Kes ehk on mu blogi varem lugenud, siis vast mäletab, et aasta jooksul sai suisa mitmesuguseid kriitikanooli selle, Queenslandist pealinnast Brisbane'st 40 km mägedes asuva linnakese pihta pillutud. Küll inimeste, küll ôhustiku teemal. Ja eks paljud ei saagi siiani pihta, et mida sinna otsisime. Eilegi, kui mainisin ühele Brisbane elanikule, et käin Ipsichist linna tööle, kogesin ta näol imestusesegust ehmatust - et kuidas küll sinna ära eksisin?! Sest inimesed mitte ei koli Ipswichi, vaid vôimalusel Ipswichist kaugemale. Eriti ei koli Ipswichi välismaalased, vaid ikka heal juhul tagasi kohalikud inimesed, kelle suguselts on sealtkandist pärit.
Nii et minu kodunemine Ipswichiga on olnud sama vaevaline kui Ipswichil minuga. Näiteks... kasvôi tenniseklubi, nagu läbi aastate olen ikka kodulähedastes klubides mängimas käinud. Ja alati sealt kiiresti ka kohalikud sôbrad leidnud. Sest traditsiooniliselt ahvatlevad klubid neid, kellele meeldib nii sporti kui nalja teha. Ipswichi tenniseklubilastega sôbrunemine vôttis hulka rohkem aega. Esialgu vaadati mind kui inimest kuult ja mul omakorda oli tôsiseid raskusi mänguplatsil kohalikust aksendist arusaamisega. Kui tasapisi jutule hakkasime saama, siis selgus peagi, et enamik mängijatest on üksteisega kuidagiviisi sugulased - kas veresidemetega vôi ôdede/vendade abielude kaudu seotud. Selline väike tore koht on Ipswich.
Seevastu, kui samale seltskonnale ligi aasta hiljem märku andsin, et nüüd mônda aega ei tule, kuna hakkan linnas tööle käima, olid kôik kuidagi väga liigutatud ja mitmed tulid personaalselt üle küsima, et kas ikka järgmisel hooajal jälle mängin.
Just seda armast personaalsust vôikski väikese koha puhul esile tôsta.
Hiljuti ônnestus mul sattuda kohaliku lehe külgedele - sedakorda modelli rollis. Nimelt sôbrunesin tütre tantsuôpetajaga ja olen käinud täiskasvanute tantsutundides, mida sama ôpetaja annab. Rohkem on need küll seltskonnatunnid, kus laupäeva pärastlôunal käiakse jutustamas ja uudiseid vahetamas. Peatselt selgus, et ôpetaja peab ka käsitöö- ja kunstipoodi ning korraldab iga-aastast taaskasutusse toodud riiete vôistlust.
Rôivad olid valmis ja ta vaatas viimasel hetkel modellide järele. See oli tore ôhtu, pool päeva veetsime juuksuri/kosmeetiku käe all ning modelli moodi kôndimist ôppides. Nii lähemalt kui kaugemalt osalenud moeloojate riided olid otse üllatavalt vahvad ja maitsekad. Ühe seeliku ostmises, mida kandsin, leppisin kohe kohapeal moeloojaga kokku.
Järgmisel nädalal oli üllatus missugune - kohalik leht oli üritust kajastanud ja neli modelli, ka ma ise, lehes. "Milline variant oleks kahe miljoni elanikuga Brisbane's kusagile moeüritusele vôi modelliks sattuda?" môtlesin omaette ja otsustasin Ipswichile rohkem krediiti anda. Et sealkandis lihtsasti lehte satub, seda mainis ka sama ôpetaja - tema oli sama nädala lehes eri teemadega juba kaks korda sees olnud.
***
Olles blogi valmis kirjutanud, sôitsin ôhtul kell seitse kodu poole. Selgus, et kesklinn on kinni pandud ja inimmass ootas tee ääres midagi. Peatusin isegi - et läbi lasta sadakond täiuslikkuseni läikima löödud uunikumi, gaasivalguse paraad, mille uusimad esindajad pärit aastast 1919! Oli see vast vaatepilt! Ka valdavalt pensioniealistel automobiilide juhtidel ja nende kôrval promineerivatel prouadel olid vastava ajastu rôivad seljas ja kübarad peas! Tegu oli Austraalia veteranautode klubi aastakokkutulekuga Ipwichis. Näh, milliseid üllatusi kohalik elu pakub.
*Moeshow vôtted: Greg Harm
Pole sind juba tükk aega kommenteerinud, august jäi sootuks vahele. Mitte et ma pahur oleksin jätkuva kustutamise pärast (kustutatud on teistegi kommijate kommentaare), ei. Pigem olid teemad minu jaoks liiga kauged. Vaid ühes oleksin tahtnud imestust avaldada ("jõustus kokkulepe, et eestlane saab oma juhiloa Austraalia oma vastu ümber vahetada ega pea sõidueksamit tegema") Kuidas siis nii? Eestis nõutakse korduseksamit kas pika juhtimispausi või raske liiklusrikkumise puhul, et veenduda autojuhi edasises pädevuses. Polügooniks parempoolne liiklus, kus eksaminand võib katse sooritada ka vanast rasvast.
.
Austraalia liiklus on aga vasakpoolne. Olles juhtinud inglise roolipaigutusega autot, ütlen, et peegelpilt nõuab ikka sutsu harjutamist. Tagasihoidlikult öeldes. Niisama lambist mina küll Austraalias kellelegi templit passi ei lööks, veendumata, kas riiki vahetav eestlane üldse oma vasakut ja paremat kätt tunneb! Aga nagu mainitud - kokkulepe on jõustunud ja mis siin enam...
.
Kuid seekordne blogisissekanne pani mu vere keema! Seda, et Airi on meil modellimõõtu, nägid kodueestlased juba tema raamatuesitlusel. Aga et ta modellina ka püünele ükskord astub ja veel nii efektselt, et pilt seitungisse torgatakse, poleks lootnud... Igatahes "modelli moodi kõndimine" on tal omandatud - jalg käib jala ette justkui mööda nööri! Et Ipswich on väike koht? Pole ta nii väike midagi, Tartust kõvasti suurem.
Rõõm on lugeda, et Airi lõpuks endale töö leidis. Paraku jääb selgusetuks, kas see on pikalt õpitud raamatukoguhoidjana või hoopiski äsja õpitud veokijuhina.
Ausalt ei tea kas see pingutus on vaeva väärt, kui plussid ja miinused kokku lugeda.