Mida üks nimi teeb (13)

Hiljuti on meil Brissi eestlanna Katiga naljakas juhtum.

Oleme nimelt laupäeva varahommikul Kullarannikul kümmet kilomeetrit rahvajooksu jooksmas ning seisame pärast väsitavat sörki kohvisabas. Austraalias küsib kohvimüüja tavaliselt eesnime, mille kirjutab kohvitopsi kaanele. Samuti nagu selle, et mis sorti kohvi soovid (lattet, cappuchinot, tavalist musta vm) ning kas suurt-väikest-keskmist kohvi. Topsikaaned liigutab ta ostmise järjekorras leti kõrval tegutseva barista ette, kes topsid tellitud sisuga täidab, vastava kaane peale surub ja kaane järgi ostjat nimepidi kutsub.

Ühesõnaga. "Katie,"  teatab Kati müüjale reipalt. Küsimusi pole. Müüja kribab ta nime väledasti tassile. "Mary," tellin ka ise ilma pikemalt mõtlemata, ja maksan. Siis hakkame naerma. Selgitusi pole vaja - me mõlemad oleme piisavalt pikalt inglise keelses riigis elanud. Eesti nimede hääldus käib aussidele enamasti üle jõu. Igale tundmatule müüjale oma nime tähtepidi hääldama hakata? - See tähendab tühja energiakulu ja halvemal juhul edasisi pärimisi stiilis "Kust sa pärit oled?".

Natuke hiljem sooja kohvi rüübates tuleb teema jutuks. Uurin naljapärast meiega kaasas olevalt eestlaselt Andreselt, et mis nime all tema kohvi ostab. Andres on üllatunud - mitte et "Andres" poleks austraallastele lihtsam hääldada, aga ta pole lihtsalt kuigi suur kohviostja ja pole teema peale mõelnud.

Hiljuti olen teinud koolipraktikaid eri raamatukogudes ning käinud mitmel tööintervjuul. See tähendab lõppematuid ametlikke tutvumisi/tutvustamisi uute inimestega. Brisbane raamatukogudes töötavad valdavalt kohalikud. Minu nime suudavad nad hääldada küll - kui ütlen neile, et olen "airy". Kes aga tahaks kanda nime "õhuline, pea pilvedes ringi käiv"!? Niisiis, viimasel ajal (ja eriti ametlikel intervjuudel!) hääldan oma nime õigesti.  Aussid üritavad seda püüdlikult, oma kõige karvasemat "rr"-i oskust mängu pannes ja kõvasti suud väänates järele teha.

Sest austraalia suhtluses on inimese nimel väga oluline koht. Jama võib tulla juba sellest, kui nimi esimesel tutvumisel meelde ei jää. Ja hoidku kõigekõrgemad, kui nime valesti ütled! Kord muljetas üks kohalik tennisepartner, kuidas aussid praktiseerivad juba koolis nimede kiiret meeldejätmise oskust. Kui inimesega suhtled, ja korduvalt tema poole pöördudes ta nime ei nimeta (nt "Aitäh sulle, Ann!", "Tere hommikust, Tony!", "Näeme varsti, Kevin!"), jätab see mühakliku ja ignorantse mulje.

Seega tuleb inglisepärane nimi igas mõttes abiks - nii igapäevasuhtluses kui ametlikus asjaajamises.

Olen natuke kurb, et mu kunagisest kinnisideest - panna lapsele nimeks Eneken - on saanud talle nime-koorem.

Näiteks - mängib laps endast natuke vanema aussi tüdrukuga linnagaleriis. Peatselt pärib tüdruk Enekeni nime. "Eneken," teatab Eneken uhkelt. 1 minut hiljem. "Vabandust, mis su nimi oligi?" küsib noor neiu uuesti. "Eneken!" pole mu laps nüüdki kade. Ja et olukord on talle tuttav, asub ta püüdlikult ja paar tooni valjemalt üle rõhutama: "Ee-neken! Enn-e-ken!" Teise tüdruku nägu on selline, et ega ta vist lõpuni päris pihta saagi, et mis nimi see selline on. Leian end taaskord kahetsemas, et ei pannud lapsele vanaema järgi näiteks Emilie nimeks. Selline nimi on üsna levinud.

Lapse ja ka täiskasvanute nimesid lubab Austraalia riik üsna lihtsasti muuta. Ilmselt oleks see üks viis, kuidas nimi teisele rahvale suupäraseks muuta. Ja seega kergemini sulanduda (loe: ühiskonnas hakkama saada). Seda võimalust kasutavad näiteks paljud aasialased, kes valivad endale hääldamatu nime asemel kõlavad ja kaunid nimed. Ise olen hetkel pigem seisukohal, et: 1) las laps otsustab, mis nime all ta soovib tegutseda, kui on selleks piisavalt küps; 2) ostan kohvi "Mary"-le edasi.