Hetkel olen juba ligi nädala kõrvapõletikus. Põhjuseks üks pisike putukas, kes keset ööd kõrva lendas.
Väike jubin, pahandust kuipalju.
Niisiis: öö möödunud kolmapäeval. Nagu tavaliselt, kell 23:30 kustutan tuled ja vajutan pea patja. Pimedas pinisevad paar tüütut putukat - nood on ilmselt valguse peale läbi aknavõrgu sisse pugenud ega tea nüüd, mis omadega peale hakata. Rehman laisalt käega.
Hetk hiljem takerdub üks piniseja mu juustesse. Samal ajal kui teda välja raputada püüan, saan aru, et juhtunud on vastupidine, ehk et putukas on osavalt nikerdanud end mu kõrva sisse ja piniseb, kurinahk, seal edasi, nii et terve pea huugab!
Järgnevad katsetused, kuis tüütust tegelasest lahti saada. Mõnda üritan putukat tulutult välja raputada, vatipulgaga kätte saada ning isegi valgusega uuesti välja meelitada. Ei midagi! Vatipulk ei avalda putukale mingit mõju - laiaks teda ka litsu, muudkui laseb edasi oma laulu.
Lõpuks valin öövalves oleva haiglaarsti numbri. See soovitab veel veidi oodata ning siis erakorralisse pöörduda. Nii et mõne aja pärast, kui lisaks lõppematule mürinale lööb kõrva ka valu, ajan teksad jälle jalga ja astun garaazhi.
Kõrvalepõikena, mul pole eriliselt häid suhteid Austraalia tervisesüsteemiga. Tavaliselt on erakorralises mitmetunnised järjekorrad - kuivõrd inimesed tulevad sageli erakorralisse ka selliste hädadega, millele võiks ka perearsti kaudu abi saada, kuid pole tahtmist oodata vähemalt poole aasta pikkuses eriarsti järjekorras.
Pool üks öösel istun niisiis ooteruumis ja ootan med.õe kutset. Pilk hüppab seinal ühelt võimalt kirevates värvides plakatilt järgmisele. "Pea meeles, et normaalne ooteaeg on kuni kaheksa tundi," toonitab esimene. "Viha ja kurjutamine ei tee kellelegi head," manitseb järgmine. "Kui enne oma visiiti lahkuda otsustad, siis palun anna registratuuris teada," tutvustab kolmas.
Kellaajast hoolimata on ruum on täis kõige erinevamat rahvast - pisikese rahutu rinnalapsega emmest kuni ratastoolis vanurini, sinna vahele mahub muuhulgas suurem hulk latiinosid, kellest mõni on saabunud paljajalu ja võtnud kodust teki ühes. Mõistlik tegu.
Vajun sügavamale tooli ja valmistun pikaks ööks. Putukas kõrvas otsustab väikse puhkepausi teha, enne kui jätkab.
Kuid juba veerandtunni pärast mu nimi välja hüütaksegi! Noormees, võimatu kohaliku murrakuga med.õde suunab mu kõrvalkabinetis vilunud liigutusega lamama ja nendib: "Mahlane prussakas, eh?" Ei usu hästi, et kuulsin õieti, ning räägin, et tegu oli lendava pisilasega (õigus küll, prussakas ju ka lendab - meenub hetk hiljem).
Järgneb protseduur, mille käigus putukas uputatakse ja pinin vaikib igaveseks. Õde uurib kõrva ja hüüatab järsku üllatunult: "Oi, see polegi prussakas, näen teda küll, ta on vist kleepunud kõrvakile külge!" Ühtlasi kuulen statistikat - igal öösel pöördub haiglasse vähemalt üks inimene, põhjuseks kõrva pugenud prussakas (?!). "See oli vist õudselt ebamugav kogemus..." tunneb mees kaasa ja paar teist õde noogutavad kõrval mõistvalt. Sellest siis sedakordne kiire abisaamine ...
Järgmiseks haarab õde seinal masina küljes asuva plastmassist toruotsa ja asub putuka jäänuseid kõrvakilelt vaakumiga puhastama. Juurde kommenteerib, et kõrvas on verd ning kui edasi valutab, tuleb päevaajal tagasi tulla - siis on kohal professionaalid.
Valu järgi ei anna ja olengi järgmisel päeval taas erakorralises. Sedakorda passin järjekorras ligi neli tundi. Samal ajal ootajate seas on üks vanem härra, kes mürgiselt ämblikult silma lähedale hammustada saanud. Kell viis õhtul hakkab arsti meid kõiki kibekiiresti vastu võtma. Mees kuuleb oma ehmatuseks, et peab veel samal õhtul sõitma Brisbane haiglasse (ca 40 km kaugusel). "Helistasin, spetsialist juba ootab teid seal," selgitab hiinlasest arst lahkelt. "Aga... ma ei saa ju ise sõita ja mul on siin ainult õde, kes võib sõita vaid Ipswichi linna piires, kindlasti mitte kiirteel," kokutab mees. "Valik on teie, muidu jääte nägemisest ilma," vastab arst sama lahkelt.
"Võtame siis takso," soovitab kannatanu õde ja kurblik paar lahkub areenilt leplikult.
"Et kõrvavalu?" kummardab üks uudishimulik vanemaealine meesterahvas minu suunas. "Minu sõbral oli ka, tõin ta juba hommikul kl 11 sisse ja nüüd ootan..." Kõhukas raamat mehe käes on peaaegu läbi loetud.
Minu kõrva uuriv arst näeb välja kui nooruke hipi - pikad tumedad lokkis juuksed lehvivad ulakalt ja kaela ümbritseb kollaste ja punaste kividega pael. Tugeva briti aktsendiga küsib ta, et kust pärit olen. "Aa, Eesti... käisin just Euroopas tuuril - Veneetsia, Shveits, Saksamaa, Tsehhi, Sloveenia... Eestisse tahtsin väga minna, aga kahjuks sai aeg otsa," räägib ta.
"Kust ise pärit oled?" "Ee, mu vanemad on pärit Indiast ja üles kasvasin Londonis," tutvustab doktorihärra ning uurib, kuidas täpselt ja mis laevaga Eestist Soome saab ning kaua see aega võtab.
.
Meenub aastatetagune Tallinna-kogemus. Et meil tööjuures raadio pidevalt lõugab ja manitsemine ei aita, toppisin kord plastiliinijunnid kõrva. Ent oh häda! Eemaldamisel murdus üks otsik sisse ja tee mis tahad, välja ei saa! Kõrv lukus ja stereo mono. Polikliiniku registratuuris tunti kaasa: "Kõrvaarst väga hõivatud on! Kaks nädalit ootama piab. Mõned tasulised numbrid on." Milles küss - 100 krooni letti ja kolme minuti pärast olin kabinetis (järjekord 0 inimest muide). Pisut urgitsemist ja kuulmine tagasi! Vaatas siis arst pintseti otsas olevat rohelist pallikest ja küsis:
- "Mis see on?"
- "Plastiliin."
- "Kust see sinna sai?"
- "No meil plekksepatöökojas on kole kõva lärm," ei julge ma muusikat igaks juhuks mainida (mine tea, äkki saadetakse veel närviarsti juurde?) "Ma püüdsin akustiliste lainete amplituuti käepärase demfri abil vähendada."
- "Ah et oleme füüsikud? Võtke siis oma molekul tagasi ja hoidke teda hoolega," määris doktor pintseti mu pihku puhtaks. Muide, väga kenake doktor oli! Sirje veel nimeks, nagu rinnalt lugeda. Tema juurde läheks teinegi kord. Kahjuks on ta nüüd Soomes ning lõbustab oma näpu- ja sõnaosavusegas sealseid seppi.
Mis puutub vastikutesse putukatesse, siis kärbsed on tõelised tüütused, kuid rannikualadel neid pole, vähemalt neid tüütuid mitte. Maal on neid küllaga. Sääski on kõikjal kus vähegi niiske, eriti troopikas, kus nad võivad levitada ebameeldivaid haigusi, mille vastu tasub end vaktsineerida. Tuntumad sääsehaigused on Ross River palavik, Barmah Forest viirus ja Dengue palavik.
.
Putukas on nahktiivaliste putukarühma ainus esindaja Eestis (enamik nahktiivalisi elab troopikas). Kõigesööja. Nosib meelsasti juur- ja puuvilju, marju ja lilli. Eriline maius on lauale unustatud leivapäts, kuhu tegelane end suurest mõnust lausa sisse uuristab. Päevaseks põõnamiseks sobib talle nii tööriistakuur kui ka varna unustatud käterätik. Veidrikul on ka häid omadusi. Nimelt hävitab ta paljude kahjurputukate ning lestade mune, vastseid ja valmikuid. Ühesõnaga kõiki, kellest jõud üle käib! Täiskasvanud isend suudab öö jooksul ära süüa 1000 lehetäid. Soovitatakse jätta aeda torujuppe ja niiske samblaga täidetud lillepotte, kuhu tublid kõrvahargid saaksid päevaks varju pugeda. Selliseid varjupaiku on lihtne ümber paigutada sinna, kus kahjureid kõige enam.