärimehe kokkuleppel ekstra Hiiu liinile ehitet Muhumaa jõudis oma kohustust täita loetud nädalad.

Kuigi Heltermaa sadam andis mõni tund hiljem teada laevaliiklust ohustava põhjaplaadi kõrvaldamisest, jäi uhke Muhumaa (ja ei saa mitte aru, miks Hiiumaa praamil Saare nimi peab olema, miks mitte nt Kassari...) nädalavahetuseks seisma - ministeeriumi paprit polnud reede õhtul ju kusagilt võtta! Muhumaa asemel asus merd kündma 25 aasta vanune pisike praam Harilaid.

Tulemus:

Skandaali vürtsitas ootamatult paisunud tuul, mis ei lubanud Harilaiul liikvele asuda õhtul kuni kella poole viieni. Tipptunnil ehk just enne nädalavahetust seisis kogu laevaliiklus pea terve päeva! Suur praam saanuks ka tuulega randuda, kuid mitte väike ja vana, kunagi Riias väidetavalt tankialuse mõttega loodud kökats.

Nagu võib arvata, lõputud järjekorrad sadamas. Üks tuttav, kellel oli broneering reede õhtuks, sai Hiiumaale laupäeva lõunal. Mu ema, kes võttis reedese tööpäeva eksta vabaks, et varakult Tallinnast Hiiumaale jõuda, passis Rohuküla (mandripoolses) sadamas liinibussis hommikul kella 11-st kuni õhtul poole viieni (buss väljus Tallinnast hommikul kl 8:00). Ja oma Hiiumaa koju jõudis ema õhtul kella poole seitsme paiku.

Hea, et üldse jõudis! Bussid ise üle ei tulnud (laevale mahub enim 30 sõiduautot, bussidega olnuks ruumi sellevõrra vähem), nii et kogu bussirahvas jalutas praamile ja teine buss tuli Hiiumaa pool vastu. Paljud jätsid oma auto teisele poole ja tulid samuti jalameestena üle. Mis tähendas, et praami reisijatesalong oli pilgeni rahvast täis.

Tulin pühapäeva õhtul tagasi Tallinna. Õnneks seekord buss ikka tuli üle, muidu oleks oma suure sumadani, lapse ning selle turvaistme ja käruga paras toimetamine tulnud. Kes mäletab aegadest, mil "laiud" Hiiumaa vahet sõitsid, siis need praamid on eriliselt mälestusväärsed oma kitsukeste ja järskude treppidega, kus lastel lihtne alla sadada. Mis siis veel sealt laadungiga üleronimimisest rääkida.

Kui praamile peale sõitnud bussi juht teatas, et järgnevad poolteist tundi tohib bussis mööda saata, ohkasid paljud kergendusega. Katse peale korraks üles reisijatesalongi vetsu minna andsime poolel teel alla. Inimesed istusid igal pool, kus juhtus - koridorides, trepiastmetel, põrandal. Reisijatesalong oli nii paksult rahvast täis, et isegi ruumi keskele ei saanud trügida. Ei tahtnud väikese lapsega tallatud saada.

Olles Hiiumaal üles kasvanud, jäi mulje, nagu oleks lapsepõlv ootamatult tagasi - ainult sõdurid sadamast puudu. Nii et - ärge sõitke Hiidu, kuni Leedo/riik pole normaalseid praame liinile tagasi saanud! Vähemasti nädalavahetusel mitte, teisel juhul on ebamugavused garanteeritud.

Võiks veel mõtiskleda põhjuste üle, et miks ikka nii.

Kas Leedol on ministeeriumiga "kala" pooleli või sõlmitakse uusi hankelepinguid? Selge see, et rahva viha peab lahendama riik ehk riik peab midagi ette võtma. Täitsa huvitav, mis see "midagi" on.

Jõudes blogi põhiteema juurde, ei saa tõesti aru, kui normaalne on selline olukord, kus riiklikku laevaliiklust kontrollib sisuliselt üks firma (või mees - olgem ausad!). Ehk siis eralaevafirma omanik. Austraalias pandaks sellise käitumise eest vangi või vähemasti valitaks uus teenusepakkuja (ka seal on kohalik laevaliiklus enamjaolt erakätes).

Naljakas, kuis keegi ei saa miskit teha, kui üks mees otsustab ühel reede hommikul oma praamid seisata. Mis sellest, et hoobilt peatub terve saareelu - poelettidel laiutab kõvaksläinud leib või tühjus, ning keegi ei tea, kunas jälle värsket antakse.

Airi
Olen Eesti tüdruk Airi Ilisson. Olin Äripäeva ajakirjanik ja Anne tegevtoimetaja, kuni otsustasin aja maha võtta ja sõitsin paljude eesti noorte eeskujul Austraaliasse. Blogi pean maalilises Brisbanes, Austraalia suuruselt kolmandas, 1,8 mln elanikuga linnas.

Rehviinfo