Talvekülm, niipalju kui seda külmaks võib nimetada, hakkab tasapisi vähenema ning nii lahvatasid nädalavahetusel esimesed metsatulekahjud.
Peatne kevade saabumine Austraalias tähendab sisuliselt, et iga päevaga kerkib soojapügal pisut kõrgemale. Täna päeval on väljas näiteks 25 soojakraadi ligi. Kuid - tänavuse ilma teeb mullusest tohutult erinevaks vihm, õigemini selle puudus. Ligi kaks kuud pole praktiliselt üldse sadanud. Loodus on purukuiv, mullune kulu krõbiseb võsa all tuule käes ja võib süttida kõige tühisemast hooletusveast.
Mäletate, Brisbane'i üleujutused olid vaid paar aastat tagasi? Ilmatargad nii ennustavadki, et suure vihma järel hakkab kätte jõudma suur kuivatsükkel, mis võib kesta mitu aastat järjest ja tähendab osariigile suurt veekokkuhoidu ja -probleemi. Seejärel hakkab vihma tasapisi igal suvel järjest rohkem sadama, kuni ca 15 aasta pärast on karta järgmisi suurüleujutusi. Tea, kuipalju see jutt tõele vastab. Mullusest aastast olen õppinud, et täies ulatuses siinset ilmaennustust usaldada ei maksa. Mullu näiteks ehmatati inimesi juba varakult suurte äikesetormide ja orkaanidega novembris. Mida novembris praktiliselt polnudki, olid noodsamad hirmsad ettelubatud tormid.
Joogivee pärast igatahes veel muretseda pole tarvis, sest nagu näitab igapäevane graafik kohalikus ajalehes, on Brisbane lähistel asuvad veehoidlad hetkel kokku 97 % ulatuses vett täis.
Samas oli siin mõni aeg tagasi vaidlus kohalike vahel. Need, kes elavad veehoidlate lähedal, nõudsid vee alandamist hoidlas 75 %-le - nii igaks juhuks, kui ehk tänavu jälle kõvasti sadama peaks juhtuma. Teised jälle raiusid vastu, et tegu oleks ülima rumaluse ja raiskamisega, arvestades põua-tõenäolsusega.
Nädalavahetusel võtsime ette vahva treti ja käisime sõitmas aururongiga. Kohalik raudteemuuseum oli korraldanud iga-aastase ajaloo- ja mälestuspäeva, mille käigus saigi aururongiga tuuri mägedesse ette võtta.
Oli ikka vahva tunne küll - vagunid olid stiilselt punased ja puidust, nahkistmetega. Tuul vuhises lõbusalt ühest aknast sisse ja teisest välja - pistsime läbi avatud akende pead välja ja lehvitasime järgmise vaguni rahvale ja uudistavatele inimestele tee ääres, kes tossava aururongi möödumise puhul olid autod kinni pidanud ja pildistasid-filmisid.
"Suitsu nuusutades tekib tunne, nagu oleks jälle tagasi lapsepõlves," kommenteeris kunstnikust sõber Pete, 60ndates kohalik härrasmees. Tõepoolest, rong tossas vägevalt ja isegi kui aknad kinni tõmbasime, püsis ving ikka ninas. Vagunites istuski palju vanemat rahvast - küllap oli tuldudki vana-aja romantilist tossu nuusutama.
Rong sõitis mõnedkümmend kilomeetrit linnast välja. Maapind oli ühtlaselt kollane ja kuiv, taustaks pruunkollaseks kõrbenud mäed. Kuiva kõrge heina sees sõid lehmad kuivanud heina - Austraalia talvel ajal pole neid tarvis lauta ajada, sest et kuiv hein on puhmastes maastikul igal pool niigi võtta.
Ehk ikkagi tuleb varsti vihma. Tore oleks, sest ka meie koduaia muru asemel on juba pikemat aega kuivad pruunid ja kõrbenud juurikad. Queenslandi tuletõrjujad on ka juba mõnda aega häirevalmis. Ning esimesed metsatulekahjud lahvatasidki sel nädalavahetusel - küll väiksemat ja kahjutumat sorti. Ei taha mõelda, mis siis juhtub, kui ilm nüüd tasapisi veel soojemaks läheb.
