Elu Austraalias on päris mõnus. Isegi kui mõni püha satub nädalavahetusele, on kas eelnev reede või järgnev esmaspäev on vaba. Või ka mõlemad, nagu on lihavõtete puhul oodata.

Laepäeval tähistasime järjekordset aastat ajast, mil valge mees kapten James Cooki näol pani Austraalia mandril esmakordselt jala maha. Igal pool olid lipud väljas ja nii mõneski kohas anti tasuta Aussi hommikusööki. Kohaliku keskkooli ees maitstud grillvorst saia vahel mekkis päris hästi.

Koos pidustustega käivad kaasas lôppematud diskussioonid. Kellele on kapten Cooki saabumine rahvuslik võidu-, kellele leinapüha.

Tasub vaadata austraallasest ajakirjaniku John Pilgeri dokfilme „Australia: The Secret Country" ja sellele järgnevad osi Austraalia pärismaalaste ajaloost. Inglismaal elav Pilger on raudselt üks maailma tippajakirjanikke. Paarikümne auhinnaga pärjatud mees on konfliktide ja ülekohtute ekspert. Ta on olnud sõjakorrespondent nt Vietnamis; Kambodzhas, Indias, Aafrikas, Iraagis, Kosovas, jne.

Pilger ise ütleb oma tegude kohta: „It`s the journalist job, first of all, to look in the mirror of his own society."

Dokfilm aborigeenide piinamisest, ahistamisest jne läbi sajandi kuni viimase aastakümneni välja on šokeeriv ja julm. Veel paarikümne aasta eest õpetatati Aussi koolides, et must mees on üks mandril elavatest loomaliikidest. Paljud austraallased eitavad minevikku siiani ega usu, et kapten Cooki rada läbi Austraalia tähistasid mustad laibad ja vägistatud naised.

Esmakordselt aborigeenidega kokku puutudes ei saanud aru. Miks nad ei taha koolis käia? Miks valged nende eest hoiatavad? Eriti manitseti Austraalia põhjapoolseimas linnas Darwinis. Parem mitte „blackfella"-de kampadest läbi kõndida, nad võivad keppidega läbi peksta.

Tavaliselt ei sallita musti, sest nad on purjus. Tõsi, valge mees tõi vägijoogid mandrile.

Kui meil on kodutuid rohkem näha talvel, siis siin muutuvad aborigeenid nähtavaks suvel, mil sajab palju. Nad kolivad tänavalt kompsudega katuste alla vihmavarju. Õhtul ringi kõndides on tüüpiline, et pealtnäha elutu riidekompsu alt sirutub sinu suunas sagris pea, must nägu ja räämas käsi: anna, õeke, suitsu ja raha!

Näiteks minu bossist kohvikuomanik ei salli musti. Nad ei taha kunagi osta, aga ukse tagant kampa ära ei aja, sest kohtukutse järgneb kiirelt.

Nüüd on ajad on muutunud ja riik hoolitseb mustade hulguste eest, maksab maade äravõtmise eest kahjutasu. Paljud teenused, näiteks nagu riiklik ülikool, on mustadele tasuta, samas kui tüüpiline austraallane peab selle eest kõva papi välja käima. Ülikooli jõuab neid siiski kahjuks üsna vähe, ja need kes sinna pääsevad, salgavad iga hinna eest päritolu.

Jõulude aegu Darwinis sattusin aborigeenide lõunasöögile. Nagu ka meil külmade ajal kodutuid toidetakse. Astusin lähemale uudistama, mis toimub, mille peale ulatati kompsuke: Coca-Cola, ülimalt rasvaste lihatükkide, kartulikrõpsude ja magusa keediseollusega. Pole just eriliselt pirts, aga kvaliteeti polnud toidul ollagi. On tunda, et mustade probleem käib riigil üle pea.

Tänane Townsville on leinarüüs. Matame prantslasest teatridirektorit Jean Pierre Voos'i (76), kes suri möödunud nädala lõpul. Ütlen mõned sõnad selle mehe tutvustuseks - ta tähendas linnale oi kui palju! Teda tunti JP nime all. Ütled: kultuur, mõtled: JP, Townsville'i teatri alusepanija.

Sain JP-ga lähemalt jutule paaril korral, Tropic Sun teatri fuajees. Hallipäine hästi sõbralik vanake tavatses õlale patsutada ja pani meid enne etendust ikka kirja teatritudengitena. Nõnda saime 300-kroonise teatripileti 90 eeguga.

Enamik inimesi, k.a linnapea Tony Mooney, ei saa siiani aru, miks selline talent end Townsville'i „mattis". Prantsusmaal sündinud, hariduse sai Inglismaal. 1986. aastani töötas JP peamiselt Euroopas. Siis kolis joonelt Townsville ja hakkas kahe aasta pärast ametlikult austraallaseks. Ta asutas kaasaegset teatrikunsti viljeleva Tropic Sun teatri ning õpetas Queenslandi ühes suurimas, James Cook`i ülikoolis teatriteadust.

JP oli hästi loov, ta „sulest" pärinevad mitmed tükid. Eelkõige keskendus ta vana-kreeka klassikale. Käisime mullu vaatamas kreekakeelset etendust kuningas Oidipusest (vt pilti). Mängisid kohalikud näitlejad, nii et kõige suuremaks müsteeriumiks jäi, kuis nad kreeka keele selgeks said. Õnneks polnud juttu liialt palju. Etendus põhines emotsioonidel ja kehakeelel.

Mis eriti kurb, veel mõned nädalad varem oli mees täiesti hakkamas. Jooksis parajasti külalisetendus „Loomade farm" (vt pilti). Uskumatult hästi tehtud tükki mängisid kõigest viis näitlejat! JP kohmitses tagaplaanil ringi nagu ikka: kus aitas eesriiet tõmmata, kus tegi vihma häält järele, kus jutustas näitlejatega.

Kuna ta pere asub Inglismaal, siis arvati, et mees elab teatris. JP valas ise õli tulle. Teatas näiteks, et käib kunstiringkonna lemmikrestos Brewery`s ainult sellepärast õlut joomas, et seal asub Little White Space'i nimeline kunstigalerii.

Eesti kaotas hiljuti Jaan Krossi. Jube kahju, kui andekad inimesed kaovad. Olin JP-d harjunud üle päeva kohtama, sest teater asub praktiliselt koduukse kõrval. Seda enam, et JP-d tabasid mullu niigi mitmed tagasilöögid. Kõigepealt suri ta tšautšau koer ning siis teatas riik, et võtab teatrilt riikliku toetuse ära. Ilmselt peeti liiga uuemeelseks. Nii tuli teatrijuhtidel kiirelt erafirmade toetus taha saada. Ning just nüüd, mil sai selgeks, et teater jääb igal juhul püsima, järgnes haigestumine. Kaks nädalat võitlust kopsupõletikuga ja surm.

Muidu on meil suvi parasjagu täies purjes. Eile oli 39 kraadi sooja ja ei jaksand õieti liigutadagi. Samal ajal Eesti tormiga tuli kahe päevaga kolme aasta vihm maha. Naaberlinnad maadlesid vihmaga eriti kõvasti. Ajaleht hoiatas, et peetagu silmas kõrgvee eest linna keldrites rahu otsivaid krokosid.

Nüüd õitseb kogu loodus. Aedades põrisevad alatasa muruniitjad, sest hein kasvab nagu jaanipäeval. Linna taustal kerkivad mäed pole enam pruunid, vaid rohelised. See on ka ilmsesti põhjus, miks kohalikele vihmane suvi kangesti meeldib.

Päris hea nali: käisin kohalikus ülikoolis inglise keele tundide ja magistrikraadi kohta küsimas. Soovitati abielluda kohalikuga nii ruttu kui võimalik. Siis saab riigilt 500 tasuta keeletundi ja ülikool on kolmandiku võrra odavam. Aga kuramuse kallis on siin riigis õppimine ikkagi: riiklikule tudengile aastas vähemalt 8000 AUD-i (80 000 EEK). Arstitudeng maksab 100 000-dollarist laenu tagasi vähemalt 10 aastat. Pole ime, et neil on siin kõik India importarstid.

Kui möödunud neljapäeva hommikul Townsville'i lennujaamast välja astusin, naeratas vastu tulnud sõber laialt: tõin Aasiast päikese kaasa! Imestasin: oli tavaline ilus kuum ilm. Aga viimasel ajal pidadagi siinkandis rohkelt sadama.

Öised tavapärased padukad eksisteerisid juba detsembri alul. Noh, ja pühapäeva päeval tuli käsikäes äikesetormiga selline vihm maha, et nüüd kõik ujub: tänavad, aiad, hoovid, majad. Pole just haruldased pildid inimestest üritamas keset veemerd autot tööle saada, just nagu omal ajal jaanuaritormi aegu Pärnus.

Ega hullu ole, vihm on soe ja ilm vahelduseks põrgukuumale täitsa mõnusalt Eesti-suvelik. Sama arvab ka ausside noorsugu, kellele meeldib kangesti vees sulistada. Kõigist keeldudest hoolimata on ülipopulaarne jalgrattasõit: kutid teevad vees viguritrikke. Mis sest, et siinsed uudistekanalid muudkui hoiatavad: „Lapsevanemad! Teie laps võib tormiga maha kukkunud salajaste veealuste okste tõttu saada haiget. Isegi surma võib saada!"

Eriti kasulik on veeuputus muidugi sisemaa linnadele. Seal kogutakse tammide taha ja veehoidlatesse aasta jagu vett ning spetsialistid lubavad juba praegu „turvalist 2008. aastat". Kui nii jätkub, siis jäävad piirangud veekasutusele näo kohta olemata.

Ennustatakse, et tormidele niipea lõppu ei paista. Turistid istuvad muidugi kinni nagu purgis ja vannuvad: üleujutuste tõttu on kinni kaks Townsville'i muu maailmaga ühendavat teed - nii mõnedsajad kilomeetrid põhja suunas Cairnsi kui lõunasse Airlie Beachini. Ei saa tulema ja ei saa minema.

Kuni just katus läbi ei saja ja pealt ära ei lenda, on vihmaga vahelduseks päris mõnus kodus passida. Oleme siin kõvasti lehti lugenud ja filme vaadanud. Vahelduseks paar lõbusamat uudist ajakirjandusest.

Näed, sai jõulude ajal Eestis tuvastatud, et eestlane on agaralt sigima hakanud. Suisa kahju oli kodumaalt ära minna: mitmed sõbrad-tuttavad ootavad perre noorsugu. Sama trend tundub olevat maailmas. Väidetavalt ootab last isegi värskelt lahutanud Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy uus abikaasa, laulja ja modell Carla Bruni.

Ka Ozlandi tabavad järjest mitmed rõõmsad uudised.

Meie kandi kobruleht Townsville Bulletin annab üle päeva uusi teateid Nicole Kidmanist, kes väidetavalt jäi lapseootele Bowenis, Townsville'ist sadakond kilomeetrit lõunasse. Sealsamas filmisid Kidman ja ta „hubby" (abikaasa, ausside slängis) Keith Urban eepilist filmi „Austraalia".

Ajaleht kahtlustab nii, sest koht olevat romantilisemaid maailmas. Sellega, muuseas, olen täiesti päri: lihtsalt võrratud on imeilusad valge liivaga rannad, ääristatud graatsiliste palmipuudega. Sama ilus kui kuulsusrikka Airlie beach'i saared, ainult turiste peaaegu pole.

Teist aastat abielus paar tähistas oodatud ametlikku kinnitust piduliku õhtusöögiga Sydney Kings Cross sushirestoranis. Enne seda külastas Urban AA-gruppi. Boweni elanikud unistavad, et kuulsused panevad lapsele nimeks Michael või Michelle (pole veel aru saanud, miks), ning tulevad jällegi linna õnneliku sündmuse algust meenutama.

Last ootab ka Austraalia rikkaima mehe, paari aasta eest meediamagnaadi Kerry Packeri miljardid pärinud poja Jamesi abikaasa. Üpris tõenäoliselt saab tema ja modelli Erica Baxteri juunis sündivast esmalapsest järgmine Aussimaa rikkaim inimene. Seda enam, et James puhub nüüd aktiivselt hoogu sisse kasiinoketile. Armas lugeja, sa ei kujuta ette, kuis austraallased jumaldavad õnnemänge!

Nii et, palju õnne kõigile õnnelikele noortele! Rotiaasta lapsi iseloomustavat tarkus ja andekus.

Peatusest Bangkokis ei ütle kunagi ära.

Üksireisimise võlu on kohata erinevaid inimesi. LTU reisil Düsseldorfist Bangkokki istusin kõrvuti 40aastase sakslase Aleksandriga. Eestlane naeris: „Oo, Sass!" ja juttu jätkus mitmeks tunniks.

Sass töötab teleajakirjanikuna Hamburgis. Ta on seda tööd teinud juba 15 aastat. Algul proovis kätt eratelevisioonis. Lõpuks kolis riigitelevisiooni, mis kindlustab töökoha elu lõpuni.

Sassile on töö riigiteles sada korda igavam kui eratelevisioonis. Suurt, kolisevat masinavärki praktiliselt ei painuta. Samas on tööl mitmed soodustused, näiteks eluaegne tööleping.

Et igavust peletada, reisib Sass korra aastas puhkuse ajaks Aasiasse. Mullu uitas neli nädalat Indias ja nüüd teeb viis nädalat Taimaal ja Kambodžas.

Mul ka hea meel - leidsin seltsilise, kellega Bankokiss ringi hängida.

Mida päevaga korda saata?

Tais esmakordselt olijad sõidutab buss šopingutänavale Khao San Roadile. Seal saab olematu raha eest teha afro- või rastapatsid (hind sõltub tingijast: 200-500 kr). Soetada paarikümne krooniga ISIC või Euroopa autojuhilubade võltsing, mis näeb välja üpris autentne. Tehakse mis iganes soovitud dokument, k.a fotoajakirjaniku või Saksa 50% rongipileti soodustuse tõend.

Kõigepealt tasub sealsamas tänaval odav ööbimiskoht otsida, pakid maha panna ja linnaga tutvust teha. Hea variant on üürida juhiga kanuu ja teha kanalituur. Kui aega rohkem, saab pisut kaugemal linnast väljas Floating Marketi ujuvalt turult unustamatu kogemuse. Kanalituuril vaestesse linnaosadesse võid paadilt osta kanuudes mööda ujuvat kraami.

India fännidena valisime tavalise veebussi ja Masala Dosai õhtusöögi India linnaosas. Ka ekspresspaadisõit on paras eksootika. Näeb rohkelt linna, templeid ja igas suuruses imepäraseid laevukesi.

Leidsime üles Hiina linnaosa, mille kõrval Little India kuuldavasti asub. Jalutasime ringi ja maitsesime kõikvõimalikku ja võimatut tänavatoitu. Tõdesime, et kartulipannkook ei mahu enam kuidagi. Oligi hästi. India linnaosa ei paistnud kusagilt ja kell hakkas kuus tiksuma. Hiljem veebuss ei sõida.

Kohustuslik Tai reisi osa on jalamassaaž. Tund 60 krooni. Selle eest pigistatakse jalad nii korralikult läbi, et edasi lähed lenneldes. Kümmekond valget lamavad mattidel, iga juures üks tai tüdruk jalgu pigistamas. Ka seljamassaaži saab sarnastel mattidel üksteise järel reas. Sa mitte ainult ei lama, vaid vahepeal tüdruk praktiliselt hüppab seljas. Lõpuks tõmbab istukile ning tirib kätest kuis jaksab.

Sass pakkus, et enamik meie lennuki meestekampadest on seksituristid. Bangkoki lennujaamas nad kusagile ära kadusid. Sealt saab ka otsebussiga Pattayale, seksituristi Mekasse. Varasemast ringihulkumisest tean, et lõbustusi leiab lõputult. Isegi kui seksiteenust ei otsi, paeluvad hommikuni lõputud showd International Meeting Streetil. Enamasti lõpevad need muidugi ühtviisi paljaste kehadega, millele eelneb sadu, suisa kujuteldamatuid variatsioone.

Nt valgetes hõlstides tüdrukud kolkimas eufoorias mehi pehmete matšalkadega, hetk hiljem vastupidi.

Raske on aru saada, kas tegu on naisega, või ladyboy'ga, ümberlõigatud mehega. Viimased näevad loomulikest sookaaslastest isegi ilusamad välja. Pikad sääred, poisilik keha, suured tissid. Kumb on, kas naine või mees?

Sass Pattayast ei hoolinud, ta loodab Taist leida Euroopa tüdruku. Jätsime hüvasti. Kiirustasin lennukile järgmiste reisikaaslaste, filipiini noorpaari kõrvale istuma. Kõht täis 5 krooni eest Khao San Roadi krõbenuudleid.