Ei jõua autol süüdet välja keeratagi, kui teeveerelt künka otsast läheneb suure jooksuga tõmmu mustlase moodi meesterahvas, liitrine õllepudel näpus. On laupäeva hommik ja loppis olek: mees on hiljuti ärganud.

Ta kisab midagi ja vehib kätega. „Tobi, kas kvaliteetset tobi tahate osta?!? Ekstra teile, ja täna hommikul teen hea hinnaga!" kaupleb ta hingeldades hetk hiljem. „Tobi" muidugi mõista tähendab marihuaanat. Oleme taaskord tagasi Aussi hipide pealinnas Nimbinis (kirjutasin samast „nähtusest" ka aprillikuu blogis). Hetk hiljem ringi jalutades näeme, et värske sõber pole vastusest sugugi pettunud. Koos sarnase välimusega sõpradega istub ta pargi laua taga, lahtikorgitud pudel ning poolik saiapäts ees, lehvitab rõõmsameelselt.

Midagi on Nimbinis teisiti kui eelmine kord. Kuigi siis sattusime siia tööpäeval. Tundub, et konkurents marihuaanamüüjate vahel on tõsiselt tihenenud. Kui pool aastat tagasi vaevalt tobi-pakkumisi tehti (mäletan ühte koolivormis poisikest, kes arglikult pakkumas käis), siis nüüd tahab müüa iga teine vastutulija. Kas on näpud põhjas või tahetakse kraamist kibekiiresti lahti saada? Rase naine, kes näeb välja nii ümar, nagu hakkaks iga kell sünnitama, ei loe midagi. „Kas tahad marihuaanat või seeni?" uurivad ametlikult hipirõivastega kaubitsevate tänavapoekeste müüjad üksteise võidu. „Eriti tugev kanepikook või -muffin!" sosistab blondiin keskealine naine meelitavalt. „Tahad proovida, hommikul ise küpsetasin?"

 

Eriti kummastav on kunstiküla elanike vanus. Võiks arvata, et valdavalt elab Nimbinis noor hipirahvas, kuid tänavapildis torkavad silma ca 60ndates vööni ja täoveeritud hallhamemikud ning 50ndates kuivetunud hipinaised. Poest poodi liikuvad rastapatsides noored on pigem Gold Coasti või Byron Bay randadelt maalilise sisemaaretke ette võtnud ühepäevaturistid, nagu meiegi. Arusaadav, noorus ju siia ei jää. Nädala keskel teosammul tiksuv tolmune külake elavneb hetkega, kui turistibuss sisse sõidab. Kanep on põhiline atraktsioon ja tõmbenumber. Ränk keelustamine tapaks külaelu.

Seni on politsei silma kinni pigistanud. Hetk hiljem kätte sattuv kohalik tasuta hipiküla kuuleht laseb aimata, et olukord pole kiita. „Police target Nimbin tourist attractions as... Hemp bar closes its doors" kisendab esileht. Näib, et 25 km eemal Lismores paiknev politsei on hipielu tõsiselt käsile võtnud. Hiljuti uksed sulgenud Kanepibaar tegutses kaheksa aastat kanepivabadusüksusena. Amsterdami eeskujul võis seal maitsta näiteks marihuaanakooki.

Pooled augustis tuvastatud pahategudest on seotud kanepiga: ühelt mehelt leiti 59 g marihuaanat, kahelt turistipoe omanikult võeti ära narkootikumid. Teisel tänaval konfiskeeriti 170 kanepiküpsist ning kolmandas hoovis kasvas 116 kanepitaime. Ametlikult, muidugi, on narkootikumid Austraalias keelatud. Väikese koguse kanepi kasutamine, müümine või lihtsalt sõbraga jagamine võib tuua kaheaastase, ning 5 taime kasvatamine 5-aastase vanglakaristuse. Ei tea, kas kanepikasvataja kutt istub järgmised 116 aastat vangis?

Mis veelgi hullem - politsei ähvardab sulgeda Nimbini muuseumi. Paarkümmend aastat tegutsenud asutus on marihuaana legaliseerimise seadustajate süda. Hulga kunstiteoste kõrval ripuvad seinal kanepist tehtud ülikonnad ja kleidid - näited, et kanep pole hea mitte ainult seespidi tarbida. Pikad kirjutised räägivad, kuivõrd erineb kanep alkoholist. Mõõdukalt tarbitud kanep aitab luua kunsti ja edendada ühiskonda. Ülemaailmse, Ameerika plastitöösturitelt alguse saanud kanepi vastasese vandenõuga olevat taim alatult illegaalseks kuulutatud.

Ka muuseumist üle tänava asuv poliitiline üksus Marihuaana Saatkond nõuab kanepit dekriminaliseerida. Nad tahavad näidata, kuivõrd tugevat materjali saab tööstuslikust kanepist.

„Olen südamest ja veendunud vabariiklane!" põrutab kahe teismelise lapse ema, mitmekordse kõrgharidusega 44-aastane professor Cassandra minu küsimuse peale. „Et hääletasin referendumil kuninganna poolt, on hoopis iseasi. Meie poliitiline süsteem on otsast lõpuni mäda!"

Äsja lõpetasime mitmetunnise maitsva tervitusõhtusöögi, mille Cassandra me linnasaabumise puhul küpsetas. Rõõm tõdeda, et aastaid Singapuris elanud kunstnik tõi kaasa hulga kokasaladusi: oleme rammestunud kõrvitsasupist, karrist ja taimetoitlaste suupistetest.

Sõna „poliitika" äratab perekonna sekundiga. Kätega vehkivad Cassandra ja abikaasa David ei jõua kahehäälselt kiruda nurjatuid kuningriiklastest poliitikuid, kes vabariigi-valimise tahtlikult läbi kukutasid.

Üheksa aasta eest investeeris riik vabariigi referendumi valimiskampaaniasse kõlava summa - 3 mld krooni. Kampaania oli vägev: presidentaalse võimu eelisteid kuulutas vabariiklasele Rupert Murdochile kuuluv üleriiklik meedia ja propageerisid kuulsused.

Tulemus: vabariigi poolt hääletas 33 %, vastu oli 41 % ja „ei tea" vastas 26 %.

Põhjus, miks „ei" vastanutest tegelikke kuningriiklasi oli alla kümnendiku, on lihtne.
Referendumi küsimus kõlas: „Kas Austraalia peaks saama vabariigiks, mida valib parlamendi poolt ametisse määratud president?"

„Ei" tähendas, et Briti monarhia jätkub, samas kui „jaa" puhul hakanuks presidenti valima peaminister. Sisuliselt tähendanuks muudatus, et eriliselt midagi ei muutugi. Ka praegu määrab kuninganna oma Austraalia esindajast kindralkuberneri viieks aastaks ametisse peaministri soovitusel. Muutunuks eelkõige nimetus: kindralkubernerist saanuks president.

Referendum selgitas, kui vähe inimesed võimuliigutajaid usaldavad. Uuringud näitasid kibedat lahet: kui rikkamad elanikud ja spetsialistid olid valdavalt vabariigi poolt, siis kindel „ei" saabus töölisklassilt ja maapiirkondadest. Valimised „poliitikute vabariigiks" ristinud rahvas soovis ise valida presidenti.

„Ei"-d toetanud kuningriiklasest eelmine peaminister John Howard tegi seda teistel põhjustel. „Mida me parandame, kui katki pole?" küsis ta. Monarhistid olid hirmul, et kui lõhkuda 100 aastat juurdunud poliitiline süsteem, tärkavad riigis rahutused.

Praegu on veendunud vabariiklased nii peaminister kui ka opositsiooni juht. Et probleem ei põleta nagu majanduslangus või kliima soojenemine, loodab Kevin Rudd kordusreferendumi ette võtta kõige varem aastal 2010. „Küsisime inimestelt korra, ja „ei"-d tuleb respekteerida. Aga me töötame välja, millal uuesti küsida," lubas Rudd.
----
Mis veel uudist? Eks ikka Austraalia rahvaarv, mis on nüüd ametlikult rohkem kui 21 miljonit. Eelkõige kasvab rahvastik kiirelt tänu migrantidele, aga ka päikeseriigi iive on positiivne.

Politseile jäid näppu pildid kokaiini tõmbavast ragbimängijast. Hiljuti sai kirjutatud kolmest 24-aastase naise vägistamissüüdistuse saanud Brisbane Broncode mängijast. Pildid tulid välja ühe mehe mobiilist, mille riik uurimiseks konfiskeeris. Kuuldavasti ei tõmba pildil kokat ükski kolmest patusest, vaid hoopis keegi neljas meeskonnast! Aiai, ja seda ajal, mil terve linn on niigi leinas äsjase kaotuse pärast poolfinaalis.

Lõpetuseks, paar pilti naabrite valgest ristikheinast. Naljakas vaadata, et seda kasvab siin praegu tänavaäärtes, palmide all ohtrasti. Täpselt samuti, nagu meilgi suve hakul.

 

Kui Eesti riigikogu liikmed ostavad kuluhüvitisega muuhulgas majoneesi ja jõulupakke, siis samavõrd hädas tipp-poliitikute kulutustega on Aussi riik.

Hiljuti tabas riik meie osariigi Queenslandi poliitikud raiskamas maksumaksja raha isiklikele kulutustele nagu hotelli minibaar, tubadesse tellitud filmid või hambapasta. Mõni valitsusliige ennetas uurimist, saates seletuskirjad ja tshekid katma kulusid, mis arvas olevat läinud üle limiidi, enamikku tabati "hooletusvigadelt".

Näiteks peab Brisbanes baseeruv miljonärist valitsusliige Bruce Flegg hotelliteenuste eest riigile maksma tagasi 355 dollarit (3550 eek). Mees deklareeris ööbimise hotellis, kuigi omab linnas kena häärberit. Ta võinuks kasutada ka parlamendimaja voodeid, mis asuvad samas kvartalis hotelliga.

See piinlik juhtum on üks paljudest, mille tuvastas hiljutine riiklik audit.

Kaks ministrit tabati deklareerimas sööke ja jooke, mida nad tarbisid oma limusiinides. Näiteks energiaminister sai riigilt tagasi raha pudeli vee ja glüteenivabade snäkkide eest.

Kommunikatsiooniminister Robert Schwarten sattus musta nimekirja, sest kulutas puhkuse ajal välismaal rahvusvahelistele kõnedele 700 dollarit (7000 eeku).

Kliimamuutuste minister pidi maksma tagasi õlle ja hambapasta, mida mullu hotellis ööbides kasutas. Aussi valitsusliige tohib väljasõidul kulutada minibaarile päevas 25 dollarit, kuid arve tuli suurem. Minister maksis tagasi ka 15 dollarit (150 eeku) laenutatud filmide eest. Neid vaatas ta väljasõiduööl Adelaide`i, päikeselinnade konverentsil.

Mitmele poliitikule tuli tagasimakse arve omale ja sõpradele ostetud hommikusöökide eest.

Kuis kommenteerisid patused?

Bruce Flegg: "Kasutasin hotelliruumi 2006. aasta valimisööl, et rahulikult tulemusi jälgida. Oli üks neetud tilluke magaistuba!"

Minibaari päevalimiidi ületanud politseiminister Judy Spence, irooniaga: "Mul on hea meel, et meil on süsteem, mis korjab üles 4 dollarilise rikkumise!"

Minibaari päevalimiidi ületanud opositsiooni kõnemees Jeff Seeney: "Saabusin hotelli hilja, tühja kõhuga. Päevalimiidi piires õhtusöök piirdunuks kolme tervisebatooni pluss apelsinimahla ning punase veiniga magustoiduks. Korrektuuri vastu pole mul midagi, maksingi vahe juba riigile tagasi."

Seevastu väliskõnesid rahval kinni maksta lasknud Robert Schwarten keeldus süüd omaks võtmast. Schwarteni sõnul helistanud ta enne reisi teenuste osakonda ja hoiatanud, et suundub puhkusele. Osakond unustas kõne ära ning kattis omavolitsi telefoniarve.

----
Veelgi uudiseid poliitikatandrilt, jätkuks varasemale sissekandele.

Esimese asjana võttis opositsiooni uus juht Malcolm Turnbull käsile peaministri reisihuvi. Ta tõi välja, et alates ametisse saamisest mullu novembris külastas Kevin Rudd 17 riiki; veetes välismaal 50 päeva ehk kuuendiku tööajast. Samas eelmine peaminister ootas esimese reisiga pool aastat.

„Kas me valisime esiministri või esituristi?" küsis Turnbull esmaspäeval retooriliselt.

Eriliselt oli Turnbullile pinnuks silmas peaministri sellenädalane reis Ameerikasse, arvult kaheksas. "On olemas selline asi nagu telefon!" nentis ta. Hoolimata opositsiooni ja meedia väidetest, et peaministrit on Austraalias kohapeal rohkem vaja, Rudd reisi ära ei jätnud. Tähtis olla kohal viibida USAs, "majanduskriisi keskmes".

Enesekaitseks arvutas peaministribüroo välja, et ka teistel ministritel on reisihuvi ehk välisminister käis tänavu Ruddist kaksteist päeva rohkem välismaal. Samuti tõi büroo välja aastad 2002, 2003 ja 2005. Neil kolmel aastal viibis 11 aastat ametis olnud peaminister rohkem kui 60 päeva välisriigis.

Kaugeksjäävast poliitikast palju rohkem on lõppenud nädala Aussi lehtede esi-, taga- ja keskmised küljed täidetud rahvusliku uhkuse ragbiklubi Broncode alhokoliskandaaliga, mis tipnes traagilise lüüasaamisega nädala lõpul.

Vaieldamatult on Austraalia spordirahvas. Üks populaaremaid mänge ragbi näeb piltlikult välja nii, et atleedimõõtu vägilased tõmbavad vastasmeeskonda võitluses melonikujulise palli pärast kordi ja kordi jõhkralt üksteise otsa pikali. Kuid samuti on täissaalid korvpallil, tennisel, jalkal, võrgul jm aladel.

Mängude järgi sätivad kõrtsud oma lahtiolekuaegu ning aussi bloke võib oma kangelaste viimastest tegudest rääkida lõpmatuseni. Kogesin seda omalgi nahal. Tavapärasel laupäeva õhtul paneb kebab uksed keskööks kinni. Nädalal, mil ragbiturniir linnas pidi olema, hakkas türklasest boss Carlos juba esmaspäeval muretsema. Kas ikka saan laupäeval hommikul kella viieni appi jääda?

Tavaliselt toimetab kebabis kahekesi - üks võtab tellimusi ja annab valmis kebabid üle, teine valmistab toidu ehk rullib lavashisaia sisse liha ja rohelise. Üllatus-üllatus, pärast keskööd oli Carlos palganud abijõuks kolmandagi tüdruku.

Ja kliendid tulid: staadioni kõrvalt kõrtsudest, tänavalt, kodudest. Eranditult mehed, rohkem või vähemal määral purjus, jõrisedes lemmikmeeskonna hümni. Kella kahest kuni viieni rabasime kolmekesi teha palehigis tööd. Sel ööl tegin niipalju arveid, et näpud ja randmed andsid kaks päeva tunda, kuidas on sadu tellimusi kassaaparaati toksida. Kebab tuli sulgeda, kui lõppes viimane tükk liha. Seda võidujoovastuses näljased kliendid ei uskunud ja käisid nuiamas viimast, ükskõik millise sisuga kebabi.

Aga mis nüüd täpsemalt juhtus?

Nagu mitmed mängijad, tähistasid kolm Brisbane ragbiliiga Broncode uhkust Karmichael Hunt, Darius Boyd ja Sam Thaiday laupäeval eelmise õhtu võitu. Klubi käitumisnormistiku kohaselt ei tohi Broncod võiduõhtul alkoholi tarbida. See nõue varieerub: kui mõnes klubis on alkohol kogu hooaja keelatud, siis teised jällegi vägijoogi piiranguid ei sätesta, ainult avaliku käitumise viisakuse piires.

Päevase pidutsemise järel liikusid kuulsad mehed pubist ööklubidesse, kus pealtnägijate sõnul jätkasid pidu üleslöödud minikleidikestes noorte fännide parves. Sündmus, mida üleriiklik meedia viimase nädala hakkis, leidis aset vastu hommikut pärast 12 tundi joomingut meeste WC-s. Samal ajal, kui kaks meest neidu vägistasid, jäädvustas kolmas ürituse mobiilipildile. Nädala hakul andis 24-aastane neidis avalduse politseisse ja „pomm" oli sündinud.

Teisi purjus mängijaid nähti sülitamas ja vandumas populaarse pubi ees ning trügimas esiritta taksojärjekorras. Kaks päeva enne Broncode otsustavat mängu NRL finaali pääsemiseks avaldas meedia kolmandagi alkoholiskandaali, turvakaamera salvestuse. Broncode purjus kipper tümitamas Paddintoni linnaosa pubiomanikku laupäeva öösel kaks nädalat varem.

Mis edasi saab? Politseiuurimise kõrvalt algatas klubi siseuurimise, kuid patused lubati treeningule.

Siiski, meediakärast hoolimata andis treener Wayne Bennett viimse hetkeni võidusignaale. Miks pidanuks Broncod kaotama? Kõik mängijad olid tippvormis ja selja taga neli värsket võitu, samas kui vastane Melbourne`i Torm saabus Brisbane`i äsjase kaotusega.

Napp kaotus omaenda koduväljakul 52 000 vaataja ees 14:16 seisuga kustutas Broncode lootuse finaalile. Kas see jäänuks tulemata, kui tiimi poleks terve nädala survestanud meedia ja internetis levivad kirjeldused-pildid pidude käigust?
Leidus neid, kes nõudsid lõpetada valitsuse miljoni dollariline (ca 10 mln kr) aastatoetus Broncodele, kui vägistajate trio jätkab. Mida on klubil teha, eriti kui ühest kolmest mehest, 21-aastasest Karmichaelist loodeti meeskonnale uut kaptenit?

Loo kurvem ots. Laupäevaõhtune turniir oli plaanitud väärikaks ärasaatmispauguks Broncode kapteni 21 aastat kestnud hiilgavale karjäärile. Ainuüksi on ebaharilik Wayne Bennetti rekordiline tööaeg ühe meeskonna juures. Austraalia Ragbiliiga seadustik teeb keeruliseks samale treenerile korduvalt palka maksta, samuti imestatakse ühe taktiku edu saavutada võite üha uuesti.

Bennettit loetakse üheks Ausside edukamaks kapteniks. Ta käe all on Broncod ragbiliiga võistluse kuuel aastal kinni pannud ja mitte kunagi grand finale`st välja jäänud.

„I had 21 years here guys, it was never going to go down to one game - can you get that into your heads?" pareeris Bennett kaotusjärgseid kaastundeavaldusi.

Kirjutan vahelduseks veidi poliitikat, sest sel nädalal toimus opositsioonis huvitav muutus.

Nagu juba varemgi mainitud, on Austraalia liberaalid pärast hävitavat valitsusevahetust möödunud novembris madalseisus. Keegi tegelikult ei suutnud uskuda, et 11 aastat peaministri ametit pidanud John Howard lüüa saab. Seda pealegi peaaegu tundmatult tööparteilaselt, kelle karjäär raketina, n-ö lehepoisist miljonäriks, tagasihoidlikust parteitegelasest tippjuhiks hüppab!

Mida on opositsioonile viimasel ajal ette heidetud? Üks on kindlasti tugeva juhi puudumine ja jõulised vastulöögid koalitsioonile. Lõppevat aastat jälgides oli ainult aja küsimus, millal pärast lüüasaamist liberaalide etteotsa valitud Brendan Nelson „kinga saab". Ta pole osanud end rahvale ega parteile lähendada. Vastupidi, mehe tegemised ja väljaütlemised on nii ebapopulaarsed, et rahva toetus liberaalidele kukkus aastakümnete madalamale tasandile.

Võtkem kasvõi üleriiklik „Sorry day" aasta algul, millega, tõsi, äsja ametisse asunud peaminister kõvasti plusspunke kogus. Avalikku vabandust aborigeenidele oodati valitsuselt aastakümneid, kuid liberaalide poolt seda ei juhtunud. Nelson algul teataski, et plaan on mõttetu, kuna toidab keskklassi süütunnet ning ärgitab pärismaalasi ohvrina tundma. Kuu pärast, ilmsesti avaliku arvamuse survel avaldas ta plaanile toetust. Pole just suurem asi, tipp-poliitikust tuulelipp, või mis?

Kõige loogilisemalt arvati, et liberaalid aitab tagasi rattasse uus juht Peter Costello, Howardiga aastaid kõrvuti töötanud tipp-poliitik. Enne valimisi lubanud Howard võidu puhul tagasi astuda ja peaministritooli Costellole valitseda jätta. Pärast liberaalide kaotust teatas Costello, et loobub kanduurist ega astu partei etteotsa. Spekuleeriti, et küll eluaegne poliitik lõpuks meelt muudab, eriti kui muud üle ei jää. Ennäe, seda ei juhtunud, selle asemel olevat ta tee tahtlikult vabaks jätnud teisele liberaalide võtmeisikule Malcolm Turnbullile. 53-aastase mehe valiski parteihääletus teisipäeval uueks juhiks.

Kes on Malcolm Turnbull? Väärib mainida, et tegu on Austraalia rikkaima valitsusliikmega. Kunsti- ja mitmekordse juura kõrgharidusega, Oxfordi lõpetanud tegelane alustas oma advokaadibürooga, hiljem lõi investeerimisettevõtte ja liikus kommunikatsiooniärisse. Õnnestnud OzEmaili müügiga telegigant Worldcomile arvatakse ta varandus küündima 150 mln dollarini (1,5 mld krooni).

Poliitiliselt on Turnbull end alati sidunud liberaalidega. Ta oli Howardi valitsuses peavarahoidja ning mullune keskkonna- ja veevarude minister. Selles ametis, säästupirnide projekti eestvõitlejana kuulis temast kogu maailm, ka Eesti.
Meenutuseks, mullu räägiti meil EL plaanist asendada kohustuslikus korras kõik tavalised hõõgniidiga elektripirnid, mida maailm on kasutanud viimased 125 aastat.

Selles võttis EL eeskuju Turnbullist, kes avalikustas Aussi valitsuse plaani veebruaris. Ta arvutuste kohaselt aitaks säästupirnide kasutamine kokku hoida kaks kolmandikku praegu riigis valgustusele kuluvast energiast. Oluline oleks selline samm ka keskkonna seisukohalt: viie aastaga väheneks kasvuhoonegaaside hulk riigis nelja miljoni tonni võrra.
«Kui kogu maailm vahetaks pirnid välja praegu, vähendaksime oma elektritarbimist koguse võrra, mis on viis korda suurem Austraalia iga-aastasest elektritarbimisest!" tsiteeris rshvusvheline meedia Turnbulli.

Säästulampidega samaaegselt osales Turnbull kinnisvaraskandaalis. Teda süüdistati kasutamast valitsuse renditoetust 175 dollarit ööst (1750 kr). Renti maksis rikas mees omaenda abikaasale, kellelt „üüris" majakest Canberras.
Teine põnev lugu räägib sidemetest Murdochiga. Mulluses valimiskampaanias teatas Turnbull, et valitsus toetab 10 mln dollariga (100 mln kr) Austraalia vihmakorporatsiooni. Raha kuluks Vene firma uuringutele, mille eesmärk on valla päästa vihm atmosfäärist, kui taevas pole ühtegi pilve.

Vihmakorporatsiooni poolt kohale veetud vene teadlased tutvustasi aussidele venekeelseid dokumente vene keeles, tõlgi vahendusel. Pärast selgus, et nagu „sõltumatu" vihmakorporatsiooni aktsiad kuuluvad enamusosaluses Rupert Murdochi vennapojale, oli sama mehe teine ettevõte Turnbulli kampaania suurtoetaja.

 

Kassisaaga lõpetuseks – kolm päeva pärast kadumist laekus koju esimene roju. Hiilis välja kanalisatsioonitorust, valge kasukas tolmust hall ja – kirbud seljas. Vaene loom armastab süüa, aga kardab võõraid. Ilmselt istus niikaua tänavaaugus maja kõrval, kuni nälg üldse asu ei andnud.

Teine kass tuli välja nädala pärast, eelmise reede õhtul, Helistati kahe kilomeetri kauguselt kirikust, kuhu ta välja matkas. Sellel läks eriti hästi, sest lahked kirikuisad pakkusid sardiine ja piima, pühakoja ümber metsikus pargis ei ela ükski koer. Vihma ajal istus kass kirikus ja ilusa ilmaga jalutas ringi. Kahe päeva pärast avastas kiisuga mänginud tädi, et uue elaniku kaelas olev kellukas käib lahti ja seal asub paber telefoninumbriga.

Vedas, sest põhimõtteliselt kaasneb siinkandis looma kadumisega hulk väljaminekuid. Maksta tuleb kuulutuste eest raadios, lehes, internetis kaotatud loomade veebsaitidel. Sealjuures on leitud asja kuulutus lehes tasuta, küll aga mitte siis, kui midagi ära kaotad.

Kui püüdjad plehkupanija peaksid tabama, siis saab looma neilt välja küsida hommikuti paari tunni jooksul. Hiljaks jäädes jääb loom järgmise päevani varjupaika. Sõnaga, kui lõpuks teada saad, et ta seal on, ja oma lemmikut tahad kätte saada, tuleb linnavalitsusele iga öö eest korralik summa välja käia.

Nüüd on loomad tubasel rezhiimil, vähemasti nädal aega. Ja hulk kirbutõrjet on mõlemile tehtud. Naljakas, aga siin pidada kirbud olema üks tüüpilisim häda, mis koduloomi vaevab. Ilmsesti paljunevad/levivad tüütused sooja kliimaga kiirelt. Eestist mäletan neid kõige rohkem vene ajast vanaema juures maal. Hiljem oli neist iga kell lihtne lahti saada. 

Vahepeal oleme käinud mõningatel festivalidel. Alustuseks sõitsime 40 km äärelinna igakevadisele osariigi maasikafestivalile. Oli see vast pettumus! Vaimusilmas juba varakult kujutasin ette, kuis umbes paarkümmend tuhat lubatud inimest kõnnivad ringi kõikvõimalike lähemate ja kaugemate farmerite maasika(taime)lettide vahel. Üks maasikaväli on magusam kui teine, ning kõik on kas tasuta või üliodav.

Tegelikkus: Et sisse saada, tuli lunastada parajalt kallis festivalipilet. Maasikaid sel festivalil praktiliselt ei leidunudki. Kahes kohas müüdi pakendatud kujul, palju kõrgema hinnaga kui supermarketist saab. Prooviks ostsime ikka – ainult selleks, et tõdeda: marjad olid väiksed, pooltoored ning läilalt hapud! Põhilise osa festivalist moodustas hoopis lõbustuspark kümnekonna atraktsiooniga ning igas variandis friikartulid, hot dogid jm rämpstoit. Lubatud neljast lavast kahel tinistasid 1-2mehebändid kantrit, teised olid tühjad. Ühe farmeri kodus tehtud maasikajäätis ning india toiduketi Hari Krishna koftapallid osutusid kõige paremaks osaks, mille festivalilt kaasa ostsime, enne kui kahe tunni pärast lõplikult alla andsime.

 

Õnneks on festivale ja suursündmusi Aussi suuruselt kolmandas linnas jalaga segada. Möödunud nädalavahetusel lõppes kuu aega väldanud Picasso festival, sel nädalal hakkab kirjanike festival. Esimesele saimegi viimasel päeval jala ukse vahele. Küll oli uhke, jalutada ringi ning kiigata ihusilmaga keskkoolitunnist häguseid meeles maale. Niipaljukest muidugi, kui kiigata andis. Isegi viimasel päeval oli hiiglaslik muuseum pilgeni täis. Rahvast oli kohal mitte ainult üle Austraalia, vaid kogu maailmast: kõrva hakkas nii prantsuse, vene kui hiina keel.

Ausside söögiharjumusi käsitlen põhjalikumalt lähikuu Oma Maitses. Omaette ooper on see, mida siinne rahvas joob.

Skeem on väga lihtne. Ega aussi joogikombed suuresti eestlasest erine. Ainult et - kui eestlasel kulub ohtralt õlut kuuma suve ajal ning õllekompaniid küpsetavad päikese käes müügikäivet, siis tüüpilisele ozile on sama jook A-ks/O-ks aastaringselt. Arusaadav, kui mõnusalt soe ongi kogu aeg ning eriti põhja sarnaneb päev meie kuumemat sorti juuliilmale.

Õllevalik on igas pubis meeletu ning brewery ehk õlletehase leiab igast linnast. Suuremad margid nagu 4XGold, Hahn, Crown Lager või VB (Victoria Bitter) on laiale maailmale tuntud. Meie linna õllepruuli kõrval asunud restoranis sai iga hooaja algul huvitavaid uusi marke maitsta, nt shokolaadiõlut jõuludel. Kui ära kolisime, oli hitiks kalorivaba nisuõlu „Belgian Blond".

Ehk nagu 72-aastane äi tavatseb tõdeda: „Mina ei joo ega suitseta. Aga suve ajal kulub õlut, nii et ei märkagi. Puhtalt värskenduse mõttes."

Nii et jah, vaadiõlle hind pubides on hämmastavalt madal, enam-vähem võrdne limonaadi või kohviga. Kui kohalike seltsis õhtul väljas istuda, siis ei jõua ära imestada, kui kiiresti meeste, ja ka naiste klaasid tühjenevad. Ilmselt on nad harjutanud kõvasti, sest õllest purupurjus inimest pole nägema juhtunud.

Veinisõbrana ei jõua ära kiita Aussi veine. Suuri, viieliitriseid kanistreid on korralik valik chardonnayst punase kuivani - ja nad on imeodavad! Võrdluseks, kui kuuspaki õlut saab poest vähim 14 dollariga, siis 10 dollariga võid lunastada veinikanistri. Sellist veiniluksust hindab eelkõige rahvusvaheline rändur-seltskond. Ärahellitatud kohalik võtab pigem õlle või mõne kallima veini.

No ja siis veel muidugi kohvi(ku)kultuur. Nagu aussi armastab maitseelamusi ja head sööki, armastab ta korralikku kohvi. Starbucks kui kohalikud kohviketid asuvad igal tänavanurgal. Tüüpiline kontorirott haarab topsiku tööle kaasa või naudib pärast lõunasööki. Kõige levinum, cappuchino kujutab endast ohtra vahu ja shokolaadipulbriga pärjatud piimajooki.

Kofeiini saab kätte ja maitseb imehästi! Et lattede ja cappuchinode valik on nii korralik, tarbib austraallane lihtsat musta kohvi harva.

Medali tagupool: kuuma ilmaga tarbib Austraalia meeletult Coca-Colat

Laekub restorani pere - ema, isa ja kaks teismelist - kõik võtavad joogiks Coca. Märgatavalt ülekaaluline pere eelistab tavalist, mitte suhkruvaba jooki. Möödub pool tundi, pere tellib teise ringi. Kõigile veel ja veel üks jääga klaas!

Kokast ongi üpris lihtne sõltuvusse sattuda. Ja jääda! Sest lisaks külmale ja kihisevale joogile annab kofeiin tõhusa energialaksu. Mäletan, kuis farmipäevil käisid töölised poes, ikka osteti paar paariliitrist Cokat külmkappi hakkama. Või ajakirja-pihtumus naiselt, kes kuue aastase sõltluvuse käigus tarbis edukamail päevil 36 liitrit Cocat.

Kulusid kokku lüües selgus, et päevas jõi ta ära 96 purki (liitriseid pudeleid arvestamata) ning haiguse kestel 700 000 krooni väärtuses jooki. Hammastest jäid järele mustad vared, kõht ütles üles ja kaal tõusis mõnekümmend kilo.

Veel: äsja oli skandaal sellest, kui ametisse asunud peaminister Kevin Rudd teatas, et austraallased olema alkohoolikud, kes joovad 3-4 õlleklaasi päevas. „Ei-ei, see pole alkoholism, vaid elustiil!" tõusis rahva pahameel.

Oleme juba viis päeva meie Aussi reisi järgmises elupaigas, kuhu ilmselt mõnevõrra pikemaks peatume jäime. Eile saime lõpuks interneti sisse. Küll on jama, juba 2 nädalit tagasi andsime firmale uue koha kuupäevad teada, aga ikka nad jokutasid mis vähe pole. Tundub, et internet läheb Aussi maal järjest populaarsemaks. Järjest enam peresid eelistab sissehelistamisele broadband`i, ka sellest järjekorrad.

Juhtus selline kurb lugu, et kaks kassi on kaotsis. Laupäeva hommikul käis kolimisauto, ning unustasime ööseks uuesti varumagamistoa ukse lukustada. Seal hoidsime kiisusid kinni. Öösel lükkas kõva tuul ukse lahti, ning tubasest elust tüdinud kassid kasutasid juhust. Oleme kolm päeva tänavaid pidi ringi kõndinud, helistanud vethospidalidesse ja linnavalitsuse loomapüüdjatele, jätnud teateid postkastidesse, raadiosse ja bussipeatustesse.
Siin on selline teenus, et maksad 5 dollarit ja nad riputavad pildiga kuulutuse igale poole netisaitidele+ hoiavad nendel saitidel silma peal. Et kui miskit ilmneb, siis annavad teada. Ehk tulevad välja. Ühest vetpoest „lohutati", et Adelaide`st ehk teiselt poolt Aussi otsast siia kolinud proua leidis oma loomad pool aastat hiljem. Ja seda loomulikult varasemast kodust.

Muus osas õnnestus kolimine igati. Orus asuv maja on seest hästi heas korras, uue valge vannitoa, puidust põrandate, ruumika köögi, elutoa, veranda, lahtise armsa esibalkoni ja kahe magamistoaga. Taga on metsik väike aed, kus saab grillida ja pesu kuivatada.

Paddintoni linnaosa näeb välja põhjamaade stiilis muinasjutuküla moodi. See asubki väikestel, üpris järskudel küngastel - kohati paras tüütus ronida! Rohelisele aedlinnakule annavad ilme rõõmsad väikesed puidust majakesed. Mitmel pool, nagu meiegi aias jalutavad õhtuti metsikud kalkunid.

Kui 20 meetrit pidi üles mäkke ronida, asub kohalik supermarket, postkontor, arstikeskus. Natuke eemal on korralik videolaenutus, butiigid, hubased lahtiste verandadega koduküpsetisi pakkuvad kohvikud ja mitmed kohad, mida kõike veel proovida pole jõudnud. Nagu suvine Pärnu! Buss linna sõidab kohe keskuse eest. Jala on kesklinna-ärikeskusesse 2 km ja buss läeb vähem kui veerand tunniga. Ei imesta üldse, miks on linnaosa üks Brisbane popimaid.

Ilmad on siinkandis märksa jahedamad, ehk õhtuti võib vabalt jope selga tõmmata. Pole nii, nagu troopilises Townsvilles, kus juba praegusel kevadisel aastaajal hakkasid ilmad kuumaks muutuma. Esimesel õhtul, kui plätades-lühikestes pükstes-suvekleidis läksime hiinalinna sööma, nägime linnapildis vist küll välja kui suvitajad troopilisest põhjast. Siin kannab rahvas saapaid ja jopesid - plätadega ei käi keegi. Mu suurele kõhule sobib ilm ideaalselt, ja natuke soojem, nagu kevade arenedes juhtuma hakkab, ei tee ka paha.

Panime kohaliku ämmaemanda juurde esimese aja kirja. Eks näis, kuis siinsed haiglaolud on. Aussi tervishoiusüsteem on igal juhul paras peavalu. Haigla on lähedal, ainult 3 metroopeatust! Townsville 20 kilomeetrise reisiga ei anna võrrelda. Paha lugu on see, et kõik kohad sünnituseelsetele kursustele on täis. Siinsed arstid soovitavad võimalikult palju lugeda ja ise enne ämmaemandate käest küsida. Kursustele pidanuks registreerima kohe raseduse algul, sest need on väga popid. Ja registreerida saab ainult kohapeal ehk siis, kui juba samas haiglas kirjas oled, kindlasti mitte teisest linnast. Et üks surnud ring. Ozide tervishoiupoliitika nõrkadest nurkadest võiks raamatu kirjutada, ehk millaski võtangi ette.

1. Kõigepealt tuleb selgeks teha, kas kuulutad kohalikus lehes välja garage-sale`i ehk avatud uste päeva. St kleebid kodus mööblile hinnalipikud ja loodad, et nädalavahetusel vaatama tulnud rahvas aastatega kogunenud suurema pudi-padi+mööblitükid ära ostab. Või viskad osa träni ära ja teise pakid kolimisautosse. Pärast mõtisklusi ühele ja teisele poole jääme viimase variandi poolt. Uues linnas on muudki teha, kui äsjamüüdud külmkappi, pesumasinat ja voodit soetada.
Võtame pakkumised eri kolimisfirmadelt, satume 1000-2000 dollarilise hinna tõttu masendusse, kuni viimasel hetkel saabub põnev ettepanek. Üks kolimisfirma pöördub vajalikul päeval tühja autoga Brisbane`i tagasi ja on nõus asjad kohale transportima poole hinnaga.

2. Uues linnas on vaja kuskil elada, eriti kui majapidamises on kaks kassi. Veedame nädala arvuti taga, kirjutades kinnisvarafirmadele avaldusi. Keskmiselt kulub pool päeva, et üks avaldus koostada. Skännida ja meiliga saata tuleb hulk tõendeid, nagu näiteks viimase aasta sisssetuleku kinnitus, viimase kolme kuu palgalipikud, eelmise elukoha telefoni- ja gaasiarved, eelmise kinnisvarafirma agendi number, töökohast kaks soovitajat ja kaks eraisikust soovitajat, juhilubade-passi koopiad.
Esimene kinnisvarafirma teatab, et meil on „situatsioon". Ühelegi majale pole lubatud kandideerida enne, kui kas taotleja või teda esindav isik pole kohapeal „inspekteerinud". Brisbane sõber lubab jõudumööda majad üle vaadata. Et tegu on hoogsalt kasvava suurlinnaga (suuruselt Sydney ja Melbourne`i järel Aussi kolmas), ulatuvad rendijärjelkorrad kuudesse. Tagantjärgi: kahe nädala pärast helistab üks kinnisvarafirma tagasi, üks soovitud maja olevat meie.
Jant kinnisvarafirmadega katkeb ootamatult. Laupäeva hommikul leiame osariigi lehest erakuulutuse kena aiaga maja rendist kesklinnas. Hakkame helistama, sõber vaatab koha üle ja pühapäeva õhtuks ongi koht meie.

3. Pakkida kümme aastat kogunenud asju võtab nädal aega. Lõpuks on kõik tehtud: pool mööblit ekstra selleks puhuks tellitud prügikonteineris ja teine pool kolimisautos. Viimase hetkeni nühime vana elukoha põrandaid, kappe ja seinu läikima. Ainult selleks, et saada tagasi neli nädalat ette makstud rendigarantiid ehk bond`i. Raha rahaks, aga kui kinnisvarafirma seda tagasi ei maksa, satub rentnik üleriiklikku musta nimekirja. Sellele on igal maakleril ligipääs ja uut kohta pole ilmselt enam lihtne rentida. Viimasel hetkel tõmbab meie maakler taskust seaduse, mis näeb ette kahjuritõrje teostamise enne väljakolimist. Leiame fumigatsiooniametniku, kes köögis midagi toimetab, ja saame temalt vastava tõendi. Tund pärast tõrjet on ämblikud ja gekod samapalju elus kui eelmisel päeval.

4. Kõik tehtud ja start pärastlõunal kell kaks. Või siiski mitte? Kolimispäeva hommikul kaovad mõlemad kassid, kes on harjunud vabalt ringi jalutama. Viimase hetkeni arutame, kas pidada neid päev varem kinni. Jätame plaani sinnpaika, sest loomad on harjunud vabalt jooksma ja endalgi mugavam kolida-koristada. Kell pool neli astub esimene loom uksest sisse. Pool kuus koperdab maja tagant välja teine. Kassid korvi ja head aega, Townsville! Plaan näeb ette peatuda teel ämma-äia pool kaks päeva ja jõuda autoga Brisbane reede õhtuks.

5. Kassid võtavad reisi algust väga rahulikult, magavad. Hommikul pool kolm kostub vali kräunumine ämma alumise korruse koliruumist, kus loomad ööbivad. Erandkorras ei kakle õde-venda omavahel, vaid elavad läbi esmakohtumist maja hundikoeraga! Paarisrakend on läbi olematu aknaprao plehku pistnud ja öösse hajunud kodust sajad kilomeetrid eemal. Seda täiesti võõras külas kõrgel mägedes söekaevanduse kõrval, mida ümbritseb tihe dzhungel! Järgnev pooltund möödub pimedaid külatänavaid pidi hulkudes ja kasse hõikudes. Saatjaks kujutluspilt, kuis mõni neist kümnetest koertest, kes aedade taga häälekalt kaasa elavad, eluvõõrastele loomadele otsa peale tegi. Lõpuks kostub kaeblik „näu" - shokis valge kass istub pimedas puu all ja satub tuttavaid hääli kuuldes taevasse. Sada meetrit eemal leiame müügis tondilossist teise looma. Vastu hommikut saame magama, kassid kindluse mõttes voodi all peidus.

6. Maanteereis jätkub! Austraalias algas septembris kevad, mis sarnaselt Eestile tähendab kulupõletusi põldudel. Lisan mõned ettejäänud maalilised pildid massiivsetest suhkruroopõllu põlengutest. Looduslik väetis tõuseb tuhast.

 

Viimasel õhtul Townsvilles küpsetavad sõbrad meile lahkumisõhtusöögi. Kell kaheksa õhtul istume poole aastaga tuttavaks saanud sumedas aias: teeküünlad säravad ja kohe-kohe on valmimas barbeque: pehmemaitseline luudeta kala barramundi ning grillitud fetajuust, kõrvaseks roheline salat beebitomatite, avakaado ja maasikatega.

Korraga kiljatab kümneaastane tüdruk Edie läbilõikavalt ja tõstab jalad kõrgele laua peale. Midagi sahiseb laua all purukuivades lehtedes- kas tõesti uss?!?

Taskulambivihus vaatab vastu täiesti tavaline paksuks söönud padakonn. Selle asemel, et rahuneda, satub noor neiu hüsteerikasse. „Ära karda, omamoodi on nad isegi armsad!" üritan lohutada. Selle peale vaatavad kõik lauas istuvad täiskasvanud mind kui kuutõbist. Erilist paanikat ilmutab lapse ema Jeanette, kellest ühegi looma kartust ei ootaks. Üldteada on veri proua kunstniku meelisteemana ja magistrikraad õudusfilmide tootmises.

Jeanette`i ja minu vahel areneb maailmapilti laiendav vestlus.

„Kas sa siis ei tea, et padakonnad on mürgised?!?" ahhetab Jeanette. Hea tahtmise korral võivat mürk väiksema looma, nagu konna neelanud koera tappa - kui kiirelt abi ei saa. Inimene võib pimedaks jääda, kui kärnkonna kattev mürgine liga silma satub. Üldjuhul, mis juhtub, kui konn vastu jalga puutub, võib vastav koht punaseks tõmbuda. Terve seltskond on harvaesineval üksmeelel: konnad, ja eriti kärnkonnad on äärmiselt vastikud ohtlikud elukad, kellest tuleb kaugele hoida.

Räägin hirmuloo vastu. Kolm päeva varem pidas Eesti tüdruk Katrin oma lahkumisõhtusööki koduaias. Aia peal lamas eestlase mõistes ikka päris pirakas, meetrine madu. Ega maoga midagi suurt ette võetud. Seltskonnas olnud isa rivistas omad ja sõprade teismelised üles, et maost taskulambi valgel õpetlik õhtune piltlik loeng maha pidada. Pärast tukkus madu aia peal, lapsed mängisid aias ukapriid edasi ja isa kadus raamatut otsima: kas tegu on ohutu rohumao või ühe mürgisema pruunmao kutsikaga.

„Jah, vahel on võigas küll, kui madu koduaias puu küljest nagu nöör alla ripub," tõdeb Jeanette. „Kuigi kõik teavad, et puu küljes rippuvad maod pole mürgised." Nende aias elanud püüton muutus ükskord kuumaga nii julgeks, et roomas keset päeva basseini juurde vett otsima. „Seisime terve perega, kaelad pikas, ja vaatasime, kuis uss vett joob," seletab naine.

Jahmunud päringu peale, et kas koduaias elava püütoniga ei peaks midagi ette võtma, vaatab Jeanette mind kui lollikest. „Aga püüton pole ju mürgine?!? Pealegi kardavad nad inimesi rohkem kui meie neid!" Ükskord oli Jeanette õe juures barbeque`l. Jalutas aias ringi, veinipudel ühes käes, kui püüton susises vastassuunast tulla. „Hehee, ei tea, kumb kiiremini plehku pani, kas mina või uss!" irvitab ta.

Põhimõtteliselt on muidugi Austraalias vastav teenus: kui sinu aias on madu või mõni muu ebameeldiv elukas, siis helistamise peale nad korjavad looma üles. Karta on, et vastav asutus saab rohkem häirekõnesid konnade kui madude kohta. Samal õhtul aias ringi liikuv pirakas hiigelämblik (pildil) ei kohuta kedagi.