Sydneyl külas

Austraalia suurim, üle nelja miljoni elanikuga linn on elav ja vaatemänguline, tormakas - laiav, võib isegi nentida. Sydney pillub stiile nagu võimas moeshow. Hämmastav, kuis linn sumiseb multikultuursest energiast ja pakub praktiliselt kõike, mida reisisihtkohalt taipad küsida: toredat sadamat, mida poolitab pikk ja kõrge, Aussi reklaamipildilt tuttav lippudega sild. 1932. aastal valminud sadamasillale kulutas riik 20 miljonit dollarit (200 mln EEK). Otsekohe sai ta Aussi üheks ikooniks, osalt suuruselt, teisalt vägeva välimusega.

Kohe kõrval teeb ookeanile silma kuulus moodne lootosõit meenutav Ooperimaja. Mis seal rääkidagi taevalikest randadest ja lõpututest surfivõimalustest, maailmavalikust restoranidest, hipibaaridest ja ööelust ning kesklinnast täiesti erineva näoga äärelinnadest.

Kui teiste osariikide pealinnad nagu Melbourne ja Brisbane on eelkõike Austraalia linnad, siis väidetavasti on Sydney rahvusvaheline lemmik. Nädalaks tulijad jäävad aastaks. Sydney ühendab endas hedoismi, dekadentse laiskuse, ja „vaata-mind!" veidrused.

SMR

Ateema ja Sparta, Pariis ja Milaano - sarnane rivaliteet käib sada viiskümmend aastat Melbourne`i ja Sydney vahel. Sydney on ühtlasi Aussi vanim linn, koloonia sai alguse 1788. aastal. Melbourne avastati ligi 50 aastat hiljem. Kui viimase osariigis leiti 16 aasta pärast kulda, kasvas tormiliselt nii linna rikkus kui rahvaarv.

Konkurents sai hoogu juurde, kui 20. sajandi alguses pärjati Melbourne Sydney ajutiseks pealinnaks. Kuniks Canberra 26 aasta pärast valmib. Samas oli Sydney suurim nii elanike poolest ja rikkust kütsid juurde finantsmasinad.

Tänapäeval käib asi sarnaselt saarlaste ja hiidlaste omavahelise nöökamisega. Aussid nimetavad seda nähtust lühidalt SMR (Sydney-Melbourne-Rivality). Melbournased tuletavad meelde, et Sydney sai alguse vanglast, räägivad kõrgetest rendihindadest ja kultuuripuudusest. Nad toovad välja oma multietnilisuse, suurepärased restoranid ja elava kunstikeskkonna.

Sydney pool teeskleb enamasti ükskõiksust ja väidab, et kodanlik Melbourne on suurpärasele Sydneyle labaselt kade. Kumbki peab vastast ebasõbralikuks snoobiks. Paandunumad fännid ei soovi teise linna esindajatega üldse suhelda.

Mida teha, kui kahe grupi vahele sattuda? Kindlasti pole mõtet õli tulle valada, et linnad on võrdselt multikultuursed ja põneva köögiga. Või nentida, et Sydney kauni linnapildi kõrval on Melbournes jällegi mugav igale poole jala liikuda. Parem küsida süütult: „Kas Canberra on tõesti nii mõttetu koht, nagu räägitakse?"

Kunstibiennaalile

Millest tegelikult tahtsin rääkida, on tore kunstifestival, mis iga kahe aasta tagant Sydneys toimub. Tasub läbi astuda, isegi kui peatud Sydneys vaid kaks päeva. Selle kestel, ligi kolme kuuga sõidavad linna kunstnikud üle maailma. Näitama oma töid ja pidama loenguid. Riik tellib muuseumidesse palju ajaloolisi näitusi ja riikide kuulsamaid töid. Kogu kunst on festivali aegu rahvale tasuta vaadata. Võib näiteks hüpata tasuta eripraamile, mis viib militaarsele Cockatoo saarele. Üpriski sadama ligidal asuv kunagine vanglasaar on igapäevaselt rahvale suletud.

Nüüd leiab sealt biennaali massiivsemad tööd. Eriskummalised väljapanekud näitavad vägivalda minevikus, sõdu ja revolutsioone, fantaasiarikkaid tulevikunägemusi.

Kuidas Austraalias jaanipäeva peetakse? Ei peetagi. Kui ehk mõni teadjam süütab õhtul küünla (ikkagi nagu lõke!) või teeb aias barbeque-burgeri.

Aussi päev on praegusel aastaajal ühtlaselt ühepikk, talvisel ajal kisub pimedaks juba kuue paiku õhtul. Kui kohalikele mainida, et meil on selline tore kesksuve püha nagu ühel kindlal ööl hommikuni lõkke juures istuda ja metsast sõnajalaõit otsida, vahivad nad arusaamatusega otsa.

Seda rõõmustavam oli Orkuti Austraalia eestlaste kommuunist lugeda järgmist teadet Sydneys pesitsevatelt Indrekult, keda korraldamistel aitas Katrin: „21. juunil kella 1 paiku oleme võtnud nõuks panna püsti üks suur jaanipäeva pidustus Sydney moodi. Kohtume kõikide asjaosalistega Sydney kesklinna sadamakail, kust võtab meid oma pardale moodne Kapten Cook-i laev, teeb meiega 4 tunnise kruiisi, selle jooksul annab meile piiramata koguses traditsioonilisi Eesti jaanipäevatoite ning jaaniõlut. Laev seilab tol päeval Eesti lipu all.

Mõningad faktid:
• Konkreetne laev, „Solar Sailor" on hübriid, mis saab kasutada liikumiseks päikese energiat, tuult, akusid ja vedelgaasi. Seda kõike nii eraldi kui korraga. Laev liigub praktiliselt hääletult ja vibratsioonita. Vee takistus on viidud minimaalseks. Solar Sailor kaalub 30 tonni ja on 21,5 meetrit pikk.

Kruiisist:

alustame Darling Harbouris, Uus-Meremaa, Fiji, Tallinn jms. sadamad jätame välja, kuna ookeanile selle laevaga minnes võib olukord kaunis kentsakaks muutuda. Tiirleme 4 tundi mööda Maailma ühte ilusaimat sadamat - peale poole aastast Sydney vaatamist merelt, olen selles enam kui veendunud. Päike enamuse ajast paistab, kõik kes soovivad saavad ooperimaja, sadama silda jms vaatamisväärsusi pildistada nii palju kui soovi on.
• Hinna sees on BBQ buffet, koos salatite ja kakukestega. Eestipärase jaaniroa eest kannan hoolt isiklikult.
• Joogimenüü on Tooheys New, Hahn Light, Tyrrel's chardonnay-semillion, Tyrrel's cabernet-shiraz, Tyrrel's Brut sparkling wine ja kõiksugu kohapealsed alkoholivabad joogid nagu kokakoola jne.

• Dress code ja ettevõtmist läbiv stiil on piraadid ja lõbutüdrukud. Vastava riietuse puudumisel on laevakaptenil õigus midagi ettevõtta ja anda juhtnööre edaspidiseks eluks.
• Taustaks mängib Eesti muusika".

Oi, mis kena, samaks nädalavaheks olime juba tükk aega tagasi Sydneysse lennupiletid ostnud!
Määratud ajal kogunes Solar Sailori piraadilipu alla kolmkümmend eestlast, kõik kas piraadi- prostituudi kostüümis. Ilmaga vedas rohkem kui küll. Kui eelmisel päeval tibas Sydneys vihma ja taevas oli ühtlaselt hall, siis kogu paadisõidu jooksul polnud taevas pilvepoegagi.

Oli eestlasi, kes maabusid Austraalias kahe nädala eest ja otsisid parasjagu pingeliselt tööd. Enamik olid juba vanad kalad. Kuus aastat olnud neiu rõõmustas äsja saadud kodakondsuse üle. Tuli reisima, läks magistratuuri ja jäi. Neljakümnendates Tiina oli Austraalias sündinud. Rääkis eesti keelt vaevumärgatava aktsendiga, oli abielus eestlase Madisega ja järgmine kord lubasid paandunud rahvatantsufännid Eestisse sõita üldtantsupeole.
„Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" ja muu eesti kõrtsumuusika taustal seilas laev ühe vaatamisväärsuse juurest teise ligi. Kõige rohkem pälvis kiitust omatehtud kartulisalat, millist Aussi kaubandusest ei leia. Sugugi mitte ooperimaja! Suurimaks vaatamisväärsuseks osutus hoopis hulk lehvitavaid, porgandpaljaid 50 härrasmehi Lady Jane`lt, Sydney kuulsaimalt geirannalt.

Igapäevaelus ei saagi aru, et elame ühes multikultuurseimas riigis. Ligi veerand austraallastest on välismaal sündinud ja üle 40 % kirju kultuurimiksi järeltulijad.

Väidetavasti iga nelja minuti ja kaheksa sekundi tagant saab Aussi juurde uue migrandi. Kui Teise maailmasõja järel tuli sisse rohkelt eurooplasi, nagu itaallased ja kreeklased, siis täna on suuremaks migratsiooniallikaks Uus-Meremaa ja Inglismaa, Aafrika. Ning loomulikult Aasia täies hiilguses - Hiina, Korea, Jaapan, India jne.

Päris sageli juhtub, et viskab kohalik mees seljakoti selga ja ostab Aasiasse üheotsapileti. Aastaselt rännult pöördub tagasi, käekõrval väike armas tõmmu naisuke. Austraalia riik on õppinud raha küsima - esialgu ajutise, kahe-aastase spouse'i ehk abikaasa viisa eest tuleb mehel välja käia rohkem kui 20 000 eeku. Et kosida välismaist naist (või vastupidi), peab Aussi pool ka muidu igati tõestama, et on võimeline kaasat üleval pidama ja eluruumi võimaldama. Nagu ostaks kaupa, või mis?

Kord nädalas jalutan hommikul kodumäest alla, et päev keelekoolis kirjatarkust täiendada. Algul võttis imestama, et olen edasijõudnute inglise keele kursusel ainus valge naine. Seda lisaks õpetajale, juuditarist heebrea filoloogile Miriamile, kes koos abikaasaga nelja aasta eest kolis Townsville`i Coloradost. Poole pealt tekkis tundi veel üks valge, vaevalist keelt tönkav sakslane, majandusprofessor Karl Hamburgist.

Suurelt on esindatud Aasia. Pinginaaber, väikest kasvu medõde Janice pärineb Filipiinide pealinnast Manilast. Selja taga istuvad jaapanlanna, hiinlanna, tailanna, korealanna, sealt edasi tagasihoidlik India naine. Kõik on ühtmoodi pikkade mustade juuste ja tumepruunide silmadega. Selgus, et igale spouse'i viisa saajale võimaldab riik 500 tasuta keeletundi + eksami. Juhuks, kui on vaja erialasele tööle, näiteks meditsiinierialal kandideerida.

Ülijutukas viiekümnendates daam Maria pärineb Columbiast ja esindatud on ka Aafrika. Kursuse teine meessoost isik, hääldamatu nimega elektrik Matush.... tuli Namiibiast. Ta on kõige tumedam ja samas erksavärvilisem tüüp. Tundi saabub Matush... vääramatu hilinemisega. Kõigil läheb kohe tuju heaks, kui ukse vahelt lipsab sisse rõõmus kräsupea, karjuvalt erekollastes ja punastes toonides ninasarvikute ja jõehobudega ürbis.

Kultuurierinevustest. Istume aasia neiude (või mis, prouadega, kõik Austraaliaga abielus) lõunalaua taga. Ainsana ses seltskonnas võtan koolisööklas stabiilselt salateid, sest ausside söök, fish`n`chips ei lähe ikka veel. Küll sobib see Filipiinidele, teada-tuntud praearmastajate riigile. Ülejäänud Aasia mekib riisi. Osadel on kodust pulgad ja riisinuudlid või -terad kaasas, teised ostavad riisi, magushapu kastme ja lihapalli.

Tuleb jutuks filipiinlanna Janice`i näojoonte sarnasus tailanna Takuga, kuigi naised pärinevad hoopis eri kandist. Hiinlanna Jan ja korealanna Chin ei suuda kuidagi uskuda, et Janice kirjutab kodukeeles inglise keele tähtedega. Hüppan appi ja kahepeale saame selgitatud pikaaegse hispaania invasiooni.

„Meil oskavad peaaegu kõik inglise keelt, hääldus on iseasi," selgitab pinginaaber. „Kuigi Filipiinidel on ühe saja dialekti, saab hispaania nubritega igas tuhande saare poes hakkama," täiendan.

Laekub Karl, et peatselt lahkuda: raamatukogu ajalehest Austria-Saksa jalgpalli tulemusi vaatama. „See on ülitähtis mäng!" põrutab Karl lauast tõustes.

Ülitähtis?!? Aasia neiud ehmatavad esiti vaiki ja pärast kihistavad tükk aega.

Kõigepealt folgile

Nädalavahetus möödus 40 km linnast väljas suurepärasel Palm Creek folgil, mis kokkuvõttes osutus kantripeoks. Nagu selgub, ongi üks põhilisi folgivorme Aussis kantri. Jiih-haa!

Lähemalt võib ürituse kohta lugeda SL Õhtulehe nädalalõpu paberkandjast. Küll riputaks üles mõned pildid: telkimist armastavad aussid ja ilusad loodusvaated. Noored alternatiivmuusikud koos pandakaruga nurgatagusel laval.

Peategelased-kantrimuusikud kirevais rõivais. Heinapallid, mille otsas oli mõnus pannkooki süüa. Ja igasugu sulelised ja karvased. Ei tea, miks mõnel on tarvis lillepotti peas kanda.

Kevin Rudd toimetab

Samal ajal on Aussi poliitilisel maastikul käimas põnevad mängud. Eesotsas uue peaministriga, kes hoogsalt riiki arendab ja kümme aastat võimul olnud eelkäija iganenud seadusandlust pöörata püüab.

Sellega, kuis blond Kevin Rudd ladusas jaapani keeles Tokyos tuumarelvadevastast kõnet peab, on küllap kõik juba teleri abil kursis.

Huvitav sisevaldkond, mille kallal peaminister nuga teritab, on sotsiaalsüsteemi toomine tänapäeva. Näiteks vanematoetus. Siiani oli Austraalias kombeks, et kõigepealt maksti ühekordset sünnitoetust ja seejärel paar nädalat abiraha kodusolevale emale.

Nüüd on valitsus ematoetust pikendamas poole aastani pärast lapse sündi, ja seda makstakse vanema varasemast sissetulekust sõltumata. Veelgi enam, Productivity Comissioni ettepaneku kohaselt võiks riikliku toetuse summa sõltuda vanema varasemast sissetulekust! Nagu Eestiski.

Seni said pool aastat kodus olla vaid varem töötanud emad. Tööandja maksis palka edasi ja sai riigilt osa raha tagasi. Seda aega tahetakse nüüd pikendada.

Nii et on seadusi, milles Eesti on maailmast ees. Kui siin kellelegi mainida, et meil saab emapalka varasemast sissetulekust sõltuvalt ja kuni poolteist aastat, ning miinimumtoetust ka siis, kui varem ei töötanud, jääb vestluspartneri suu ammuli.

Varasema poliitika kohaselt tegi riik kõik selleks, et ema kiirelt tagasi tööle saada. Kust muidu tööjõud võtta? Enamikel Aussi ettevõtetel on töötajatega tõsine probleem.

Nüüd maadleb riik teise sotsprobleemiga. Üheks tööpartei valimislubaduseks oli 260 lasteaeda, mida agaralt juurde ehitatakse.

Nagu lapsevanemad kurdavad, pole praegustes lapsepäevakodudes piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Kasvatajad on Vietnamist, Indiast ja Sri Lankalt, vaevalt pursivad inglise keelt, ja ega see pepsidele kohalikele meeldi. Samas, ega isegi just rõõmustaks, kui peaks lapse venekeelsesse lasteaeda panema.

Lasteaednike palgad on kahetsusväärselt madalad. Kolm aastat rakenduskõrgkoolis õppinud kasvataja saab tunnis väiksemat palka kui näiteks ettekandja.

Riigi mõttekoht on: kust võtta raha, et varasema peaministri kümme aastat unarusse jäetud sotssüsteem kaasajastada? Kardetakse, et ühelt poolt suurendab riik maksumaksja toetusi, teisalt tõstab sotsmaksu. Igal juhul on meeldiv kuulda, et peaminister midagi teha püüab.

Veel üks suur muudatus on aset leidmas. Viimasel aastakümnel promos valitsus agaralt, et inimesed muretseks haigekassa kõrvale erakindlustuse, mille kaudu saab kiiresti eraarsti abi. Väga kaval! Riik ei pidanud tervishoidu investeerima, sest erasüsteemi kaudu maksis rahvas oma haiglakulu kinni. Rudd on seisukohal, et milleks topeltsüsteem, kui maksumaksja nagunii maksab haigekassale. Ta otsib lahendusi, kuis riiklikku tervishoiusüsteemi parandada ja haiglajärjekordi lühendada.

2.juuni
Koosolek

„Koosolek! Viie minuti pärast, nurga taga. Ära mine kuskile!!!" Ilmselt on midagi jälle halvasti, sest meie koosolekud toimuvad ainult sel põhjusel.

Restorani tegevjuht, viiekümnendates Lõuna-Aafrikast pärit valgenahkne daam Vivian jookseb ringi, üritades meeleheitlikult kümnetkonda ettekandjat restorani pealt kokku korjata. Ruum iseenesest pole tohutu, kuid õhtusel ajal pole ülesanne ikka kuigi kerge - miks meid on muidu niipalju tööl. Saabub üks kelner, ja juba kaob kiiret tellimust korraldama järgmine.

Varsti annab Vivian alla ja hakkab kõne pidama neile, kes sel hetkel üles rivistatud.

-------

Eestis elus ei sallinud ma koosolekuid peaaegu üldse. Võrreldes kolme töökohta, oli neil sügavaim mõte riigiametis. Õigemini ilmnes uba siis, kui tegemist oli otsustajate koosolekuga, mille kutsus kokku minister või kantsler. Siis sai ka midagi sellist teada, mille järele tasus suund võtta ja tegutsema asuda, sest võis loota, et teole järgneb tulem.

Madalamate üksuste koosolekutega käis nii ja naa. Vahel istusime mõne osakonna spetsialistidega laua taga tund aega (tüüpilisim koosoleku ette kindlaks määratud pikkus) ja rääkisime, kuidas probleeme lahendame. Samas teades väga hästi, et suure juhi poolehoiuta jäävad ilusad kavad ja plaanid paberile. Ja et tõenäoliselt eri põhjustel juht kaasa ei tule.

Äriväljaande toimetuses oli asi lahendatud märksa ratsionaalsemalt. Iga päev ilmuva lehe tõttu oli küll ette nähtud igahommikune koosolek, kuid sealt võis alati puududa klausliga, et oled ette teada andnud, mis tööga rinda pistad. Tark inimene tegi oma plaanid nädala ette. Enamasti ei kestnud need koosolekud ka üle poole tunni ja üldjuhul arutati asjalikke küsimusi.

Üks parajalt tüütu katsumus oli kuuajakirja koosolek. Toimus küll vaid korra kuus, kuid juba ette võis arvestada, et minimaalselt paneb see kinni kaks tundi ja keskmiselt kulub pool tööpäeva. Vähemaga ei saanud kuidagi, sest igaüks tahtis igal teemal oma kogemusi rääkida. Juhtus, et mõnele teemale kulus pool kuni tund. Noh, mida üksmeelsemale otsusele sisu osas toimetus jõudis, seda lihtsam oli tegevtoimetajal hiljem ajakirja kokku panna.
------

Aga restorani koosolekuid naudin ma tõsiselt Läbi elada seda, kuida sama tööd tegevad eri rahvused omavahel väikses mullis suhtlevad, on väärt kogemus, isegi kui enamasti on tegu õpetliku sõnade pealelugemisega. Palju ägedam meelelahutus, kui kliendile pinda käia: „Kas sa soovid vett? Kas valmis tellimuseks? Veel ahjukuuma lavaši?!?"

Kõigepealt teatab Viv, et maksimaalselt kulutame me kümme minutit ja et ärgu me järgnevat isiklikult võtku, sest tema on samasugune ettekandja nagu meiegi, ainult vanem. „Ainult veidi kogenum," lisab, „ja kui teie midagi valesti teete, tuleb Osman (omanik) mulle kohe ütlema. Ma ei salli seda!"

Hoolimata naljakatest avaldustest armastame Vivi väga, sest tal on lihtne, osavõtlik ja aus talunaise loomus. Boss peab olema, sest muidu valitseb tipptunnil kaos, kus kõik tormavad ringi ja hulk vihaseid kliente küsib kolmandat korda tulutult sama kokteili.

Kaks kuud tagasi avamise järel oleme kõiksugu bosse proovinud. Vastu ei pidanud ükski. Ilmselt on Vivil käsi paremini sees, sest ta poeg on restorani peakokk. Ja peakokkadega on restorani omanikel teadagi eriline suhe.

Vaikus enne tormi. Viv jõuab sisuliselt mainida, et Osman pole rahul, kui koristame pearoa taldrikud laualt, enne kui kõik on söömingu lõpetanud.

Pisike Kolumbia tüdruk Martha vaatab talle tundlike pruunide hirvesilmadega otsa. Ta räägib peatamatult ja ennast salgavalt viis minutit, miks nii eile kogemata juhtus. Sellest lähevad Tšiili ja Mehhiko esindajad täiesti põlema. Järgmine veerandtund saab Viv öelda vaid: „Jah..." Ta hakkab närviliselt kella vaatama. Vihje, et on aeg edasi töötada, ei jõua pärale. Kui ta seda kõva häälega ütleb, tahab Türgi poiss Ali ainult korraks sõna. Loomulikult vaidleb Ladina-Ameerika vastu.

Tagasihoidliku eestlase, restorani vaieldamatult pikima (175 cm) ja ainsa blondina (Euroopat esindavad veel brünett rootslane Johanna ja prantslane Ludu), lausa suplen multikultuuri sees.

Kahjuks viimasel ajal pole Viv koosolekut teinud.