Kahjuks tänavustel lihavõtetel munade koksimiseni ei jõudnud. Siinkandis on inimestel kombeks viimasel tööpäeval ehk neljapäeval kinkida üksteisele šokolaadimune ja -jänkusid. Seda teevad ka lahkelt kõik töökohad jm asutused, nii et pühapäevaks koguneb igasse kaukasse paras last šokolaadi. Ning selle tänuväärt päeva veedavad austraallased magusaid kingitusi nahka pistes.
Kirjeldasin sõbrale, kuidas me värvime mune kas spetsiaalsete värvide või näiteks sibulakoorte jm kättesaadava rohelisega. Isegi kui peres pole enam lapsi, on ikka mõnus keedumune pühapäeva hommikul kokku lüüa ja vaadata, kes tugevam. Sõber oli rohkem kui üllatunud: „Kas sa tõesti suudad rohkem kui ühe muna korraga ära süüa?!?"
Lisaks bensiinile tõusevad enne pühi lakke ka kõigi mereandide hinnad. Reedel liha ei sööda. Nagu ikka vabal hetkel, läheb enamik peresid randa, veekogu äärde või lihtsalt lähedasse metsatukka grillima. Barbequeks saab kõik muu, mis vähegi võimalik: krabid, kalmaarid, valge ja mõnusalt luudeta barramundi kala, krevetid jne.
Pidu ja suur puhkus kestab esmaspäeva õhtuni, sest lisaks vabale reedele on ka see päev punane. Suletud on kõik kauplused jm asutused. Austraallastele meeldib vabu päevi välja võtta. Eriti õnnelikud on nad, kui punane püha satub nädalavahetusele. Siis on raudpolt vaba kas reede, esmaspäev või vabalt mõlemad päevad. Ojaa, tuleb meelde eelmine aasta Eestis, kus isegi enamik jaanipühast sattus nädalavahetusele.
Haapsalu võitis Tallinna
Teadmiseks tähelepanelikule lugejale, kes kindlasti ootab tulemust, kas siinne Savisaar lükati troonilt või mitte - jah, juhtus midagi uskumatut! Meie edumeelset linnapead Tonyt võitis üpriski vanameelne pensioniealine väikelinnajuht Les.
Üks põhjus on kindlasti, et endise farmeri poolt hääletasid kõik maapiirkonnad kahe linna ümber. Samal ajal, kui Tony Townsville'is isegi oma linlaste hääli ei suutnud püüda, võitis Les oma linnas suurelt. See on üpriski kummaline, sest Tony on linnas kokku töötanud 33 aastat, viimased 12 linnapeana, ning tema juhtimisel arenes kolkalinnast aastatega moodne Põhja-Queenslandi keskpunkt.
Meie linlased kritiseerid teravalt Lesi abikaasat. Valimistele järgnenud päeva ajalehed olid täis pilte, kuidas ühinenud hiigelmoodustise juht võitu tähistab. Abikaasa oli teinu dkõik, et pildil mitte veidikegi kena välja näha. Seljas lotendavad rõivad, heleblondiks värvitud hõredad juuksed sagris, ilmselgelt ülekaaluline, abikaasa kätt hoidmas.
Ka meie linnaametnikud on kurjad: kõrvallinna ametnikele järgnesid võiduga kingipakikesed ja korralikud palgatõusud, samas kui siinsetel valgekraedel tõsteti palka ühe pulgaga 4%.
Esinevad juba ka esimesed head märgid: Les asub loksutama Tony poolt paika pandud süsteemi. Iga ametnik peab kirjutama oma tööst ülevaate ja käima välja projektid järgmisteks aastateks. Kes teab, ehk saavad mõned aastakümneid juhipositsiooni hoidnud igandid kinga ja uued, seni eos mahamaterdatud ideed pääsevad löögile.
V-Festivalile!
Ise traalisime pikal nädalavahetusel autoga ringi: Boweni rannas ja mägedes. Austraalia tuletab mõnel puhul hämmastavalt Põhjamaid meelde, Panen mõned pildid ka.
Tulevane nädalalõpp tuleb tihe. Kõigepealt aitan laupäeva õhtul kunstigaleriis Little White Space avada vastuvõttu kahe bändi ja lühifilmide õhtuga. Mõned tunnid und (loodetavasti!). Pühapäeva hommikul kella kuuest istume lennukisse ja sõidame 1,5 tundi lõunasse Gold Coastile V-Festivalile. Rokküritusel astuvad üles kümned bändid, peaesinejateks on vanameister Duran Duran ja Smashing Pumkins. Lähemalt juba sel nädalal!
Aasiast tulles on esimene laks, et hinnad hüppavad joonelt lakke. Isegi lennujaamas küsitakse trolley ehk kohvrikäru laenamise eest 4 dollarit (40 eeku). Brisbane'is tasub veeta pühapäevahommik Hiinalinnas, süüa sushihommikusöök ja kõndida läbi hommikune turutänav (vt pilte).
Nädalavahetusel kulmineerusid Austraalia suurima osariigi Queenslandi valimised, kokku valis uusi omavalitsusjuhte 2,6 miljonit kodanikku. On lootust 12 aastat ametis olnud Tony Mooney asemele uus linnapea saada. Polnud varem küll miskit suurt varasema georaafiaõpetaja Mooney vastu, kuid vaadates seda, mis juttu ta enne valimisi ajalehtedes räägib, võiks mees kõrvale astuda küll. 
Kolmerattaline jalg- või mootorratas veab kõike, alustades perest ning lõpetades sigade/ juurviljadega. Parim viis lühikesi vahemaid ning kitsaid tänavaid ja turge pidi sõita. Üks tilluke kolmratas mahutab enamasti terve pere, laste arvust olenemata. Haruldane pole, et kabiinis, juhi taga ja katusel on üksteise otsas kümmekond koolilast. 
Tüüpilisim ja mugavaim sõiduvahend. Kui on vähegi julgust (lube pole vaja) tasub motikas üürida ööpäevaks sajakonna krooniga. Veidi kogemust võiks olla, sest isegi maapiirkondades põristades on liiklus parajalt tihe ja kaootiline: 80 miljoni elanikuga Filipiinid on selgelt ülerahvastatud riik. Enda huvides tasub kanda kiivrit, kuigi enamik seda ei tee, ega tunne ka tarvidust motokostüümi järele. T-särk ja lühikesed püksid käivad küll.
Suurte ratastega kõrge hobukaless on maakohtades siiani üheks arvestatavaks sõiduvahendiks. Suurlinnas nagu Manila või Cebu sõidutab eelkõige turisti. Hoburakendid on kõikvõimalike eelpool mainitud transpordivahendite vahel tänavapildis üpris harilik nähtus. Proovida tasub, kui pole eriti kiire, ei karda loksutada ega hakka pisikestest, ponimõõtu hobudest liialt kahju.
Ei või olla! Ei teagi, kumb on suurem vaatamisväärsus, kas sigadega ülesöödetud ja ka parasjagu kõhutäit välja magav püüton Boholi saare koduloomaaias või puuri äärel kõõluv tüdruk, kes ilmselgelt pole tüdruk, vaid sündinud poiss ehk ladyboy. 
On tõsiselt hämmastav, kui palju kohalikud näevad vaeva, et nahka heledamaks muuta. Kümnete firmade kreeme müüakse igal tänavanurgal ja apteekides. Meiegi kotiski on 15 purki filipiinlannast Austraalia sõbrannale, kes on saatnud korduvalt kirju, et me kaasa tooksime nii palju, kui vähegi tassida jaksame. Aussimaal on seda kraami raske leida.
Kui poisstüdruk on madalal noorukihäälel lõpetanud sütitava kõne maost, hüppab ta päkkade välkudes aialt maha ning soovitab vaadata koduloomaaia teisi, väiksemaid loomi, mao sõpru. Kolm sõpra kõlguvadki sama puuri laes. Ahvi moodi olendid on väidetavalt roti sugulased, kuid ei suuda küll tuvastada ühtegi sarnast elementi. Kassisuurused loomad ripuvad laes kahe tagajalaga nagu kotid. Üks magab ja kaks krõbistavad puulehti nagu kartulikrõpse.
Tarsius on looduskaitse all ning et liiki säästa, on saarele loodud spetsiaalne džungel. Silmi pilgutamata ja inimesi kartmata vaatab tarsius turiste. Silmad jäävad paigale, selja taha vaadates pöördub terve pea. Rotisaba hoiab ahvikese kindlalt oksa küljes.
Samas linnaosas asub Rizali park, hiigelpark ajalooliste sangarite monumentidega. Kõige kuulsam neist, rahvuskangelane doktor José Rizal, sai kuuli täpselt samas kohas monumendi all, kus asuvad nüüd ta maised jäänused. Doktor ja luuletaja Rizal ei teinud valesti muud, kui kirjutas kaks raamatut sellest, mida arvas filipiinlase elust Hispaania võimu all. 
Kõigepealt võttis aega, et kohale saada, sest Manila liiklus on täiesti hullumeelne. Isegi õhtul kella kümnest on tänavad umbes, mis siis veel keskpäevast rääkida. Mall`i sõidavad eribussid - haakisime endid ühe peale ja saime kaugemalt linnaosast ühe ropsuga kohale. Mall ise on täiesti võimatult suur. Esindatud on kõik kaubamärgid ja tõsistel shoppajatel tasub kindlasti päev varuda. Samuti leiab sealt ka kõikvõimalikud köögid ning Imexi ehk 4D kino.
Kogu see toredus ehmatas ära, eriti kui kaubandustoodete hinnad on poole kõrgemad kui tänaval. Niisiis suundusime esimesse kohalikku merehõrgutiste keti restorani, sõime kõhud grillitud pusit`it ehk kalmaari täis ning jalutasime kuus kilomeetrit mööda rannikuäärt Makatele tagasi.
Nagu Filipiinidel kombeks, liikusid rannas ringi püssidega turvamehed. Ja mitte püstolite, vaid ikka tõsiste automaatidega! See tukk on igal endast lugupidaval turvamehel.
