Rohkem kui austraallased ise, peavad kängurudemaa riiki ohtlikuks välismaalased.

Oli hiljuti üks selline tagasiside lugejalt: "Olen ka ammu tahtnud küsida, kui ohtlik elu Austraalias õieti on, räägitakse ju, et seal elavad maailma kõige mürgisemad maod, ämblikud jm elukad? Kui suur oht reaalselt on mõne sellise mürgieluka otsa sattuda? Elts."

Mnjah, et purjetan praegu minevikulugude ülestähendamise laineil, siis paneksin vastuseks hoopis ühe peatüki me tänavu juulis ilmuvast raamatust. Lugu pärineb ajast, mil sõbrantsiga Austraaliasse saabusime, põhjast 3000 kilomeetrit idakaldale hääletasime ning rekkajuhtidega tutvust tegime.

---

Midagi selle lobasuust rekkajuhi Jordy lugudes siiski on... Ühe loo puhul tuleb silme ette paari päeva tagune pilt, kus süüdimatult Austraalia põhjarannikul Darwini päikesekuuma ranna sillerdavsinises ookeanis hullasime.

"Miks austraallased eelistavad kodubasseini ega käi imeilusate randadega meredes ujumas?" küsib Jordy. Me ei tea vastust ja Jordy selgitus kõlab järgmiselt.

"Kõigepealt hõljub meres ringi mürgine box jellyfish ehk meduus, kelle kombitsad võivad alates oktoobrist kuni kevadeni surmata, kui kiirelt äädikat peale ei kalla ja haiglasse ei lähe. Kui juhuslikult teda ei kohta, siis passib põhjas ligi kuuemeetrine soolase vee krokodill, kindlasti väga tühja kõhuga. Alati on võimalik kohata sealsamas uudishimulikku ja äärmiselt mürgist soolase vee madu. Loomulikult ujuvad meres ringi haid. Aga ega vette peagi minema. Piisab, kui kivide peal jalutades nähtamatule kivikalale peale astud. Kindel lõpp on üpris kindel, kui komistad hirmsa merilõvi otsa."

Jordy tõmbab hinge ja jätkab: "Austraalia mitmesajast eri tõugu maost suurim, kuningpruun kasvab kuue meetriseks ja on äärmiselt mürgine. Kõige huvitavam "räpaseks koeraks" kutsutav taipan käitub täpselt nagu tüüpiline kade valvekoer. "Omandanud" mingi konkreetse suurusega maa-ala, asub ta viivitamatult jälitama inimest, kes selle peale astub. Kui satud taolise valge silmatäpi ja ükskõik mis värvi krooniga mao alale kolmekesi, naksab ta viimast sissetungijat kindlasti, igaks juhuks. Kui kolme minutiga vastumürki ei saa, oled läinud."

Meie: ?!?

"Sellepärast kannan alati metsas liikudes vastumürke kaasas," lõpetab Jordy uhkelt.

Sõbrants Lana on näost plass ja ma juurdlen omaette, kas tasub ikka farmitööd edasi otsida. Mis siis saab, kui metsikule taipanile meeldib põlluvagusid oma territooriumiks pidada?!?

Jordy on sügavalt tõsine, kuid ta paarimees Ron miskipärast pupsub ühest suunurgast. Palju hiljem jagan ära, miks. Oleme just saanud esimese kogemuse peatükist "Austraallaste liialdused ja hirmulood".

Kindlasti on räägitu mingil määral tõsi ja metsikul maal tasub jala ette vaadata, sest Austraalias leidub sadu erisuguseid mürgiseid roomajaid. Aga niivõrd metsikusse kohta satub turist haruharva. Tõsi on ka, et mida rohkem kohalik kuulajat oma lugudega kohutada suudab, seda kordaläinumaks loeb ta päeva.

Nii et jah. Austraalias elab ligi 21 miljonit elanikku ning need vaesed metsikud mürgised olevused, isegi kui nad kuskil elutsevad, on selle rahvamassi pluss meeletu turistidevoolu ees vägagi ettevaatlikuks muutunud.

Vahel muidugi juhtub ja ettevaatlik tasub olla. Kui rannas on hoiatusmärgid, et ujuda ainult turvaalal võrgu sees (suvisel hooajal on põhjapoolsetes randades tihked võrgud kaitseks väljas mürgiste meduuside eest), siis seda tasub järgida.

Mõne aja eest kirjutasin, kuidas põhjas sõi üks suur krokodill pensionäri ära. Pärast seda on samuti põhjas, kus loodus metsikum ja troopilisem, langenud krokode ohvriks kaks soise pinnal lähedal mänginud last. Meie kandis Gold Coastil hoiatatakse viimasel ajal haide eest, sest nood olevat tulnud ranniku lähedale kala sööma. Oli ka üks väga erakordne lugu Sydneys, kus hai ründas üle kaheksa aastakümne surfarit. Madude hammustuste kohta eriti uudiseid ei kuule. Hiljuti käis telekast läbi, et üks suuremat sorti püüton pistis viiekilose terjeri pintslisse. Aga jah, arvestades seda meeletut rahvahulka, kes Austraalias elab, saab ilmselt metsiku loodusega võrreldes igal aastal liiklusõnnetustes kordades rohkem inimesi hukka.

Ise olen ähvardava loodusega kokku puutunud sel paaril korral, mil meie hull kass mao tuppa tiris.

Kass püüab mao nagu roti kinni, toob suus kööki ja mängib - mida teeksite teie, kui madu on täiesti elus ja eriti täpselt ei tea ka, kas ja kui mürgise isendiga on tegu? Õnneks oli madu kassi väntsutamisest nii uimane, et saime ta kuidagi harjaga prügikorvi ning sealt edasi maja taha võssa suunata. Küllap ta pages kusagile kivi alla ega julge siiani nina välja pista.

Kängurumaal on jälle valimised käimas. Sel laupäeval läheb Queenslandi kodanik kohalikule omavalitsusele uut juhti hääletama.

Nagu ikka, ärkavad viimastel valimiseelsetel päevadel "ootamatud" skandaalikesed. Möödunud nädala lõpul lahvatas eriti kummastav lugu, mida häämeelega jagan.

***

Lehelugejani jõuab sündmus pühapäeva hommikul, mil Rupert Murdochi meediagrupi päevalehed Sunday Mail ja Sunday Telegraph avaldavad alastifotod 19-aastasest Pauline Hansonist. Nimetatud proua on 54-aastane mitme lapse ema ning - üllatus-üllatus! - kandideerib Gold Coastist sisemaal asuva Beaudeserti linnakese juhiks!

Seksikad ülesvõtted müüb ajakirjanikule 15 000 dollariga proua Pauline`i kunagine poiss-sõber Paul Johnson. Omal ajal kohtas fotograafist noormees neiut ühes Brisbane`i toidupoes. Paul sõitis ringi Harley Davidsoniga, mis oli tüdrukute hulgas kõva sõna. Paul kutsus Pauline`i ühele kuurorti avamisele Coffs Harbouris. Hiljem läksid ülemeelikud noored hotellituppa ning tegid hulga fotosid, kus Pauline`il on jalas vaid võrksukad ning rindu katab ümbertõmmatud nahkrihm, julgematel piltidel esineb ta ühegi riietusesemeta.

Kolm nädalat hiljem lahkus Paul sõjaväkke. Kui ta naases, oli Pauline uue kuti leidnud.
Nagu kehva tervisega invaliid Paul meediale räägib, pakkus ta mõne aja eest pilte naisele tagasi. Too ei võtnud teda jutule. Kui sõber soovitab piltide pealt raha teenida, leiab Paul - päris hea idee! Tehing saab teoks ja peatselt avaldavad pildid nii ajalehed kui Murdochi grupi telekanalid. Fotod ostnud toimetaja väidab, et need on tõesed - ta lasi spetsialistil arvutiprogrammiga sarnasust kontrollida.

***

Sündmusest palju rohkem üllatab mind, mis sel nädalal juhtuma hakkab. Pauline käitub, nagu poliitikud ootamatu rünnaku puhul ikka ehk:

1) keeldub kommentaaridest;
2) eitab toimunut. Ta teatab, et oli sel ajal juba hoopiski õnnelikus abielus ning kandis teistsugust soengut kui piltidel;
3) annab meediakanalid laimu eest kohtusse.

Uudis on kuum kaks päeva järjest ning meedia edastab üha uusi detaile. Näeme, kuidas kommenteerivad eri eksperdid, keegi soovitab kasutada valedetektorit, jnejne. Eile õhtul küsitleb reporter selle linnakese inimesi, kus Pauline kandideerib.

Jälgin, suu ammuli, kuidas üldine arvamus kaldub sinnapoole, et pildid polegi Paulinest! Inimesed arvavad, et talle on poliitiliselt ämber keelatud, ja räägivad Pauline`st suure poolehoiuga! Mis toimub?!?

"Mis sa arvad, miks Austraalia rahvas Pauline'i poolt on?" pärin järgmisel päeval oma inglise keele õpetajalt.
"Vaat, küllap sa pole kursis, aga Pauline ongi viimased kümme aastat tuntud otseste ja sageli poliitiliselt ebakorrektsete väljaütlemistega," vastab õpetaja. "Inimesed võtavad tema ämbrisseastumisi kui meelelahutust - ta on üks nende hulgast, kellele kaasa elada!"

Õpetaja räägib, et Pauline tuli poliitikasse üle kümne aasta tagasi lihtsa fish and chips kiirsöögikoha omanikuna. Paremäärmuslasena pääses Ühe Rahvuse Partei loonud Pauline 1996. aastal parlamenti.

Eriti on Paulinel lööki rassistlike vaadetega elanike hulgas. Näiteks on naine süüdistanud, et Austraaliat ohustavad aasialaste massid. Hiljuti pööras ta pilgu Aasialt islamile ja soovib „Austraalia kaitse nimel" lõpetada muslimide maaletoomine. Aafrika immigrandid "levitavat haigusi". Vahepeal, 2003. aastal istus Pauline vanglas süüdistusega, et pani kõrvale valimisfondide raha. "Pauline'il on eriline anne sekeldustesse sattuda," võtab õpetaja asja kokku.

***

Huvitav, mis juhtuks, kui Eestis avaldataks enne valimisi Marianne Mikko, Siiri Oviiri või Kristiina Ojulandi noorpõlve alastifotod?

Kas tegemist oleks poliitilise "ämbriga" või tooks see hoopis hääli juurde?!?
Nii mõnigi skeptik kahtlustab, et mitte Pauline'i poliitilised vastased, vaid naine ise organiseeris endale ajalehtede esikaani täitva kuulsuse...

Seda sama ehitaja-noormeest kohtasin hiljuti linna peal. Nagu ta end väljendas, on „töö leidmine ikka täitsa p...s". Ta rääkis, et Eestisse jäi maha hapuks läinud laen. Esimese Aussi nädalaga kulus ära 1000 dollarit ja 600 dollarit ongi veel järel. Mida ta aga ei leidvat, on ehitustöö.

Tüüp saatis esimeste päevadega mööda töökuulutusi laiali mitukümmend CV-d. Ühelegi ta vastust pole saanud. Aktiivse tegelasena tegi ta kohe ära ehitustööks vajaliku „rohelise kaardi" ehk kvalifikatsiooni tõendava dokumendi, ilma milleta sind (vähemasti ametlikult) ehitusele ei lasta.

Mees teatas, et sammub järgmiseks kesklinna suuremad ehitused läbi ja küsib tööd. „Kui asjaks ei lähe, siis tuleb midagi muud välja mõelda!" lubas ta. Farm ta valikute hulka ei kuulu, sest sinna pole tuju minna. „Koristamistööga olen nõus - tea, kas selleks on ka sertifikaati vaja?" uuris ta minult.

***

Nagu igal pool maailmas, pole hetkeolukord ausside tööturul kiita. Masskoondamisteateid tuleb igast suunast. Mitmed Austraalia tuntud suurettevõtted nagu ANZ pangagrupp, lennufirma Quantas Airways, kaevandushiid Rio Tinto, kommunikatsioonigigant Telstra või Queenslandi tuntud õlletootja 4X Gold on koondanud kümneid tuhandeid töötajaid. Seda vältivad väikefirmad jätavad ära palgatõuse või vähendavad kõigi töötajte sissetulekut vastastikusel kokkuleppel.

Eesti tööturuga võrrelduna iseloomustab Austraaliat erinevus: samavõrd kui täiskohaga ametid, on kuklapoolel levinud osaajaga palgatöö. Nii mõnelegi rahutu hingega aussile sobib see skeem paremini: ei seo aastateks firma külge, võimaldab pere või kooli kõrvalt töötada ning riik võtab palgast vähem makse maha.

Näiteks viimase majanduslanguse ajal, mis tabas Austraaliat 1990ndate algul, tõusis töötuse määr paari aastaga vähem kui kuuelt protsendilt 10.9le. Kahe ja poole aastaga kaotas täiskohaga töö üle 400 000 inimese, kuid osaajaga tööliste hulk kasvas rohkem kui 100 000 võrra. Töötus oleks olnud isegi suurem, kui tööandjad poleks töötajatele jätnud võimalust jätkata vähemas mahus ning perel oli väike sissetulek kindlustatud.

Nagu ennustatakse, kaotab Austraalias järgmise aasta lõpuks töö ligi 50 000 täiskohaga spetsialisti. Samas mitte kõik alad ei lase inimesi lahti. Pitsakett Domino Pizza otsib üle Austraalia 2500 osaajaga pitsade laialiviijat. Bussitööstus plaanib palgata järgmisel viiel aastal üle 10 000 juhi ning toidukaupluste kett Woolworth teisel poolaastal 7000 inimest.

Aasta algul tabasid analüütikud huvitava seiga: töökohtade arv Austraalias polegi tohutult vähenenud, uusi ameteid tuli isegi juurde. Kuid palju suuremal hulgal kasvas elanike arv. Seepärast tahab valitsus piirata saabujate arvu, seda eelkõige temporary business visa ehk ajutise tööviisaga sissetulijate arvelt. Senine plaan nägi ette järgmiseks kaheks aastaks ligi 200 000 uut töökohta migrantidele. Nüüd mõeldakse, kuis nende pealt kokku hoida. Ilmselt on suurimaks probleemiks Aasia, kust enim imbub sisse tuhandeid kokki, köögitöölisi, ehitajaid jm lihttöölisi, kes miinumumpalga eest rügades võtavad kohlikelt töö.

***
Kui see Eesti ehitaja natuke veel ringi vaatab, siis on tal lootust jalg ukse vahele saada, sest hiljuti käis valitsus välja plaani, mille kohaselt toetab kuni tänavu juunini esmase kodu soetajat 21 000 dollariga. Selle tulemusel pole eramute ehitus oluliselt langenud.

Ta võib vaadata lõuna suunas, kus riigi abiga taastatakse metsatulekahjude laastamistöid. Või põhja, kus likvideeritakse üeujutuste kahjusid ning praegu kogub jõudu viiepalline tsüklon Hamish. Viimane kardetakse olevat sarnane kolm aastat tagasi märtsis Põhja-Queenslandi lammutanud viimaste aastakümnete võimsaimale tsüklonile Larryle, mis tekitas kahju miljardi dollari ulatuses. Toona koristati ja ehitati riigi abil purustustatud ookeniäärsed linnad ja tormikahjud aastaga üles.