Ametlik tulekahjude hooaeg peaks algama paari kuu pärast, kuid tänavu tuli Austraalia suvi vara. Lõppenud nädalal kõikus kraadiklaasipügal mitmel päeval üheülbaliselt 35 kraadi piiril. Ehk et: õhukonditsioneerid huugavad, rahvas eelistab ruume päikesele - kuigi vähemasti Brisbane kandis on ka rannad nii turistidest kui kohalikest rahvamasside all lookas.

Lõunas asuv New South Wales on kuulutatud tuleohtlikuks tsooniks. Traditsiooniliselt on praegu (kevadel, suve hakul) käimas põllupõletushooaeg, kuid erinevalt varasemast tuleb nüüd inimestel taotleda põllupõletuseks eraldi luba. "Kui arvestada, et viimastel päevadel on temperatuur keskmiselt 30 kraadi ja tuul 70 kilomeetrit tunnis - siis võib öelda küll, et selle talve lõpp oli kindlasti palju soojem kui varasematel aastatel," kommenteeris kohalik tuletõrjujate esindaja.

Ettevaatusabinõudest hoolimata lahvatas lõunarannikul nädalavahetusel võimas tulekahi, hõivates rohkem kui 2200 hektarit. Inimesed, kelle maid ja maju tuli ohustab, peavad varakult otsustama, kas minna tule eest pakku või jääda koju. Austraalia valitsus soovitab majad "tulekindlustada": eriti tulekahju möödumise ajaks kohale jäävad elanikud peavad iga natukese aja tagant kastma majaümbrust ning jälgima, et tuul ei kannaks katusele, maja räästastesse jm ümbrusse põlevaid ebemeid. Kes tule eest lahkuda soovivad, peavad seda tegema varakult - teisel juhul on oht teele jääda, nagu juhtus mullu kümnete hiigeltules hukkunutega.

Väiksemaid põllupõletamisest välja kasvanud lahvatusi on tänavu olnud ka mujal, kuid tänu vabatahtlike tuletõrjujate kiirele reageerimisele ja soodsatele ilmastikuoludele nagu vihm, on need kiiresti saadud kontrolli alla.

Siiski kardab valitsus, et suvine tulekahjude hooaeg saab olema isegi karmim kui mullu, mil suurpõlengud viisid ligi 200 inimelu. Hiljuti valminud tulekahjusid ennetav raport annab teada, et kuumal ajal ohustab tulekahju 52 Austraalia linna.

***

Rõõmustav uudis on, et Austraalia loodab majandussurutisest läbi murda ning ühe ootab vähese arenenud riigina maailmas aasta lõpus 0,5 %list majanduskasvu. Majanduslangus kannab siinkandis nime „pehme masu".Riigi keskmine töötus on 5,2 % ning kümned tuhanded aussid on tööd saanud tänu valitsuse erinevatele abiprogrammidele.

Meenutuseks: aasta algul käis peaminister Kevin Rudd välja 42 miljardi dollarilise abipaketi, millest enamik läks infrastruktuuri parendamiseks. Selle raha eest rajatakse uusi ehitisi, koole, teid, raudteid, haiglaid, samuti toetab valitsus kümnete tuhandete dollaritega esimese kodu rajajaid. Värskete suurprojektidega saavad tööd nii ehitajad, kui igasugused muud infrastruktuuri, müügi, toitlustuse jm jaekaubandusega seotud asjapulgad.

Eks need uued, osalise ajaga töökohad tulid paljuski kaotatud täistöökohtade arvelt. Näiteks juunis oli kuulda, et viimase 12 kuuga kaotas töö 35 000 inimest. Ühe uuringu kohaselt töötavad aussid tänavu 35 miljonit tundi vähem kui mullu! Ja näiteks 1,5 miljonit töötundi tehti Austraalias juulis vähem kui juunis. Kuid valitsuse põhimõtteks on - parem vähem töötunde kui üldine töötus. Nii pole riigis massilist, rohkem kui 11-protsendilist töötust, nagu mõnel pool Euroopas...

Leidub kahtlejaid, kes usuvad, et tõeline masu ootab Austraaliat ees siis, kui "Ruddi taevamanna" otsa saab, ehk aasta lõppedes. Elame, näeme! Praegu igatahes on ostukeskused seitse päeva nädalas rahvast täis ja kohalike lendude piletihinnad üha tõusevad, sest lennufirmad üritavad äsjast masu-aegset rahakaotust tagasi teha. Miks mitte, kui ostjaid jätkub.

"Kas Sa tead, et veel möödunud sajandi kolmekümnendatel oli kolmveerand Hong Kongist üks suur park, kus elas umbes 30 tuhat valget? Ja ülejäänud veerandi peal üle miljoni hiinlase...

Ja kas Sa oma kapis mõtlesid ka sellele, kuidas pooleteise Hiiumaa peale saaks kuidagi teisiti kuus miljonit inimest ära toppida. Kilud peavad karbis ju ka palju väiksema ruumiga leppima kui meres..."

Nii kõlab lohutus sõbralt, kellele kirjeldan, kuis me Hongkongis juba mitmendat päeva sõna otseses mõttes kapi suuruses hotellitoas pesitseme. Põhiosa ruumist moodustab voodi, samas kui dušš on ehitatud seinariiulisse vetsupoti kohale! See kapp asub 11. korrusel, mis mujal nagu näiteks Austraalias tähendaks luksnumbrit. Kuid mitte Hongkongis. Meie akende taga Kowlooni linnaosas hakkab silma järgmise sarnase pilvelõhkujahotelli väsinud sisehooviga hall külg.

Sel reisil Hongkongi ja Macausse saame üpris omapärase kogemuse. "Need Hongkongi hiinlased - nad justkui oleks hiinlased, aga pole ka!" juurdlen ma. Liiklus on vasakpidine nagu Inglismaal, palju on liikvel heledanahkset rahvast ja võimsad kaubanduskeskused pakuvad kõikvõimalikke ülemaailmseid tipp-brände (nb, soodsa hinnaga, maksuvabalt!). Mitmel puhul valdab mind tunne, et kohalike suhtlusest lõikab läbi inglaslik jäikus. Kõik olgu täpne, ja ei mingit naljaviskamist! - ilmselt on sellise suhtlusstiili kultiveerinud 156 aasta pikkune Briti valitsusaeg, mis lõppes vaid 12 aastat tagasi.

Inglismannide mõju võib eriti tunda, kui sõita metrooga Kowlooni saarelt Hong Kongi saarele, ajaloolise asustusega kunagise briti koloniaalvõimu keskusse. Üks vanaaegne eht-briti tramm viib üles Victoria mäe otsa. Sõit puust pinkidel kulgeb otse üles 45 kraadise nurga all. Tagasi kärutame, selg ees, sest tramm üleval ringi ei pööra.

Sel kõrgel maailma lael asuval vaateplatvornil kaeme hämmastusega metropoli: kogu linn koosneb neoonvärvides ookeanist, milles suplevad pilvelõhkujad võistlevad pikkuses üksteisega. Mitmekümnekorruselistes magalates elavad hiinlased ja muu sisserännanud rahvas üksteise seljas - ja isegi laev Macaule väljub ühe pilvelõhkuja teiselt korruselt! Järgmisel hommikul haarame me ühes passid (ikkagi uus riik) ning jalutamegi tolle Macau-pilvelõhkuja suunas.

Vaid tund aega paadisõitu toob järgmise üllatuse. "Rohkem katoliiklikumat kirikut annab otsida!" imestab mu filipiinlasest abikaas ühe korraliku kristliku jumalakoja ees seistes. Sisse astudes näeme, kuidas macaulased aukartlikult Jumalaema ees pead langetavad.... Kristlus siin, Hiinas?!

Kaugele on näha, kuidas kogu tilluke, kuigi maailma kõrgeima rahvastikutihedusega piirkond (üle poole miljoni elaniku elab meie Lasnamäe suurusel alal) tiirleb selgelt portugali mõju sfääris, kuigi ametlikult andis Portugal Macau Hiinale tagasi 1999. aastal.

Esimesed portugaallased jõudsid Macausse juba 16. sajandil, kui otsisid head baasi Hiinaga äritsemiseks. Vahemerelikku stiili nagu kitsas käänuline tänav, valgeks lubjatud maja, pesu laisalt akendel kuivamas, leiab Macaust rohkelt. Tänavasildid on kaksikkeeles - portugali ja hiina - ning raamatupoe aknal tervitavad Portugali reisiraamatud viielt erinevalt kirjastuselt.

"Ohh, miks me siia kauemaks ei tulnud," ohkab mu hispaania-taustaga kursis olev mees, kes tunneb end ses ootamatus, võta-vabalt-aega-ju-jäkub maailmas riigis kui kala vees. Ta haukab muretult Macau linnasüdames, Senado väljakul tänavalt ostetud portugali-moodi munakooki ja nendib, et portugali-hiina kultuuri segamine on loonud söögivalikusse mõnusa koosluse.

Macau vanalinnale annavad kontrasti moodsa Hiina hooned. Eriliselt hüppab silma hiiglasliku puuoksa moodi üleni kuldselt särav ehitis - Casino Lisboa, võimsaim ja tuntum kohalikest kasiinodest. Kasiinosid leiab Macaus üle 40. Hasartmängumaks toob umbes 70% valitsuse sissetulekust - see ongi ainus piirkond Hiinas, kus on lubatud mängupõrgud.