Jõudsimegi lõpuks välja kaheksanda maailmaime ehk Banaue riisiterrasside juurde Põhja-Filipiinidel. Häda ja viletsus saatis meid!

Algus oli nõnda kena: üürisime Manilast kümnekohalise bussi koos juhiga ning olime kuue tunniga põhjas. Ööpeatus Baguios, maalilises mägilinnas, kus elab 250 tuhat kohalikku ja miljon tudengit. Parasjagu oli käimas lillefestival ning kõik kohalikud soovitasid järgmisel hommikul paraadi vaadata.

Nähtamatu maailmaime

Meie olime kanged: tahame mägironida riisiterrassidel! Valisime maaliliste vaadetega mägitee. Veel hommikul kella kuuest Baguiost välja sõites oli ilm imeilus. Päike kuldas söakalt kõrgmägesid ning kuskilt kaugusest tuli paksu tossu. Vulkaan?

Paar tundi hiljem kitsal mägirajal ülespoole vongeldes hakkas tibama peent seenevihma. Varsti pärast lõunapausi istusime bussiga mudas kinni. Ees seisis kümmekond bussi ja taga vähemalt samapalju. Käimas olid teetööd ja sõita sai ainult ühel teepoolel. Selle ummistanud kalluri rattad käisid tühja. Raskeveok ei saanud mudaga liikuma.

Bussijuhid vastassuunast soovitasid ots ümber pöörata. Edasi minevat hullemaks. Neil oli õigus. Kogu õhtupooliku sadas ja teed polnud ollagi. Piimvalge paks udu neelas kõik vaated. Keskmiselt sõitsime 30 kilomeetrit 2 tunniga ning kokku Banauele 12 tundi. Ei läinud paremaks sealgi, kuigi väidetavalt on veebruar kuiv suvine aastaaeg.

Kümnest kaks julgemat tegelesid jõudumööda mägironimisega ehk riisipõldude vahel paljajalu savimudas sumpamisega (saapad oleks muda rikkunud). Ülejäänud lakkusid haavu. Igaühel oma tõbi tohterdada: põhiliselt külmetus, nohu, köha ja palavik. Oli päris mõnus bussinina Manila kiirteele pöörata. Ligi 6 tundi tagasisõitu. Sedakorda puudusid hingematvad loodusvaated, aga sõitsime siledal asfaltteel.

Külas vanaemal

Veel tegin Baguiol tutvust filipiini suguvõsaga. Käisime külas vanaemal, keda sõber nägi viimati 20 aastat tagasi, mil pere Filipiinidelt Austraaliasse kolis. Oh seda rõõmu ja filipiini külalislahkust! Maandusime 84-aastase vanaema juures lõuna paiku ning õhtul kella kümneks olime sugulaste kohtamisest surmväsinud. Filipiini suguvõsa koosneb sadadest inimestest ja tavaliselt elavad mitu peret koos.

Öeldakse, et kui mees abiellub filipiini naisega, siis saab ta terve suguseltsi kaasa. Kui mees naist petab, siis tõmbab ta enda peale nii oma kui naise suguseltsi viha, sest abielu on püha. Õhtul enne pulmi istusime Tai restoranis kolme laudkonnaga. Meie lauas olid kõik filipiinlased. Tundsin huvi, et kas nad on pruudi suguselts ja nende abikaasad. Selgus, et õhtusöögil olid ainult lähedased: kümmekond õde-venda.

Ka vanaema majas allkorrusel elava sõbra nõo mehel oli 16 õde-venda. Majas jooksis ringi kümmekond poissi, kõik kuidagi sugulased. Ja vaid üks tüdruk, kõigi silmatera. See, et me nii ruttu edasi läksime ega pikemaks jäänud, tundus suguvõsale suisa solvav. Lapsed olid kurvad, et elus barbie-doll läheb ära. Lahkusime lubadusega kindlasti millalgi naasta.

Head vabariigi aastapäeva!

Vaid kaks päeva pärast meie vabariigi aastapäeva tähistasid filipiinlased sama püha. 1896. aastal olid nad esimene Aasia rahvas, kes seadis riigis sisse demokraatia. 1986. aastal pidasid nad esimesena maailmas maha „veretu revolutsiooni", olles eeskujuks kõigile, s-h Ida-Euroopale.

Meie tähistasime seda viimast saavutust. Pukist võeti maha paarkümmend aastat valitsenud ja end eluaegseks presidendiks nimetanud diktaator Ferdinand Marcos. Ta suutis riigikassast kõrvale panna miljoneid, tappa ja saata asumisele üle 50 000 inimese, keelustada vaba ajakirjanduse, luua kunstlikud hääletustulemused. Kõlab tuttavalt, või mis?

Viimase hääletuse järel läks rahvas tänavale potestima ning Ferdinand saadeti Hawaiile eksiili. Võimukas abikaasa Imelda jäädvustus ajalukku: temast jäi maha mitu tuhat kingapaari!

Filipiinlased oskavad süüa teha ja süüa neile meeldib! Ametlikult süüakse siin viis korda päevas. Puhas nauding on kogu see meretoitude valik, nagu kalad, kalmaarid, karbid jne. Mittevegetariaani paradiis: lihatooteid jagub lõputult.

Ookean annab kõikvõimalikku kala. Kui jalutad näiteks kohalikul turul, siis poole turutoodetest moodustavad täiesti uskumatu välimusega molluskid. Turul võib kohata nii Eesti saartel maikuus tuttavat tuulehaugi kui väiksema põssa suurust tuunikala.

Restoranis süüa on odav ning portsjonid võrratud. Riis käib iga toidu juurde ja on filipiinlaste kohustuslik söögiosa. Paljudes kohtades antakse riisi niipalju toidu juurde kui süüa jaksad.

Kaotatud asjade päev

Käisime meiegi turul. Selle tagumisest otsast läheb paat 20 minutiga kilomeetri kaugusele Samali saarele, kus on imeilus rand.

Turul õnnestus käia isegi kaks korda lühikese aja jooksul. Nimelt kaotasin pulmas kaamera ära. Pildistades ja filmides mitme masinaga, jätsin oma jao laua peale. Mis sest, et tegu oli 5 tärni hotelliga, järgmisel hommikul kaamerat enam polnud. Nagu kohalikud sõbrad selgeks tegid, tuleb tagasi nõuda kohe. Üldjuhul oled siiski asjast ilma, sest vargus pole siin riigis mingi eriliselt suur kuritöö, ja vaene rahvas paneb näpud taha, kus vähegi saab.

Mõned tunnid hiljem pakkisime hotellis kotid, et Samali saarele bambusonnidesse ööbima sõita. Laenasin sõbra profikaamera, et turul pildistada. Viimasel hetkel läksin turu algusse tagasi ananasse ostma. Viga! Kiirustasime paadile. 10 meetrit kaldast eemal selgus, et sõbra kaamera jäi puuviljalauale. Kapten polnud nõus paati tagasi pöörama. Polnud muud, kui vaadata kaugenevat kallast ning praadida.

Teisel kaldal hüppasime kohe jälle paati. Tagasi turul, lähenesime müüjale väga konkreetselt. Kas leidsite kaamera? „Mmmm..." pomises müüja. „Jätsime selle siia, täpselt sellesse kohta, vähem kui tund tagasi!" olin resoluutne. „Mmm, okei," oli müüja faktidega nüüd kotti aetud. Tagariiulilt ilmuski välja kadunud masin.

Secret Beach - kõigest 14 miljonit

Salajane rand Samali tagaosas, kuhu lõpuks enne pimedat kohale jõudsime, kuulub värske proua Jordana suguvõsale. Sinna saime 40-minutilise mootorrattasõiduga: ikka mäest üles ja mäest alla kruusateid pidi. Mootorratas ongi põhilisemaid sõiduvahendeid. Sõidetakse neljakesi. Juhi taga istub kaks inimest, ning ees üks väiksem.

Ohiost pärit Mike nentis pärast, et teab nüüd, mis tunne on võileival. Ta sõitis kahe mehe vahel: mäest üles tuli pressing eest ning mäest alla tagant.

Reis lõppes paksus džunglis. Selle servalt algas läbipaistva veega sinine korallirahune ookean, mida ääristasid bambusonnid. Ideaalne koht snorgeldada. Sarnane peidetud kõrvalrand kuulub austraallastele, kes ostsid selle 1,4 aussi dollariga (14 mln eek).

Krokodillid ja maod

Alates neljapäeva hommikust oleme põhjas, kahe lennutunni kaugusel pealinnas Manilas. Davao olevat pealinnaga võrreldes kuurort, seal on saastatud õhk ning liiklus päev läbi umbes.

Davaol käisime lisaks kohustuslikule karaokebaarile ära veel krokodilliaias. Esimene oli ülinaljakas: hotelli tagaosas sai üürida kabiine koos korraliku tehnikaga: kelner tõi muudkui jooke, samal ajal kui lõõritasime.

Krokode aiast leidsime igasugu kiskjaid ja roomajaid, üks ilusam ja jõhkram kui teine. Olid tiigrid, orangutangid ja isegi üks viie jalaga pull. Siin on mõned värvikamad jäädvustused. Üht suuremat roomajat, paarimeetrist albiinopüütonit võisid kõik soovijad väntsutada. Puuris ootas teda kolm kurba ja mõtlikku kana.

Juba viiendat päeva Filipiinide lõunaosas, suuruselt teises linnas Davaol. Reisiväsimusest kosunud ja kõikvõimalike maistvate eksootiliste hõrgutistega ära hellitatud. Reisime siin kolm nädalat, loodetavasti saan selle ajaga kirja kuus Filipiini teemalist jutukest.

Kõige tähtsama, ameeriklasest sõbra Roberti pulmad filipiinlanna Jordanaga elasime möödunud nädalavahetusel üle. Oli see vast elamus!

Ettevalmistused kestsid mitu päeva, nagu ka proovid peiupoiste ja pruutneitsidega. Mõlemaid oli rohkem kui kaheksa. Oh neid kostüümiproove! Pruutneitsid oranžide kleitide ja kuldsete kingadega. Lähisugulased olid lumivalgetes kostüümides. Peig ja peiupoisid kandsid Filipiini peol traditsioonilist valget pikka õhulist pluusi, barongi.

Pulmalisi oli sadakond, nendest enamiku moodustas Jordana suguvõsa. Neid jätkus igale poole. Katoliku maal kondoomi ei tunta, mis tähendab traditsioonilises peres 5-10 last.

Poismeesteõhtu vallatused

Õhtul enne pulma oli bucks night ehk poissmeeste õhtu ning tüdrukute õhtu. Kokku oli pulmas seitse valget meest ning kolm naist, ehk koos peigmehega viis austraallast ning viis ameeriklast. Noormehed suundusid muidugi lõbustuskohtadesse, kaasates Jordana venna. Kõigepealt olid nad ühes viisakamas pubis, kus verinoored filipiinlannad kõndisid lava ja baarileti vahet ning tegid akrobaatikat ja viskasid spagaati.

Edasi läksid pereinimesed tagasi hotelli magama ja neli julgemat, sh peigmees suundusid järgmisse kohta. Seal anti valida üheksa tüdruku vahel. Peigmees väljavalitu oli number 7. Suur oli ta ehmatus, kui kaunitar aluspükse hakkas ära võtma. Temake oli hoopis tema. Sellega oli poissmeeste pidu otsas ja peigmehel kaks päeva süda paha.

Õhtu täht

Tüdrukute õhtu oli märksa siivsam. Ameerika ja austraalia neiu otsustasid pärast rikkalikku õhtusööki magama minna. Meie pruudi ja kümnekonna sugulasega suundusime kesklinna pittu. Istusime pika laua taga viisakal kontserdil ja tantsisime nõrkemiseni. Üles astusid kolm bändi, kes esitasid USA ja Inglise popplauljate kavereid nii ehtsalt, et vahest polnud aru saada.

Katoliku tüdrukud ei joo, aga piletiga käis kaasas kaks tasuta jooki. Niisiis istusime terve õhtu, laud täidetud õllepudelitega, mida keegi ei puutunud. Pruut jõi ära kaks jääteed, ja rõõmustas, et need on tasuta.

Aga selle õhtu suurimaks vaatamisväärsuseks osutusin ise: blond helenahk, peajagu kohalikest pikem. Algul ikka üritasin vastu vaielda, kui bändid pruudi asemel mulle lavalt komplimente tegid ja selgeks üritasid saada, mis on Eesti ja kuskandis see asub. Aga no mida sa hing ikka teed. Vähemasti tundusid pruut ja sugulased tundvat ääretut uhkust.

Vallatu preester

Pulmad ise jäid paar tundi hiljaks, sest preester hilines. Preester tegi sel teemal ka paaripaneku kõnes märke: "Iga kord hilineb keegi. Seekord juhtusin see olema mina. Väga kahju, et kaugetel külalistel Filipiinidest halb mulje jääb." Valges rüüs preester oli üpris noor ja uuemeelne ning tsiteeris tunni pikkuses tseremoonia vältel ka popphitte. Näiteks Bon Jovi laulab armastusest imehästi.

Filipiinlased on täiega võrratud hõbekõrid. Tseremooniat kattis korralik koor ning hilisemal õhtusöögil laulis Jordana vend Richie. Vahepaladega astus üles ka pruut ise. Kogu pidu lõppes meeletu tantsuga, kusjuures tantsisid kõik: sülelastest 80-aastaste vanaemadeni.

Laulda on filipiinlaste põhiline meelelahutusviis. Karaokebaarid on populaarseimad külastuskohad. Igas endast lugupidavas kodus on võimas karaokesüsteem, just nii nagu meil saunad. Kui sugulased tulevad kokku, siis kindlasti võetakse ühine karaoke üles.

Hõbekõride maa

Päev pärast pulmi jätsime asjad pruudi koju ja sõitsime lähisaarele ööbima Salajase Paradiisi bambusonnidesse. Jõudsin pruudi kodus maha istuda, kui juba tuli Richie uurima a) kus asub Eesti ja b) kas karaoket laulan.

„Järgmine kord," polnud mingi vabandus. Richie ja Jordana tegid soojendust mesimagusate armastuslauludega. Üsna pea oli järg Rickie Martini käes ja terve seitsme lapsega perekond kargas elutoas tempokate rütmidega kaasa.

Ahjaa, tegelikult on pruut ja peig juba oma neli kuud abielus. Robert leidis Jordana mullu veebruaris Filipiini tüdrukute tutvusmiveebist. Alustuseks sõitis Townsville'i arhitekt Robert kuuks ajaks Filipiinidele külla. Siis elas Jordana kaks kuud Townsville'is.

Septembris, parasjagu samal ajal, mil saabusin Townsville'i, tegi Robert lahkumisõhtusöögi. Ta kolis elama Filipiinidele. Jordana sugulased keelasid valgel mehel tüdrukuga kokku elamast, kuni nad pole abielus. Järgnes romantiline õhtusöök küünalde ja abieluettepanekuga ning ametlik pakt sai sõlmitud.

Lõpuks ometi! Selle nädala algul kuulsime ära peaministri vabanduse Varastatud Generatsioonidele (the Stolen Generations).

Kevin Ruddi hiljutisi valimislubadusi oli vabandada kõikide nende sadade tuhandete laste ees, keda veel 1970ndatelgi sunniviisiliselt kodudest lastekodudesse ja valgete kasuvanemate juurde elama tiriti. Eelmine peaminister mõtles kümme aastat, kas seda teha või mitte. Vabanduseni ta ei jõudnudki - varasemate valitsuste teod polevat tema asi. Ka Ruddi vabandus ei läinud nii sirgejooneliselt. Eelnesid mitmed meeleavaldused Sydneys, sest peaminister tegi valimiste häälepüüdja teoks lubatust hiljem.

Samas, nii mõnedki mustad on väitnud, et originaalkodus oleks nad ilmselt nälga surnud. Eilse ametliku vabanduse puhul saime meiegi Brisbane'i rongijaamas osa tasuta hommikusest hotdogist. Seda jagati kõikjal üle riigi. Kaotusraha riik tagasiulatuvalt peredele maksta ei kavatse. Ainult Tasmaania valitsus lõi 50 miljoni kroonise fondi, et toetada Kadunud Generatsioonide ühingut.

Imelik lennufirma

Oleme parasjagu Singapuri lennujaamas, istumas lennule, mis maandub Filipiinide lõunaosas, riigi suuruselt teises linnas Davaos. Ei saa mööda minna omapärasest kogemusest Singapore Airlinesiga. Turistiklassi pilet maksis ainult pisut rohkem kui Aasia odavlennufirmade piletid. Nali algas juba mõned nädalad varem, mil helistasime lennufirmasse, et tagasilennul Singapuris kaks päeva plaanitust pikemalt peatuda. Selle asemel veetsime veerandtunni, valides telefonitsi, millist menüüd soovime. Pakuti üle kümne erineva roa, meretoitudest ja sealihast mitme eri riigi taimetoitudeni välja. Kas eelistada Tai või India taimetoitu? Paras pähkel ikka küll!

Mul jäi suu lahti, kui lennujaamas check in-is pakkus Singapore Airlines kommi ning küsis turvalisuse huvides näha krediitkaarti, millega pilet ostetud. Ülim hoolitsus jätkus ka lennul. Igast õhuaugust teatades oli kapteni hääl ülimurelik. Üks eine jõudis lõppeda, kui järgmine algas. Ning road olid võrreldavad restoraniroogadega.

Estonian Airi kunagistele tasuta toitudele ei taha enam mõeldagi. Valida võis paarikümne eri filmi, saate ja raadiokanali vahel. Kõige imetlusväärsemad olid stjuuardessid. Imekaunid aasialannad riietatud kirgastesse saridesse ja meigitud nagu hiina portselannukud.

Eesti klubi ja Joe Cocker

Nädalalõpp tõi Townsville`i tagasi ka ühe laheda eesti tüdruku. Taebla tüdruk Katrin töötas Eesti kunstiõpetusõpetajana. Kohtasime möödunud aastal juhuslikult raamatukogu internetipunktis tänu hoidjatädile, kes vaimustus eestlastest.

Seekord tuli Katrin Townsville'i tagasi Rootsi poissi Tommyt tätoveerima ja sõpradele külla. Veetsime mõnusalt aega, jõime veini ja kokkasime õhtusööki. Katrin ootab migratsiooniameti vastust, et jääda Austraaliasse veel üheks aastaks. Loodame, et läheb hästi. Õnneks ka ta vanus lubab working holiday visa aasta võrra pikendada ning paberid on kõik korras. Farmitööd on ta isegi rohkem teinud kui kohustuslik kolm kuud.

Nii et eestlasi Townsville'is ikka liigub. Päris naljakas Eesti klubi käib kokku minu juures tööl, Cafè Nova kohvikus. Kõigepealt teatas üks pensionieas elurõõmus kliendiproua, et on Tallinnas käinud ja peatselt saabub talle sealt külla sõbranna. Järgmisel päeval võttis proua sõbranna ühes.

Päritolult poolaka Nadia ämm Linda kolis Austraaliasse sõja ajal. 1993. aastal otsustasid Nadia ja Eesti päritolu Mark Eestisse tagasi kolida. Nad müüsid Townsville'i kingapoe ja ostsid võileivahinnaga kinnisvara Tallinna vanalinnas. Nüüd tegeleb pere Eestis kinnivaraga ning veedab kaks kuud aastast Austraalia päikese all. Teine Nadia Townsville'i sõbranna käib samuti aastas vähemalt korra Eestis, sest Nadia aitas tal Tallinna vanalinna korteri soetada.

Tööst veel: nädala algul käis Townsville'is esinemas rokipeer Joe Cocker. Tegime lavatagust pakkimistööd, just nagu Elton Johni puhul. Ainuke oluline erinevus: Joe maitse pole sugugi nii elitaare. Üpris igav töö oli. Polnud tal kaasas sadat paari kingi ega korterisuurust lahtipakitavat garderoobi. Kolme tunniga mahutasime kogu lava kenasti kolme rekka peale ära.

Peatse kohtumiseni, nüüd juba Filipiinidel!

Sõber küsis, et kas Eestit taga ei igatse. Igatsen ikka, kuis siis muidu. Vahel eriti on sihukesed päevad, kus tahaks kangesti kellegagi eesti keelt rääkida.

Jalutad kohviku lõunavahetusest valutavate jalgadega peatänavat pidi raamatukogu ja interneti suunas, ja vaatad - näe, Erik tuleb vastu! Aga muidugi pole see vana hea Erik, kellega kõrtsulaua taha maailmaasju jutustada (eesti keeles!), vaid hoopis suvaline aussi jõmm.

Vahel tahaks kangesti sõita praamiga koju Hiiumaale Tubala metsa laupäeva õhtuks sauna, aga seda muidugi ei saa. Sel puhul aitab Skype, millega saab imeodavalt Eestisse helistada ja jutustada. Veel aitavad koduigatsuse vastu sõprade blogid.

Imelikul kombel on päris suur hulk tuttavaid maailma eri nurkadesse kolinud. Vaatad, et mis nad seal Tais, Venemaal, Argentiinas, Ameerikas jne uut välja mõtlevad, ning tuju läheb kohe paremaks. Või jällegi kirjutab Eesti sõbranna värvikalt üha suurenevast kõhust. Näe, et kodumaa on päris lähedal.

Ja kuidas sa seal elu edaspidi ette kujutad, küsis sõber. Olen kusjuures ka ise sellele mõelnud. Et ongi nii, et kõrgeltharitud spetsialistist ettekandjaks või.

Kui möödunud suvel Eestis asju pakkisin, Tallinnas korterimööblit laiali jagasin ja autot müüsin, siis sai küll lähedasi lohutatud, et ainult üks aasta, siis olen tagasi. Tegelik teadmine, et lähen vähemasti 2-5 aastaks, tagataskus ammu olemas. Kool ühel pool ja erialast tööd sai üksjagu tehtud, miks mitte natuke maailmas ringi vaadata. Küsimus oli pigem ajas ja otsustamises, sest mis seal salata, Eesti elu oli päris mugavalt paigas.

Algul oli mõte, et aastake Austraalias ja siis vaatab edasi, vabatahtlikku tööd Arizona loodusparkides või otsin midagi Kanadasse õe lähedale. Nüüd tundub, et jään siia mandrile vähemalt teiseks aastaks veel. Terasem televaataja on ehk märganud, et siin on isikuid, kellega on mõnus elada just selles samas armsas Townsville'i linnkülas.

Tõsi, Austraalias on mitmeid asju, mis mulle ei meeldi. Algul ikka ei meeldinud üldse, nüüd olen hakanud respekteerima. Ei meeldi Ameerika stiilis mugavad inimesed, kes jala ei käi ja musta leiba ei söö. Ei meeldi kohustuslik „keep smile", ehk peole minnes kulutad suurema osa ajast vastates küsimusele „how are you?" ainuvõimalikult rõõmsalt ja entusiastlikult - "Gooood!"

Ja seda eriti võrreldes Eesti teeninduskultuuriga, kus kohvikutädi ei pea paljuks vale liigutuse eest otsesõnu välja öelda, mis ta asjast arvab.

Ja mis eriti igav, poliitilist vahtu pole siin ollagi! Märtsi algul peaks kulmineeruma linnapea valimised. Kümme aastat laeva juhtinud Tony Mooneyl on päris korralik vastane, aga kummastki mehest pole rohkem näha-kuulda kui paarimeetrised valimisplakatid kiirtee ääres. Siinse „meediasiirupi" kõrval on suisa tervistav Eesti uudiseid lugeda, à la Savisaare uuest saatest.

Pagan teab, millega Aussi ajakirjanikud aega täidavad, sest enamik uudised on kõik väga positiivsed. Praegu on jätkuvalt populaarseim teema järelkaja Heath Ledgherile. Aa, üks kohalik skandaal siiski oli ka: noored tudengineiud andsid 65-aastase James Cooki ülikooli abirektori ahistamise eest kohtusse.

Ei meeldi ka, et kõik asutused ja poed pannakse kella viiest kinni, nii et õhtul kell kümme saab kõhutäiteks ainult McDonaldsist hamburgeri. See tore asutus on paraku ainsana avatud ööpäevaringselt. Ja on ülipopulaarne, mida võib ausside kehakaalust järeldada. Tavalist keedukartulit ei saa ühestki restoranist, chipsid käivad ikka söögi alla ja peale ning vahepalaks. Ja tatrapudrust parem unista.

Aga on ka palju häid asju, näiteks multikultuursus (elanikkond pärineb igast võimalikust maailmaotsast) ning supersoodsad lennupakkumised Aasiasse. Jaapani roundtripi saab üpris lähedalt linnast 4000 eeguga. See on meil ka millalgi plaanis. Paljudest headest asjadest olen kirjutanud juba. Nii et ega ei kahetse küll, et siia tulin.

Ning kui keegi pole veel kolm aastakümmet täis ning tahab veidi maailmas ringi rännata, siis soovitan Austraaliat soojalt. Tee aastane working holiday viisa, sellega näeb sellist loodust ja elu, millest enne ei osanud unistadagi. Ning kui vähegi käed otsas, siis teenib reisiraha lihtsa tööga tagasi. Kohalikud on laisad, nii et farmid ootavad välistöölisi läbi aasta. Samal põhjusel saab koristaja vahel isegi rohkem pappi kui spetsialist.

Panen natuke eksootikat üles. Townsville'ist 20 minuti paadisõidu kaugusel asub Magnetic island. Muide, selle rannal käib iga kuu viimasel reedel äge täiskuuöö pidu, mõnus reivikas. Muidu on enamik saarest võrratu välismusega looduspark, mille rannal pannakse rohkelt inimesi paari. Veetsime meiegi seal nädalalõppu ja nägime igasugu naljakaid loomi.

Vabandame väga, kirjutamine on tõesti pisut soiku jäänud! Möödunud nädalal oli päris palju tegemist.

1) Iga päev lõuna ajal teenin leiba neli tundi ühes väikses armsas perekohvikus, mida peavad Inglismaal kasvanud türklane Tony ning ta abikaasa, austraallanna Vanessa. See on tõsiselt mõnus seltskond! Töötame iga päev neljakesi, nii et õpin kõike, mida ühe kohviku pidamiseks on tarvis teada: teenindus, toitlustus, keel. Olen põhiliselt „põrandal", s.o hoolitsen klientide eest.

Vanessa teeb arveid ja on raamatupidaja, ning tema rida on kogu kohvi ja köögindus. Tony meisterdab kogu soolase ning Sue, minuga samal ajal alustanud tüdruk aitab köögis ja hoiab selle puhta. Menüüs on pastad, pitsad, lasanjed, supid ning mu erilised lemmikud, curry-d à la India. Mmmm...

Nagu Tony tavatseb öelda: Café Nova on liiga pisike koht, et toimida korraliku restoranina. Kuna kõik on piisavalt lollid, et seda teada, siis ikka toimib. Vahel on 15 lauda korraga täis. Metsmesilane ka ei tea, et ei saa gravitatsiooniseaduste järgi lennata, ja püsib õhus küll.

2) Pärastlõunati tegime elukaaslase Erwiniga turu-uuringut, küsitlesime lennujaamas inimesi, kuhu nad sõidavad. Selle eest makstakse väga korralikult ja on hästi lihtne töö, sest inimesed on enamasti ülisõbralikud. Nad tahavad isegi liiga pikalt rääkida, miks lennujaamas passivad.

3) Võtsime enne reisi kõvasti õhtust koristamist juurde, pangas, ülikoolis ja IT-kolledžis. Tulevikus anname osad objektid teistele teha ja ise keskendume muule. Liiga palju tööd.

Suur erinevus Eestist on, et isegi kõige lihtsamat tööd tehakse naudinguga. Kui tööandja tunneb, et töö sulle ei istu, katsub ta teha kõik, et see meeldivaks ja lihtsaks muuta. Või palkab uue tüübi. Ning inimesed tõesti töötavad, naeratus näos. Näiteks meie koristusboss Margit teeb aeg-ajalt lõunaid välja. Muidugi saame kontoritest tasuta päevalehti ja karastusjooke.

Reis Filipiinidele algabki juba veidi rohkem kui nädala parast!!!

13. veebruaril lendame läbi Singapuri ja sõbrapäeva õhtuks oleme Davaol, s.o lõunas, Filipiinide suuruselt teises linnas. Muudkui teeme plaan plaani järel, mida nende kolme nädalaga pihta hakata. Kõigepealt pulm... Pulma tuleb 10 valget ja 70 filipiinlast, nii et tähelepanu on seal ilmselt kindlustatud! Pärast pulmi ühinevad ameeriklasest peig ja filipiinlannast pruut meiega pluss veel mõned aussid. Teeme pikema reisi pealinna Manilasse ja põhjapoolsetesse piirkondadesse, Erwini sugulaste kanti.

Möödunud nädalavahetuse veetsime 300 km kaugusel lõunas äial-ämmal külas. Nad on ikka hästi vahvad ja Erwini ema Linda näeb jube hea välja, käib maitsekalt riides ja kannab isegi kodus meiki. Tal oli enne Austraaliat Filipiini pealinnas Manilas hästi raske elu. Isa oli sõjaväelane, paraku pidas ametit edasi ka kodus, paras juurikas.

Ema suri noorelt, ja Linda kui kõige vanem laps kasvatas nooremad kuus üles. Siis pani puusse Erwini isaga. Nad olid oma kolm aastat abielus ja laps oli sündinud, kui selgus, et isa on ühe teise naisega juba varem abielus ja neilgi on mitu tütart.

Nüüd naudib Linda Austraalias rahulikku elu ja avarust, mida 80 miljoni elanikuga riigist naljalt ei leia. Nad elavad 3000 elanikuga kaevanduslinnas Collinsville'is, ning on mõlemad pensionil. Aussist kasuisa Viv on 76-aastane ning töötas söekaevanduses ja hiljem rekkajuhina. Aga välja näeb maksimaalselt 65! Ütle veel, et siin pole hea kliima.

Ja muidugi, filipiinlaste külalislahkus on midagi uskumatut. Muudkui söök söögi järel. Ema kinkis mulle kolm kleiti ja kolm lõhna, millega filipiinide pulma minna. Kõik kleidid on hästi ilusad, lillelised ja kiisudega. Üks on tõsiselt pidulik, valge-punane ja õhulise õlgu katva topiga. Pean nüüd veel moodsad punased kingad juurde leiutama.

Mul hakkas täitsa piinlik. Damn, ei taibanud midagi ühes võtta. Noh, teeme selle tasa, kui reisilt tagasi tuleme. Plaanis on tagasituleku piletid ära vahetada ja kaks ööd Singapuris olla.

Algul mõtlesime need kaks päeva vaadata Townsville'ist 1300 km kaugusel Brisbane'is ringi. Aga seda teeme märtsi lõpus nagunii. Siis on seal üks lahe rokiüritus V-festival, kuulsamatest tegijatest esineb Duran Duran. Üles astuvad ka the Smashing Pumpkins, the Jesus and Mary Chain, Queens of the Stone Age, Air, the Presents jt, kui see kellelegi midagi ütleb.

Kuuldavasti veereb Eesti elu ikka nullkraadi ringis. Siin pole suvi üldse nii kuum kui kevad (okt/dets) oli. Sajab hästi palju, mis on tõeline nauding. Kõik lokkab, kõik õitseb. Mõni päev on hästi palav, aga siis jahutab äike jälle maha. Käime palju ujumas nii meres kui linna külje all mägijões Alligator Creek-is. Alligaatoreid pole seni kohanud.