"Olin töötanud järjest 45 tundi, kui unustasin kontrollida üht vanemat patsienti, kes lebas tilguti all. Neli tundi hiljem osalesin ta elustamisel... olen veendunud, et ta suri, kuna ta sai veeni liiga palju ravimeid. Ma näen siiani õudusunenägusid."

Parasjagu on käimas järjekordne Queenslandi meditsiiniskandaal.

See lahvatas, kui kohalik kobruleht avaldas esikaanel loo „Dead tired" („Surmani väsinud"), paljastades, et arstide hiigelpikkade tööpäevade ja -ööde tulemus on valesti ravimise tagajärel (peaaegu) surnud patsiendid.

Nimelt selgus anonüümsest uuringust, et eriti Aussi noorarstid töötavad väga suurte koormustega. Rohkem kui sada arsti tunnistas, et on väsimuse tõttu tapnud või vigastanud patsiente, jäänud operatsiooni ajal magama või sattunud mitmekümne tunnise maratonvahetuse järel autoõnnetusse.

Mõned arstid olid tööl järjest 80 tundi - ehk rohkem kui kolm tööpäeva! - mõni neist tunnistas, et kukkus väsimuse tõttu toolilt maha, teine tegi "mikrouinakut" operatsioonil assisteerides. Kurioosne lugu räägib mehest, kes töötas järjest 165 tööpäeva! Ta oli haiglas ainus vastava ala spetsialist, ning poole aasta jooksul ei suudetud talle asendajat leida. Nii pidi ta 24/7 olema piipariga kättesaadav ja käiski sisuliselt tööl iga päev.

Veel mõningad pihtimused:

"Olin nii väsinud, et jäin patsiendi voodi kõrval toolil tukkuma, kui paigaldasin talle kanüüli. Patsient ajas mu üles, kuna mu piipar ei lasknud tal magada. Ma olin"levist väljas" olnud pool tundi. Sain selle ajaga 15 kutset. Vähemasti ei juhtunud sel ajal midagi eluohtlikku."

"Kirjutasin välja vale koguse morfiini (10 korda rohkem kui tarvis). õnneks ei läinud see kohe kasutusse ja saime asjale jälile."

"Apteeker avastas vead, mille mina olin teinud. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, kui retsepti nägin - aga seal need olid, minu oma käekirjaga paberil kirjas!"

"Paigaldasin operatsiooni ajal puuri valele poole rinnale ja alustasin puurimist, enne kui viga taipasin. Patsient pidi selle tõttu nädal kauem haiglas olema - kuidagi saime kokkuleppele."

"Olin väsinud ega olnud veel harjunud pikkade valveöödega. Kirjutasin epilepsia ravimi doosi kaks korda patsiendi ravikaardile. Tegemist oli suure kogusega, ja kahekordne annus olnuks eluohtlik; õnneks õde märkas viga ja manustas vaid ühe doosi."

Milles asi? Aussi haiglad vaevlevad kroonilises arstide nappuses ehk patsiente on kordades rohkem kui ruumi ja arste.

Queenslandi terviseametnike võtmefilosoofia kõlab: "Väsinud arst on siiski parem kui null arsti."

Et aussid on osavad tootma kõikvõimalikke bürokraatlikke pabereid, avaldas valitsus vaid paar päeva hiljem 3,6 miljoni dollarilise väsimuse vastu võitlemise dokumendi. See 102 lehekülge märgib, et rohkem arste/paremad palgad ei pruugi väsimuse vastu sugugi aidata. Selle asemel jagab riik lahkelt tohtritele soovitusi, et kõige tulemuslikumalt aitab hoopis 6 tassi kohvi, mis tuleb juua ühe öövalve jooksul!

Et sage kohvitamine pole sugugi alati „võimalik ega realistlik", pakutakse alternatiivina kohvitablette. Energiajoogid on ka soovitatavad. „Võrreldes teiste psühhoaktiivsete ainetega toetame me kahel käel koffeiini kui juba saadaval olevat ja vähem kallimat lahendust," resümeerib dokument, mille koostasid tervishoiuspetsialistid!

Vaat nõnda! Austraalia on tuntud ja kiidetud suurriik, kus arstiabi on tasuta. „Meil on ka tasuta arstiabi, ainult et ise tuleb puhastusvahendid ja vatt kaasa võtta, kui ravi tahad saada," kiidab Aussit mu Venetsueela sõbranna Martha.

Tegelikkus näitab, et need aussid, kes seda endale vähegi lubada jaksavad, panustavad eratervisekindlustusse. Sel juhul jäävad ära lood, et perearst ei ole nõus eriarsti juurde saatekirja kirjutama, kui pojal kõrv valutab (ilmselt polnud valu veel väljakannatamatu), ning kui see saatekiri lõpuks tekib, siis on opijärjekord mitu kuud; või et pärast sünnitust tuleb ruumi jagada kuue värske ema, tite ja ühe sünnitusele minejaga, või et arst tegi selle ja tolle vea.

Mida vähem haigeks jääd, seda kindlam su tervisele (või rahakotile), leiavad aussid.

Ah, et kuis on Aussis lood tööga?!

Eestlane valmistub talveks ja nii pole imestada, et viimasel ajal uuritakse nii minult kui mu tuttavailt üpris sageli: „Kuule, see tšikk, kes hiljuti Austraalia raamatut esitles, see teab ju Brisbane'i kohta? Ma lähen ka sinna paari nädala pärast, äkki ta ei tea mingit head tööotsa ripakil?!"

Hehee! Selle peale vastan tavaliselt, et ma pole vist see päris õige inime, kellelt küsida, seda enam, et ka enamik mu Aussi tuttavaist eestlastest otsivad tööd. Tavaliselt saadame seesuguse saabuja kohalikke tööbüroosid kammima/lehti lugema ning vaatama Orkuti kommuune „Eestlased Austraalias" ja „Prispeni Eestlased" - neil infoväljadel liigub päris asjakohane teave hetkeolukorrast farmides ja mujal. Ei tee sugugi paha see uurimistöö juba enne reisile minekut ära teha, sest paraku pole Austraalias sugugi nii lihtne tasuta WIFI-võrku logida kui Eestis.

Teine huvitav ja aina korduv tendents on, kuidas päris paljud Austraaliasse reisijad põlgavad esialgu farmid ära ja loodavad tööd leida linnas omal erialal, olgu selleks hotellindus, ehitus, või midagi muud. Aga enamjaolt lõpetavad nad ikka farmides ja kiidavad hiljem veel huvitavat elukogemust pealegi.

Isiklikult tean ainult ühte noormeest, kes töötas Eesti ministeeriumis IT-mehena ning leidis Austraaliasse tulles samal erialal töö kohe, ilma eelnevalt farmis käimata. Selleks veetis Toomas visalt kõigepealt ligi kaks kuud Brisbanes kohalike oludega tutvudes ning CV-sid saates.

Lõpuks tal joppas! Toomas sai 2-kuuse lepingu kohaliku rakenduskõrgkooli juurde. Arvestades, et mees saabus noorte tööviisaga, oli see eriti suur asi, sest tööandjad eelistavad selle viisa esindajaid spetsialisti kohale mitte palgata - teada on, et ametlikult ei tohi noorte tööviisaga ühes kohas üle poole aasta töötada ning mis mõtet on inimene välja õpetada, kui varsti ta läheb nagunii minema. Aga õnneks on IT-inimesi on Austraalias vaja... Kutil vedas teist niipalju, et kahe kuu lõppedes pakuti talle võimalust sama palga eest sisemaa kaevanduses edasi töötada.

Peatselt lennutas IT-teenindust pakkuv firma Tooma „outbäkki"- sisemaa kaevandusse, kus esialgsest pakutud kahest nädalast kasvas kiiresti taas kaks kuud. Kutt töötas seitse päeva nädalas pikad päevad, korraliku tunnipalga eest, kusjuures elamine, toit ja riided olid tasuta nagu kaevandustes sageli kombeks. Oleks rohkem lubatud töötada, aga tühermaal polnud meelelahutusvõimalusi ja samuti igatses kutt oma tüdruksõbra järele. Kuna polnud ka rahakulutusohtu, siis oli mees ootamatult järgnevaks reisiks korralikult „laetud".

***

Üks mu tuttavatest eestlastest perekond otsib Brisbanes tööd vist juba ligi pool aastat. Nemad saabusid Austraaliasse koos kuue-aastase tütrega ja turismiviisaga, mille nad aasta järel peavad ümber vahetama, variandid on siis, et kas spetsialisti- või tudengiviisaks. Kui nad leiaksid tööandja, kes mehe tahab neljaks aastaks tööle palgata, kataks tööandja mehe viisakulud ning seeläbi saaks terve pere Aussi jääda.

Mees on arhitekt ning muretseb pisut oma konarliku inglise keele oskuse pärast. Teoreetiliselt on arhitekt üks neist ametitest, millega Aussis on küllalt lihtne tööd saada, sest tervet riiki tundub viimasel ajal olevat tabanud kergekujuline ehitusbuum.

Esimene „aga" - kuna paljuski on tegu suhtlustööga, siis eeldab tööandja arhitektilt libedat keeleoskust. Teine nõrk koht - suurlinnade ehitused on enamikul suurte arhitektibüroode poolt juba võetud ning nende ukse vahele jalga suruda on üpris keeruline. Jah, see pere leiaks tööd näiteks märksa väiksemas linnakeses Townsvilles, kuid elupõlised tallinlased ei soovi väikesesse kohta kolida.

Ja nii nad ongi juba pool aastat ringi vaadanud. Õnneks leidis naine ajutise töö lapsehoidjana ehk käib mõned päevad nädalas ühe rikkama pere võsukest hoidmas. Nende teine mure puudutab tütart, kes peaks uue kooliaasta algul (siin algab see veebruaris) astuma esimesse klassi. Mille eest sa paned lapse kooli, kui riigikool küsib turistiviisaga Aussilt isegi rohkem raha kui erakool? Nii nad muudkui otsivad ja hauvad plaane, et mida edasi teha.