„Excuse me!!!! I think you`re very beautiful!"

Hämmastunult vaatan selja taha, et kust see peenike, aga tungivalt nõudlik hääleke tuleb. Taustaks: passime parasjagu porgandikotiga kohaliku Selveri maksejärjekorras.

Noh, seitsmendat kuud ümarale rasedale kõlab iga kompliment nektarina. Lasen pilgu mõnevõrra allapoole, vaid selleks, et veenduda. Hääle omanik on tõesti mind sihikule võtnud ja vahib üksisilmi alt üles.
Poolpikk paazhisoeng, laubal olümpiakleeps ja nina peale sinise pastakaga kiri Pejing - kummastav, aga üldse pole aru saada, kas tegu on ümaramat sorti poisi või tüdrukuga. Naeratan teismelisele kohmetunult: „Aitäh, sina oled ka väga ilus!" Põhimõtteliselt võib ka poiss kena välja näha!
„Excuse me!!! Where are you from?!?" Uudishimu ei taha kuidagi lõppeda. Kõrvalseisev sõber irvitab juba avalikult, aga loomulikult ei tee tirts temast välja.
Kuuldes, et Eestist, teeb asjaliku näo ja teatab: „Kus see asub, ma küll ei tea?!?" Selgituse peale, et Soomest pisut lõunas, lööb ta särama. Sõber just vanematega reisis seal, käis Rootsis ka. Järgmiseks puistatakse mind üle rootsikeelsete lausejuppidega. „Eesti keeles kõlab „jaa" üpris samamoodi kui rootsi keeleski," kiidan aktivisti. Ja tunnen viisakalt omakorda huvi noore vanuse kohta.
Ajaks, mil selgub, et tüdruk ja saab kümne päeva pärast kümme, sekkub vestlusesse ülejäänud järjekord.
„Ilmsesti on sulle parem, kui sa kümne päeva pärast siin pole," itsitab pensionärist proua minu suunas. Tema abikaasa noogutab muhedalt kaasa - jaajah, hakka veel neiule kinki ostma! Kihistades topivad nad asju kotti, samas kui müüja, uudishimu häbenemata, omakorda üle leti küünitab.

----
Selliseid, külmale põhjamaalasele üle mõistuse imelikke tänavajutuajamisi kohtab Austraalias igal sammul. Vahel võtab kiruma, kui lähed poodi ja midagi on vaja kiirelt osta. Müüja võib olla sinu ees oleva ostjaga süvenenud mõttevahetuse mõne täiesti mitte asjassepuutuva, mõlemile olulise detaili suhtes nagu näiteks kohaliku ragbivõistluse eilne tulemus. Või kuidas vastata, kui täiesti võhivõõras müüja uurib intiimselt toonil, nagu tunneks vähemalt viimased viis kuud: „How`re you today?"?!?
Pole lootustki hiilida riidepoodi sisse, et vaikselt, mitte midagi osta tahtes ringi vaadata. Kohe hüppab müüja ligi, et tunda huvi tervise vastu ja muidugi, kas ta saab kuidagi aidata. Juuksuri või mõne teise isiklikuma sorti teenusepakkuja (kosmeetik, kolimismeister vm) teenust broneerides võid kindel olla, et istud tund aega ülekuulamispingis. Sealjuures kogu uudishimulik vestlus käib ülima viisakuse saatel, et katsu sa eestlaslikult „pole huvitatud" mühistada ja ükskõikset nägu teha. Näiteks: „Oi, see kaunis aktsent, kustkandist see küll pärit on?!?"

Veelgi drastilisemaks läheb lugu riiklikus haiglas. Teatades ämmaemandale, et oleme üle kolimas teise linna haiglasse, satub hoopis lapse isa küsimuste rahe alla. Mis tööd ta täpselt tegema hakkab, kas teises linnas on parem elu, kuna kolite ja kus elama asute? Ei jää muud üle, kui voodi veerel istudes jalgu kõlgutada. Oodata, kuna ämmaemanda uudishimu otsa lõppeb ja ta beebi igakuist läbivaatusprotseduuri teostada tahab.

Olen proovinud olla ebaviisakas, kuid üldjuhul ei vii see kusagile. Kohalik teeb näo, et ei saa sellest aru - või ei saagi aru. Samuti on lootusetu kiiresti kellegagi vestlust lõpetada. Üldjuhul kestavad head aega ütlemised veerand kuni pool tundi, sest kellelegi meenub midagi ja siis veel midagi. Ja loomulikult naeratab iga tänaval liikuv kohalik sulle lahkelt otsa vaadates ja iga kolmas küsib jooksusammul mööda lipates: „How`s going?"

Ozi riigi lõpmatuse suhtlemise ja viisakuse medalil on siiski ka head küljed. Linnas liikuv politseinik, nagu iga muu tegelane on kodaniku kõige parem sõber. Alati võib ligi astuda ja teed küsida. Sõbralik, pikk ja põhjalik juhatus on garanteeritud. Kui politseinikul on aega, viskab ta sind õigesse punkti ära!

Pulmajuttu vol 2

Ehk kuis peetakse Aussis mesinädalaid. Jätkuks eelmisele sissekandele.

9-10 august Enamik külalisi lahkub ja väikse seltskonnaga veedame Magneetilisel saarel vaikse mõnusa nädalalõpu. Päevitame mere ääres, söödame känguru miniversioone wallabisid, vaatame saarel ringi, sportlikud ronivad mägedes. Pühapäeva õhtuks laekume Townsville`i ja bukime järgmiseks päevaks neti kaudu kaheksakohalise Toyota Tarago.

11-17 august: mesinädalate reis põhja. Seltskonnas kolm eestlast ehk Triin, Kukats ja mina, pluss Steve ja Erwin põrutasime alustuseks 600 km üles Cairnsi. Järgmisel ööl ööbisime Cape Tribultonis, ühes maailma omapäraseimas paigas, kus metsik vihmamets kohtub ookeaniga. Õhtul, kohe telkimispaiga kõrval rannas jalutas mööda üks meetrine lind, lennuvõimetu suleline kaasuar. Veidi kalkuni nägu ja peaaegu sama suur kui jaanalind. Igaks juhuks katsuma ei tõtta, kuigi rahulikust ringiloovimisest oli aimata, et lind on harjunud süüa saama.

Sõidame veidi maad tagasi ja läände, sisemaale, kilomeetri kõrgusele mägedesse. Läbime vihmametsa piirkonna ja jõuame Lõuna-Eesti maastikku meenutavale Tablelands`ile. Rammusad lehmad rohelistel aasadel, heinapallid põllu ääres ja ümarad mäekupleid ääristamas roheline mets. Nigu Valgamaa vanaema juurde oleks jõudnud! Ööbime Mareeba linnas, jõeoru kohal mäe otsas. Ilusamat hommikusöögikohta, kui kõrgel jõekääru kohal puust laua ümber, pole tükk aega trehvanud!

Veel matkame Mossmani ja Kuranda vihmametsa radadel. Näeme hulka eksootilisi taimi ja üüratut kaljut Kurandas. - Ajad juba näpuga kaardilt järge, jah? Kuranda kaljumägedes juhtub imelik lugu ca saja-aastase rongiplatvormiga. Läheduses pole inimhingegi, valitseb meeleline vaikus; ainult troopikalinnud käuksumas kõrgel vihmametsa puude otsas. Targemad teavad, et ikka rong sõidab, vahetevahel. Perrooni välimusest seda ei usu.

Kuni kaugusest kostub rongivile. Oleme sattunud „Siin me oleme" jätkufilmi džunglis. Rong peatub ja sealt valgub välja kümneid, ei, sadu jaapanlasi, vehkimas moodsate päikseprillide ja fotokatega. Nad kõik vadivad ohjeldamatult, samas kui giidid tulutult laialivalguvaid gruppe üritavad kokku lükata.

Tagasiteel peatusime kaks ööd Tullys, eestlanna Petsi juures. Päeval peesitasime Tully läheduses ühes Põhja-Austraalia ilusamas rannas, Mission Beachil; sportlikumad toksivad vollet. Teisel õhtul peame maha Petsi kolmekümnenda sünnipäeva. Seltskonnas on rohkem eestlasi kui kohalikke - kohalikele shokeeriv nähtus väikses banaanifarmilinnas.

Tagasi Townsvilles mõtlevad väsinud reisisellid pühapäevase pärastlõuna rannas magades mööda saata. Selgub aga, et seal toimub Cultural Fest. „Korraks läbi astuda" tähendab, et lõpetame õhtul kell seitse. Laval on esindatud nii Aasia, Kreeka kui aborigeenide ja maooride tantsugrupid. Mmm, muidugi ei saa jätta proovimata eri rahvuste toidulaudu.

Kanadast laekunud õeraas ja Steve suunduvad tagasi Cairnsi sukelduma ning Kukatsi paneme lennuki peale. Ise pakime asju, et septembri algul Brisbane kolida. Sellest, mis kolimiskadalipp tuleb siinkandis läbi teha, et üks elukoht käest ära anda ja uus muretseda, juba tulevikus. Aitäh lahketele inimestele ilusate soovide eest ning ilusat lõikuskuu lõppu kõigile!

Ps, kiri õelt, kes jõudis vahepeal Darwinisse: „Eile õhtul käisime sadamas ja sattusime peale kalmaari püüdvatele tüüpidele. Issand kui lahe oli. Üks sai isegi meetrise hai katte. Lõikas pea maha ja lubas ämmale hommikusöögiks lauda panna. Hullud aussid, ma ütlen."

Vahepeal sai kirjutamisest auk, aga ega kellelgi nagunii Hiina medalitesaju tuules pole aega miskit lugeda. Aga ka meie, tegime palju ja nägime palju. Mis siis juhtus?

Lühidalt:

8. aug - kauaoodatud pulmapidu, Egiptuse stiilis ja Magnetic islandi saarel. Sel päeval jõudis enamik külalistest kohale, sh kaugeimad-kallimad külalised, õde Triin Kanadast. Enne seda eelmisel õhtul laekus Kukats Uus-Meremaalt. Eesti tüdruku Katrini ja lõuna-aafriklasest peakoka Damoniga sooritasime omamoodi rekordi: kahe tunniga, lõuna ja õhtusöögi vaheajal õnnestus Türgi restorani vaikses köögis ära hakkida kartulisalat 30-nele. Au restorani nugadele ja elukutselistele hakkijatele!

Damon segas kokku täitsa normaalse maitsega majoneesi. Ozide majonees kõlbab kassi saba alla - on mõttetult magus ja äädikat täis topitud. Õhtul suundusime Kukatsi ja Erwiniga viimaseid söögiasju ostma. Jumal tänatud, et oli neljapäeva õhtu, mis tähendab, et ainus õhtu nädalas on kõik kauplused kella kümneni lahti. Siis sooritab kohalik rahvas nädalavahetuse ostud. Pulmapäeva hommikul läksin loori vaatama. Mul üks juba oli, aga laenatud, traditsiooniline tiaara, ja eelmisel päeval sõbrants Alex vihjas, et peatänavalt Aafrika bazaarist saaks palju ägedama.

Oligi nii, sain kuldkopikatest peaehte ja kaelaketi sinna otsa. Olin juba looririide osas alla andnud, sest pikalt polnud eelneval nädalal aega poodidest otsida. Igaks juhuks hüppasime bazaari kõrvalt kaltsukast läbi. Ja seal rippuski ürituse stiiliga ideaalselt klappiv ideaalne lillakas-valge-kuldne õhuline tükk riiet! Pärast seda hakkas tunduma, et laabuvad needki asjad, mis viimase hetke segaduses võimatuna tundusid. Kiired teod tehtud - korjata lennukilt tulijad ja alkoholipoest viin - pakkisime kogu varanduse autodesse ja jõudsime õigeks ajaks poole ühesele praamile, et purjetada magneetilisele sündmuspaigale, linna kõrval. Tunni aja pärast olime rendimajas, kuis siis muidu kui nimega No Where Else.

 Mehed tõstsid vastuvõtuks toole paika ja naised sättisid söögid paika. Peiu vanemad hõivasid köögi, et kokata imemaitsvaid kevadrulle, praenuudleid ja muid filipiini hõrgutisi. Saginas kadus Kukats ära. Elukutseline lilleseadja saabus veidikese aja pärast särava lillekimbuga, mille meisterdas kokku metsalilledest! Eelmisel õhtul kell üheksa seisime pikkade nägudega linna vägevaima ostukeskuse lillepoes, võtta polnud sealt midagi isegi lihtsaks ürituseks, pruudikimbust rääkimata. Samal ajal tegi lähedal farmis töötanud eestlanna Ingrid pruudile sellise soengu, et oleks võtnud kadedaks elukutselise juuksuri. Maaliline tseremoonia kell pool neli palmidega ümbritsetud sinise meresopiga liivarannal sai läbi vähem kui tunniga. Paaripanija Crusty pidi järgmisele üritusele jooksma ja lubas pärast peo käigus allkirjad võtta.

Piisas täiesti, sest päiksepaistest hoolimata tegi tugev tuul olemise jahedaks. Järgneva, hommikul kella kaheksani kestnud peo tipphetkedest tasub meenutada järgmise pruudi ja peiu leidmist. Pruudikimbu püüdis kinni Kukats! Tal ei jää muud üle, kui detsembris Uus-Meremaal Kiwiga paari minna. Sukatripi saanud noormees Dave ei tahtnud tegelikult mängust osa võtta. Ta väitis, et viie aasta eest tagasi saadud vabadus on liiga kallis. Aga näe, osalema pidid kõik vallalised noormehed, ja saatuse sõrme vastu ei saa.

Õhtul skooris Kukats - tal õnnestus võita 2 mehe ja ühe naise süda. Üks kahest mehest oli paaripanija Crusty. Sellest oli palju kasu kaks päeva hiljem, kui Crustyga tseremoonia hinna üle kauplesime. Kaasavõetud „nõbu" Kukats naeratas magusalt, hüppas mõned korrad prooviks Crusty voodi peal üles-alla ning hind kukkus kaks kolmandikku. See oli madalaim hind, mille välja mõtlesime. Ilmselt oleks kukkunud miinustesse, kui oleks tähtind küsida. Kauba peale lubas Crusty, samal ajal liigutavalt Kukatsi kätt surudes, lapsele tasuta ristimise teha. Parem ei hakanud mainima, et vaevalt Kukats sel ajal läheduses viibib.

On käes aeg tasapisi otsi kokku tõmmata. Kolime 1500 km lõunasse küll alles augusti lõpul, kuid enne seda tõotab elu mitmeid muudatusi. Kõigepealt pulmad, millele järgneb paarinädalane automatk põhja. Milleks Austraalias muidu elada, kui ringi ei reisi?!?

Praegu tähendab see kõige rohkem sõpradele-töökaaslastele head aega ütlemist. Noh, kurbadest kogemustest kohvikutööl, mil sai neid korrektselt ette hoiatatud, juba kirjutasin. Viimases otsas olen teinud rohkem tunde õhtuses restoranis ning päeval sama türgi restorani kebabis keeranud liha saia sisse ja teinud arveid. Üldjuhul tundub olema tark tegu selline, et mida vähem tööandjat ette hoiatad, seda rahulikumalt kulgeb tööpäev. Ja ega sel imedemaal teagi kunagi ette - kuni me veel läinud pole, on kõik vastupidine alati võimalik.

Noh, üks nauditavamaid head aega ütlemisi oli koristusbossiga. Meie „suhe" algas kohe, kui Townsville jõudsime. Otsisime rännukaaslasega ajutist tööd ja sõbra sõbra kaudu kuulsime koristamisest, millega pidada päris hästi teenima. Järgnesid mõned kõned, sõbra sõbra soovitus ning Margit, mu uus boss teatas, et koristamist jätkub tal küllaga. Asusime tööle. Vahepeal reisis sübrants Lana edasi ja mu elukaaslane võttis ta osa üle.

Nõnda käimegi viimase poole aasta jooksul viiel õhtul nädalas koristamas kohaliku Commonwealthi panga kontorit. Vahepeal, kui läks Filipiinidele minekuks, tegime rahateenimise mõttes isegi rohkem. Sõitsime paar nädalat igal ööl 15 kilomeetrit maha ülikoolini, et puhastada botaanikaprofessorite kabinetid ja laboratooriumid päevasest sodist.

Igal õhtul, kui tüütu teekond ette tuli võtta, siis kirusime, aga raha tuli sealt korralikult. Pärast Aasia reisi enam ei tahtnud. Väga detailidesse ei laskuks, aga vanad ülikooliruumid on ropp töö. Pluss tekitasid koristamiseks vajalikud keemilised vahendid allergiat ning laborist polnud sugugi üllatus leida elus konni ja - tarantleid. Viimased surnult, õnneks.

Noh, see-eest pangakontori koristus on lust ja lillepidu! Alustades sellest, et kontor asub otse me maja kõrval. Iga päev 15 minutit tööd, aga palka saab 1,5 tunni eest. Astu sisse, pane tänased ajalehed hilisemaks lugemiseks kotti, võta laualt kosutuseks küpsist ja kapist karastusjook. Siis tööle: lapiga tuleb üle käia köögilaud, lükata sirgeks koosolekuruumide toolid ning tühjendada kümmekond prügikasti päevasest paberist. Nädalavahetusel teeme veidike rohkem ja käime tolmuimejaga põranda üle.

Nüüd, tagantjärgi pikaaegse kontorirotina olen veendumusel, et inimestele, kes töötavad kontoris, kuluks mõned kuud ära seda koristada. Avardab silmaringi pluss sunnib enda ümber hoolikamalt ringi vaatama. Õhtuses vaikses kontoris on kohe näha, kes on laua taha otse koolist maandunud ja kes elukogenud kalad. Ületunde tegeva kleenukese india mehe prahti ei eksisteerigi, mis siis, et ta teeb õhtuti sageli ületunde.

Miskipärast laiutab eriti noorte naiste laudade ümber küpsisepudi ja prahikorvist mööda visatud papritükid. Siiras kaasatundmine Eesti koristajatele, kes ilmselt teevad üldjoontes sama tööd miinimumpalgaga! Ise sai omal ajal rohkelt ületunde tehtud, nagu Eestis moes, ja laua taga söödud. Ilmselt ei hoidnud prahiga kuidagi kokku.

Vahepeal, kui igasugu muid tegemisi tekib ridamisi, pole panga eest saadav raha enam üldse oluline. Aga kuidas sa ikka nii mugavat tööd jätad?!? Seda enam, et kontor asub otse kodu kõrvaltänavas. Plussiks on sealt saadav tasuta ajakirjandus - päevalehed, finantsajakirjad, ja miskipärast, ka naistekad! Nii pole me seda tööd kuidagi jätta suutnud ja triivime panga seltsis läbi poole aasta tänapäeva.

Kuuldes telefonis, et tahame lõpetada, soovib Margit kokkusaamist. Kenal tööpäevahommikul kell kümme istume välikohvikus. Ostnud meile hommikusöögi ja kohvi, allkirjastame möödaminnes paberi viimase tööpäeva kuupäevaga.

Margit, 63-aastane Austriast pärit kogukas austraallanna, on üks mu lemmikbossidest. Jõulude ajal, kui Eestisse läksin, palus ta Euroopast kuuseoksa. Küll Aussis üles kasvanud, tundvat ta õigest, kuusega jõulutundest siiani puudust.
Nagu igale tüüpilisele ozile, meeldib Margitile väga süüa. Kunagi ei ütle ta ära ühestki võimalusest väike koogitükk haugata ning ilmselgelt on tööeine üks ta tiheda koristuspäeva meeldivam osa. „Need kommid siin lauapeal, siit võime ühe suhu pista!" mäletan esimest koristusõppetundi pangakontoris.

Nalja saab, kui on täis meie kaks suurt prügikasti, kuhu musta kilekotiga igal õhtul kogu pangasodi paneme. „Aga visake mõne teise firma prügikasti, mis kohe sealsamas kõrval seisab!" õpetab Margit telefonis, kui talle hädakõne teeme. Üks tema lemmiktõdesid on, et kõik on kõige paremas korras, kuni talle ei helistata. Ükskõik kas helistab koristaja või firmaboss, see tähendab kindlalt sekeldusi ja seletamist.

Lugenud alustuseks ajalehest hoolikalt läbi oma päevahoroskoobi, asub daam asja kallale. Saame teada, kui õigel hetkel töö lõpetame. Päev varem helistati üleriigilise koristusfirma peakontorist, mille iseseisva haruna Margit tegutseb. Pank ei pikendanud firmaga kaheaastast lepingut, nii et üle riigi kaotavad töö mitmed-kümned koristajad.

Margitit töökaotus ei häiri, sest 26 lahmaka ülikoolihoone kõrval on tal vaid kaks kontorit. Nii et - hundid söönud ja lambad terved.

Ta ise koliks kõige meelsamini mitte Brisbane`, nagu meie peatselt, vaid poja juurde Melbourne` (kokku on tal 3 täiskasvanud last). Melbournes meeldib Margitile lihtsalt kohvikus istuda ja inimesi vaadata. Siin selleks aega ei jätku.
Millal Margit pensionile läheb? „Aasta pärast," usub ta. Ta töötab, kuigi omab pensionäri sooduskaarti juba praegu. Mullu ei raatsinud lõpetada. Kes teab, kas järgmisel aastalgi...

Unistusplaanid pensionipõlveks on tal juba paigas. Käsitööna teeb Margit juba aastakümmend sõpradele käe- ja seljakotte. Tulevikus teeb ta oma väikse äri ja hakkab kraami pühapäeva turgudel müüma.
Sõber heldib lahke proua jutust sedavõrd, et lubab viimase nädala koristada, enne kui Margit uksekaardid uuele koristuskonkursi võitjale üle annab.